Freedomi reiv

Hommik oli seekord kell 10. Magatud sai 6 tundi. Traditsiooniline kohv ning küllaltki tavapärased muud toimetused. Poole ühe paiku öösel paiku jõin 240 g Cido Vegetable juise'i, mis on meeldivalt vürtsikas jook köögiviljadest.

Vahepeal vihtusin kirjatööd teha, kuna sellest küüslaugulaadast Jõgeval ei tulnud midagi välja. Arvuti taga oli niigi piisavalt tegemist, pealegi näis too laat kava põhjal olevat pigem palagan rahvamuusikaga. Lõõts- või torupillilood pole aga need, mis mulle vähimalgi määral korda läheksid ning ekstra piletit ma sedalaadi kontserdile ei soetaks. Kell pool kaksteist sõin ühe banaani (115 g / neto 60 g).

Küll aga jõudis päevakorda KENT-aktsiooni viimane vaatlus. Selle otsustasin sooritada koos Margega, kes kõhklemata ka nõusse jäi, kuna oli parasjagu Tartusse teel. Big Benis ei saanud ma endale suurt muud lubadagi kui hooajasalatit, mis vastas 309 nõuetele.

Hooajasalat oli päris maitsev, sisaldades kohalikele oludele pisut ebasobivaid magusat maisi ning veelgi magusamat ananassi. Kuid kui need kohe algul salatist välja nokkida, võib roa üldjoontes söödavaks nimetada. Teinekord peaks mõtlema teistpidisele võimalusele, et need magusamad ja elukauged komponendid hoopis kas magustoiduks või söömata jätta.


Kohupiima-kirsikook oli aga sõnatukstegevalt maitsev. Ja üldsegi mitte liiga magus. Paraku maksis selline tükike ligi poolsada krooni, kuid maitses samas kolmesaja eest. Soovitan soojalt süüa jahedalt.

Vahepealse aja suutsime Margega kumbki omaette toimetada. Ent pärastlõunal, isegi õhtu eel, pidime uuesti kokku trehvama, et ka Ristiisa külastada. Lisaboonusena saime osa Freedom paraadist, mis isegi poole kilomeetri kaugusel pani oma müraga pea valutama ning südame teises rütmis lööma. Huvitav, kas see valuläve katsuv müra on mõeldud neil uue generatsiooni proovilepanekuks või on uus generatsioon kuulmispuudega. Kolmandana kaalun võimalust, et ehk ma olen lihtsalt liiga vana ega saa noortest inimestest enam üldse aru.

Ristiisas oli ainsaks preparaat 309ga paralleelselt lubatuks söödavaks samuti hooajasalat. Teised kokad olid sama retsepti järgi koostanud hoopis teistsuguse salati. Erinevalt Big Beni ananassidest olid siin valikus apelsinilõigud. Juurdelisatud õli mulle ei meeldinud ja ma jätsin selle sisuliselt puutumata.


Nagu öeldud, polnud Ristiisas ühtegi teist keelatud produktideta salatit kui vaid hooajasalat. Nii tuligi taas sama roog valida. Ehkki, nagu varemgi mainitud, on Big Ben ja Ristiisa ühe omaniku firmad, on kokad neil siiski erinevad ning ka ühe retsepti järgi valmistatud roog näeb erinev välja.

Jäätis oli aga Ristiisas maksimaalseim kõne alla tulnud magustoit, kuna praetud banaanid šokolaadis jms ei maitse mulle üldse.

Suurele päevasele söömisele vaatamata sõin veel kell 21:45 214 g kapsa-kurgisalatit ning pärast kümmet 208 g kapsa-porgandisalatit. Seesugune hiline söömine on pisut kõheldav, eriti kui silmas pidada, et paar tundi pärast söömist magama heitmisest ei tule suurt midagi välja, kuna sisikond teeb alles tööd. Etteruttavalt võib aga öelda, et järgmisel päeval läksin ma magama alles kell 2:30, söönud kl 2 paiku kaks suuremat banaani (ca 200 g).

Jäätis oli aga Ristiisas maksimaalseim kõne alla tulnud magustoit, kuna praetud banaanid šokolaadis jms ei maitse mulle üldse.

