Tagasilöök

Ei ole minuga lood head. Loen ikka ja aina oma päevaraamatust, õigemini, leian end sinna kirjutamast, otsimas põhjusi, miks see kõik on nii... Ma pean silmas dieedi asendumist kaalujälgimisega. Kaalujälgimine pole mingi kunst: muudkui astu aga korra päevas kaalule ja pane tulemus kirja. Näiteks minu varem sagedasti tsiteeritud Monika on tüüpiline kaalujälgija. Polegi tema sissekandeid ammu lugenud, kuna ega neist lohutust ei saa — kaalu võib jälgida ka samuti kui telerit: pane teine nurka seisma ja aina jälgi.

Minu kogu selle projektiga «309» alguse saanud tegevus ei ole kaalujälgimine. Seda nimetaksin ma siiski dieediks. Dieet on TEADLIK toitumise reguleerimine, definitsiooni kohaselt koguni ratsionaalne toitumine ehk toitumine selliselt, nagu kehale tarvis. Minu kehale pole kindlasti mitte tarvis massi tõusu ega ka mitte selle säilimist, eesmärgiks on siiski saavutada algul normaalkaal, alles seejärel seda säilitada. Siis me saame rääkida dieedist.

Seega pean kurvastusega mainima, et mistahes põhjustel, millest võiks tõsisemalt esile tuua tööhulga ja -tasu ebaproportsionaalset suhet, on mu dieet hetkel katkenud. Ja ma ei tahaks lubadusi pilduda, millal ma end nüüd lõpuks taas käsile võtan.

Ka pole ma just tänu tüütult suurele hulgale «tööle» leidnud mahti oma maitseelamuste jagamiseks. On muidugi ka loomulik, et seejuures on üks määravaid komponente potentsiaalsete lugejate vähesus. Võimalik, et mõni isegi loeb ja muigab, kuid kuna mulle sellest märki ei jää (kommentaare ei lisata), tundub see samatobe tegevus kui koristamine. No mida ma ikka aina koristan ja kasin, kui homme on sama seis ja kõike tuleb alustada otsast peale. Püüan pisteliselt paari viimase paari nädala ülesvõtet kommenteerida, ilma et need nüüd oleksid midagi niiväga erilist, et nendest suisa eraldi sissekannet kirjutada.

Esimesel pildil on üks mu viimase aja meelispalu, Selveri köögi maksastroogonov tatraga, kalorsusega 161.9. Maksaga ei maksa muidugi liialdada. Paljudele inimestest on see soolikas või subprodukt, mida loom on kasutanud oma vere puhastamiseks mürkidest ja ihukahjulikest ainetest. Aga eks sellega ole nagu see on: kui lapsepõlves oli maks sisuliselt ainus lihaollus, mida müügilettidelt sai, siis on selle söömise harjumus lihtsalt külge jäänud. Meile tundub ju pistu õõvastav ka molluskite ja konnade söömine, kuid eks sellelgi ole analoogne põhjus.

Selles stroogonovis pole rasvu rohkem kui 8.6%, kuid tatras sisalduva kiudaine tõttu olen ma selle koondhulgaks arvutanud 2.48%. Mina maitsestan seda valmisrooga veel persillaadiga ja musta tuhkpipraga. Esimese puudumisel ajab asja ära ka NaCl. Kuid, nagu pildiltki paistab, olen ma siia lisanud veel pisikese hulga kapparit. Mulle meeldib pisut seisnud kappari, nii et see pole üksnes marineeritud, vaid ka õrnalt hapnenud. Pilti suurendades peaks paista olema, kuidas kapparil on ka pisike hallituskirme. Võimalik, et see tuleneb asjaolust, et mulle ei istu mitmesugused õuna- ja veidiäädikad. «Vana kooli» mehena eelistan ma kas harilikku söögiäädikat või sidrunhapet.

Just eile jutustas mulle üks kokapaberitega sell, kuidas seamaks olevat see õige. Veisemaks on liialt magus ning sellest sobivat vaid magustoitu teha. Näiteks hautatud maks rosinate ja röstitud leivaga, soovitas ta. Noh, kui ta selle valmis vaaritab, olen kindlasti nõus maitsma. Ise ma ei saa endale pliidi ees seismise luksust lubada. Hea, kui vahepeal blogistangi.


