Tegelikult on selle tabeli tulemus põhinäidu osas positiivne, kuid muus osas veidi kehvapoolne. Olen end lohutanud sellega, et ju on söömine üks mõnus tegevus kurvameelsuse peletamiseks. Aga kurvameelsuse põhjusi ei pea kindlasti kaugelt otsima. Põhjuse kurvastamiseks leiab alati.
Kuid teinekord on ka rõõmu. Eks see ole inimese enda teha, kas ta eelistab oma päeva maha nukrutseda ja lõpuks masendusse või koguni depressiooni langeda, või siis hoopis rõõmustab kõikvõimalike pisiasjade üle. See, kumba inimene rohkem näeb, sõltub miljonist pisiasjast alustades inimese karakteriga ja lõpetade õhurõhuga... Kuid see pole selle blogi teema.
Juba pikemat aega olen ma hoogu võtnud, et teha üks suuremajoonelisem (kui tore sõna!) vahekokkuvõte ja restart. Pean siinpuhul silmas XanCal dieeti. Olen hetkel mikroni kaugusel sellest, et mõtte teostamisega vähemasti algust teha...
3 kommentaari:
Õnneks pole mul üldse aega nukrutseda. Koristamised ja mööbeldamised kogu aeg meelel :P Aga see tabel on kadestamisväärselt tubli tulemus!!!
No kui on valida, kas nukrutseda või rõõmustada, siis on alati nutikam valida viimane. Enamasti kipuvad melanhoolses tsüklipooles olevad inimesed oma rõõmulugu väljendama sarkasmi ja ilkumisega. Pole minagi sellest patust prii.
Tabeli tulemus on suhteliselt tubli, kuid see tulemus oleks võinud olla märksa parem olla.
Webxani hiljutised sissekanded panevad kahtlustama, et teda on tabanud teatav enesekriitilis-arenguline impulss. Kusjuures tema sellekohane väljendusviis mõjub meeldivalt konstruktiivsena.
Mis puutub nukrutsemisse ja muidu kurvastamisse, siis me ei saa alati muuta väliseid olukordi, küll aga võime valida sisemise reageeringu (tõlgenduse). Seda kinnitab kasvõi asjaolu, et meie keskel leidub inimesi, kes säilitavad optimistliku hoiaku ka pealtnäha kõige täbaramates olukordades. Minu meelest ei leidu situatsiooni, mida ei annaks enda jaoks soodsamaks/ talutavamaks mõelda, selmet kasutada väliseid asjaolusid ettekäändena sisemise negatiivsuse ehitamiseks (enesehaletsus, kibestumus, kadedus, solvumine, enese või teiste süüdistamine jne). Kõiksugused uurijad kinnitavad kui ühest suust, et pikas perspektiivis on negativism kahjulik nii kehalisele kui psüühilisele tervisele, rääkimata elu sotsiaalsest poolest.
Seega ei ole sarkasm & ilkumine kindlasti tegevused, mille üle uhkust tunda, ja pean möönma, et minagi olen nondega korduvalt liiale läinud. Liigne kiindumine kritiseerimisse, sarkasmi, irooniasse, ja muidu norimisse võib pikapeale viia isiku kujunemiseni vähemeeldivaks ärapanija-ilkuriks.
Arvatavasti eelistaksid kõik inimesed enda kohta kuulda sõbralikke sõnu, selmet irisemist ja ärapanemist. Leian, et hea sõna võib mõistliku kasutuse korral avaldada märksa konstruktiivsemat mõju kui kõige terasem sarkasminool. Vähemasti minu puhul tekitab ärapanemine (vaatamata näilisele lõbustavale efektile erikujuliste irvitavate emotikonide kujul) pigem alateadlikku meelepaha ja soovi kätte maksta, sobival hetkel mahlakalt "tagasi pannes". Kogu see värk süvendab vastastikust ebasiirust ja kahandab suhtlemise meeldivust.
Niisiis teen ettepaneku kasutada ära soodsat olukorda ja algatada meie kolme seas Sarkasmi ja Iroonia Piiramise Aktsioon (SIPA). Kuidas arvate, kas sedalaadi asjal võiks olla jumet? Või pakute vastuseks hoopis sahmaka elegantset sarkasmi? :P
Postita kommentaar