29. august

Öösel valvel olles on see päevavahetus puhtalt sümboolne. Öösel kipub teleri vaatamise kõrvalt kõht ikka tühjaks minema, seda enam, et Suuri Reedeidki üksjagu külastatud sai. Igatahes sõin poole kahe paiku veel kaks suurt pirni ning poole kolme paiku manustasin suhteliselt toeka eine.

Eineks tegin kartulipüree saiakuubikutega (tootekood 4005500320678) ning näsisin kõrvale 85 g Snack'n'Drive suitsuvorsti (tootekood 4740574090439). Igatahes oli seda piisavalt, et enne koju jõudmist mitte enam süüa.


Tähelepanuväärselt suur hulk "koosolekuid" kompenseeris suurest isukusest tingitud massiibe. Koju jõudnult astusin kohe mundri vahetamise ajal kaalule ning mõõtsin massiks mitte just kuigi lillelise 91.2 kg.


Graafikusse ilmunud euromärk väljendab preparaat 309 viimase kuuri osiste võttusid. Lisaks sellele sõin ka pildil kujutatud suure koguse piimatooteid, kolm 150-grammilist Jogobella jogurtit kirsi, maasika ja virsikuga ning 150 g Alma maaska kohupiimakreemi.



Kelle kahest neljani tukastasin. Seda ma teen tihti telerit vaatama jäädes ja selga sirutades niipea, kui saade igavaka muutub või reklaam karjuma hakkab.


Õhtul oli mul veel üks viimaseid KENTituure. Igatahes võtsin poole seitsme ajal GLÄMis kaunikesti terava hiina taimeroa ja kohvi.


Kell 11 õhtul sõin veel lisaks 274 g Maksi köögi kapsa-kurgisalatit. Leppisin Margega kokku ka baarikülastused järgmiseks päevaks.

28. august

Magasin kolmest kuueni, olles eelnevat ära söönud umbes 400 g kollaseid ploome. Et ma paralleelselt tarvitasin ka Bisacodyli, polnud võimalik ploomide mõju tuvastada, gaase need igatahes ei tekitanud.


Hommikul sain võimaluse uurida järgmise kuu valvegraafikut ning pidin tuvastama, et kuigi nimistus oli 18 meest, puudus sellest minu nimi. Seega jäi see minu eelviimaseks valvekorraks. Ütlemata vahva oli jälgida Igorit, kes püüdis minu tähelepanu graafiku uurimiselt kõrvale juhtida kuni hetkeni, kus mind suisa suitsetama kutsus. Graafiku aga võtsin ma siiski endaga kaasa. Veel andis Igor mulle terve püstakutäie DVD-sid Täheväravaga.


Poole ühe paiku sõin kaks kalasuppi, võtsin kõrvale 3 kääru musta leiba ja kaks küüslauguküünt. Seejärel saadeti mind puhkama. Et öine uni jäi üürikeseks, magasingi veel kolm tundi, kella ühest neljani.


Enne viit jõin pool liitrit Aura õuna-viinamarjajooki ja pisut pärast kaheksat sõin ära kaks suuremat pirni.




Enne ühtteist õhtul manustasin 90-grammise paki Estrella grillsibulaga kartulikrõpse (energeetilise väärtusega 530 kcal 100 grammi kohta).



Alles südaööl, enne kuupäeva vahetust, võis tuvastada gaaside liikumise.

Viimane päev Hiiumaal

Võileivad on kahtlemata vist üks sagedasem hommikusöögi artikkel, ja ilmselt on selleks ka ratsionaalne põhjus, umbes nagu koolisööklates esmaspäevane piimasupp. Hommikul ei viitsita lihtsalt midagi tõsist vaaritada, ehkki kõik suured toitumisteadlased soovitavad just hommikul kõige toekamalt süüa. Eriliselt tervislikud inimesed võtavad siis putru, mis samuti suurema vaevata valmib. Peab tunnistama, et ka puder oli soovijaile menüüs, kuid mul pole pudrutamise kommet.