Aga vot magusaisu on küll üks raskesti seletatav fenomen, mis on viimasel ajal üha süvenemas. Mõne aasta eest, kui ma veel õlut rohkem kui kohvi jõin, puudus mul vähimgi magusaisu. Ju sai kere tollest odraveest piisaval hulgal energiat. Pildil kujutatud rabarberi-õunakook on Hagarilt, kelle toodang paistab silma suhteliselt suure kalorsusega. Sellest on ehk veelgi rammusam (magusam) Maiasmoka valik. Selle koogi andmed: 238.2, 0.46% ja 7.1% (vastavalt siis kalorsus, kiudainete ja rasvasisaldus).

Jäätised kuuluvad samuti minu maiustoitude esiviisikusse. Seda Balbino toodet olen ma ilmselt varemgi tarvitanud, ent siis pisikeses topsis. Suure topsiga on minu puhul alati see oht, et ma ei saa pidama enne, kui kõik see liiter otsas. Mandlitega munašokolaad on väga meeldiv, ehkki mul pole õieti hambaidki, millega neid mandlitükke pureda. Andmed: 211 ja 8.9% (kui kolmandat arvu pole, siis puudub reeglina kiudainete sisaldus, kuna enamasti seda toodetele ei märgitagi, kuid üpris tavaline on ka see, et koostisosade kirjelduse järgi on seda keerukas arvutada).

Miks on jäätis kasulikum? Esiteks on enamik jäätiseid mitmesugustest kookidest väiksema kalorisisaldusega, lisaks sisaldavad need suhteliselt ohtralt kaltsiumit, kuna kuuluvad siiski piimatoodete hulka.

Järgneval joonisel kujutatud želeega kaetud jogurti- või kodujuustukoogid on minu jaoks alati eelistatumad kui märksa saiasemad kringlid ja värgid.

Selveri rabarberikook on hapukam ning vähem rammus kui Hagari tooted. See siin omab parameetreid 129, 0.59% ja 6.5%.

Oma positiivses kaaluiibes võiksin süüdistada ka pekidieedi unarusse vajumist. Ja jäätise söömist limiteerivad mu hambad, mis üllatuslikult endale valusti tähelepanu on hakanud tõmbama. Aga eespoolvihjatud põhjustel ei taha ma hambaarstile minnagi, kuna kui ma stomatoloogidele oma raha viiksin, poleks mul enam hambaid vajagi — vaevalt siis enam toidu ostmiseks raha jaguks. Seega olen ma viimasel ajal teinud tutvust pelmeenimaailmaga. Enne mu viimast sellekohast kommet sõin viimati pelmeene siis, kui neid oli poelettidel saada maksimaalselt kaht sorti. Täna on erinevaid artikleid ilmselt aga oma poolsada. Ennetamaks mind tundvate tuttavate pahurdusi, peab lisama, et ilmselt on see mul ka pisike liialdus. Võimalik, et pelmeene oli juba ka viie aasta eest rohkem, kui me kippusime aina Näituse uulitsa hiina restoranis neid söömas käima. Ma leian, et mulle sobiks kõige rohkem selline töö, kus ma peaksin degusteerijana palka teenima.

Seekord ostsin pelmeenidele panekuks suisa ehtsat võid, mitte margariini. Ma ei tea, kas ma olen õige või maitse unustanud või trehvas just see mark kole nigel, igatahes mu eelmisel Delma margariinil oli meeldivam võimaitse kui võil endal. Ma ei julge hetkel lubada, kas minust saab vabatahtlik ja ühiskondlik degustaator ning kas ma võtan millalgi ette pelmeenide võrdlemise. Sarnaselt olen ma mitu korda ähvardanud ju ka jäätistest ülevaate anda...


Selver pakub üpris suurt valmistoitude valikut. Sellel pildil on kalkuniguljašš kartuliga: 144.5, 0.6% ja 6.5%. Päris kosutav pala.

Kõige selle kokkuvõttena on mu tabelid aga üsna punased. Mõistagi pole siin kirjeldatud kogu toitu, mida ma kahe nädala jooksul sõin. Et eelmine tabel oli pisut vigane, siis joonistasin ka selle siia uuesti.

Ma olen siin mõelnud, et kas nii detailset tabelit on mul siin ikka mõistlik lehvitada. Kes sellesse ikka nii väga süveneda viitsib. Seetõttu ma olen üsna lähedal sellele, et üle minna pisut lihtsamale olukorra kajastamisele. Kui kommentaaride ohtrus mu poolretoorilistele küsimustele püsib samal tasemel viimaste kuude omaga, pean siiski üksi otsuse vastu võtma.

Kauneid maitseelamusi!