Leib on aga selline pudrulaadne toode, mis täidab kolehästi kõhtu ning moodustab minus gaase. Muidugi on leival ja leival suur vahe. Kuid leibade hingeelu uurimine tuleks ette võtta tulevikus. Etteruttavalt võin öelda, et olemas on terve rida leibasid, mis mulle mitte üksnes et maitsevad, vaid mida ma ka meeleldi söön ja mis mus puhetisi ei tekita.

Kogu päev kulges huvitava ekskurseerimise tähe all, muu hulgas külastasime ka Emmaste kooli, Hiiu Maavalitsust, Sõru muuseumi ja kõrtsi. Kõrtsis toimetasime oma lõunaeine. See pidi olema seesama suur, endisest paadikuurist ehitatud paik, kus veel hiljuti olla toimunud mingisugune ülemaailmne purjevõistlus ning kus kaugeim külaline olla olnud Austraaliast. Natuke nadi oli fakt, et meid oli teenindama tulnud vaid üksainus leedi.


Praad oli kodune ja maitsev, kuigi just mitte liiga garneeritud. Eks ligi 40 inimesele korraga serveerimine ole ühele inimesele ka veidi üle jõu käiv. Kuigi ma võinuks kihla vedada, et kusagil seal tagaruumides pidi olema vähemasti kokk.


Magustoiduks oli mingisugune kakaokreem, juurde võis osta kohvi. Laudadele asetatud morss jäi suuresti joomata, kuna seegi päev oli vilu ega ajanud reisijaid janutama.


Mitmesuguseid kohvipause tuli ette teisigi ning need on kajastatud tabelites ning väljanägemiselt erinesid vaid saiakesed. Päris iga üksikut saia on keerukas oma kolossalsest pldialbumist üles leida, mistõttu jätan nende ettekujutamise lugeja hooleks.


Pilti kl 00:00 kuni 6:00 ma ei lisanud, kuna selles vahemikus ma magasin ning joonisel oleks vaid kaks tumerohelist paela. Nende graafikute asetamine ühte kokku on taas seotud tehniliste võimalustega. Nii on lihtsalt lihtsam.


Tähelepanuväärne on muidugi helesiniste tulbakeste vähesus. Seda võiks nimetada ka reisiärevuseks, ent tegelikult on see kindlasti seotud reisimisest tuleneva võimaluste puudumisega.


Viimane reisiagne nakitsemine toimus tagasiteel praamis. Kui pealinnas olime, käisime Margega uuesti tolles putkas einestamas. Siis käisin oma auto järel ning sain võimaluse taas pimedas koju sõita. Kodus oli mul taas võimalus end üle hulga aja kaaluda ja mõõta.


Äärmiselt meeldiv oli tõdeda, et ma polnud reisi jooksul toimunud õgimisega kuigi palju juurde võtnud. Samas, 91.7 kg polnud ka eriline saavuus. KMI = 29.6.

Hiiu reisi teine päev

Hommikueineks pakuti meile kohvi kõrvale rasvase singiga võileibu ning kohvisaiakesi. Igaüks sai vist igast paar. Vähemasti mina.

Igatahes magasin ma umbes kl 22:30 kuni 7:15, mis teeb kokku ligi 9 tundi. Ega magamine on üks tore eksisteerimise viis, eriti tingimustes, kus tööd pole võimalik teha, kuna puudub peamine töövahend.


Ma ei hakka teksti sisse suskama rohtude manustamisi ja istel käimisi, kuna need on ju ka graafikutelt kenasti paista. Endiselt on pruunid larakad kohvid, kus K tähe ees olev number näitab nende suhtelist kangust ning ruutude hulk kogust. 3 ruutu on kopsakas, pooleliitrine kruus, üks ruut pisike kohvitass ning kaks ruutu siis keskmine kohvitass. Endiselt vajavad seletamist rohelised ruudud, kuna need tähistavad millegi manustamist. Eks ma olen püüdnud ka neid eraldi piltidel kujutada.

Kl 8:30 on siis kirjas hommikusaiad ning kl 9 pakuti mõned hiiumaa sinised. Üldiselt olen graafikusse märkinud kõik toored toidud heleroheliselt ning kõik muu tavalise rohelisega.

11 paiku nakitsemised puudutavad muffineid kohviga ning vahvleid. Pildil pole kujutatud muidugi seda kogust, mille ma üksi oleksin ära söönud. Sõin vist paar tükki. Üks kohupiimasaiake oli ka.


Ristna tuletorni juures pakuti meile aga seljankat, mille kõrvale ma sõin, nagu tavaliselt, ka paar käärdu leiba.


Hiljem ostsin veel kohvi ja mõned keerusaiad. Need olid erineva täidisega, millest roosakam meenutas maasikat ja tumedam rummi. Päris maitsvad.


Ehkki õpetajad käisid pikkadel matkadel, mina aga kooserdasin koha peal ja pildistasin erinevaid objekte alates samblikest ja seentest kuni putukate ja ämblikeni, lasin ma ka endale pakkuda poola vahvleid, eriti tänu vahvale kruusile. Kell 16:40 kuni 17:10 ma aga magasin õues puupingil päikese käes, nagu vana kõuts.


Et tsentraliseeritult pakutav kohv oli reeglina lahja ning seda ei jätkunud peaaegu kunagi kõigile, siis olin kavalasti kasutusse võtnud enda lahustuva. Selleks oli vaja vaid kuuma vett ning pisut suhkrut, mida mu päratus lehmamagu meenutavas ridiküliks kutsutud üleõlakotis peaaegu alati leidus.


Kõige toekam eine oli õhtul. Pakuti liharulle, õigemini rullikeeratud liha. Sisuliselt õgisin ma poolteist portsu, igatahes kaks liharulli. Siis aga võtsin veel kartuleid ja mansiläga ning sõin veel lisaks ära ka kaks kaasavõetud praelesta. Igatahes pälvis mu suursööming kõikide imestust.




Et aga matkalised läksid pimenemise hakul mereranda, kus mina oma kanapimedusega poleks suuri tegusid suutnud teha, luusisin nende tulekuni majade vahel, et putukaid pildistada. Neid meelitasin ma ligi põlema süüdatud valgustitega. Pool tundi enne südaööd (ehkki graafilul on see tunni võrra eespool) jõin ära paar klaasi mahla ning südaööl keerasin magama.


Need kreegisuurused pisikesed ploomid, hiiu sinine, olid päris maitsvad, ent ei valmistanud mulle füsioloogilises mõttes vähimaidki probleeme ega ka lahendanud neid.

Esimene päev Hiiumaal

Veel öösel valves olles üritasin ma tekitada kaaniat, süües Jassi teraleiba suitsuvorstiga. Viimane on valvesse kaasavõtmiseks igati väärt produkt, kuna püsib ka külmkappi panemata "värske". Külmikud olid seal küll olemas, kuid enda unustamisi tundes ma parem neid ei kasutanud.


Selle BIOVELA tootekood on 4770081165474 ning koostis: sealiha, seapekk, loomaliha, soja valkude isolaat (2%), sool, maitseained, suhkur, konservant E250, antioksüdant E301, happesust regueeriv aine E451, lõhna- ja maitsetugevdaja E621 ning värvaine E120. Nimetus Toorsuitsuvorst Salaami kodune, 110 grammi.


Tegelikult õnnestuski mul kell 1 oma vahetus lõpetada, kuna olin kaubelnud hommikuks inimese, kes mind oleks igal juhul asendanud, kui see vajalikuks oleks osutunud. Läksin koju, pakkisin kiiresti asjad ning asusin Tallinna poole sõitma. Tee oli suhteliselt tühi ning mul tuli tublisti vaeva näha, et mitte autoroolis magama jääda.

Leidsin Rohuneeme suurema vaevata üles ja kl 6 paiku pidasin maha paar kõnet Margele, kes teeotsale vastu tuli. Parkisin siis oma POTi tema põõsasse ning sõitsime koos tema helerohelise tööautoga bussijaama juurde. Muidugi saime kohale piisavalt vara, et masin Tennole üle anda ja ise bussijaama vastas mingis uue iseseisvuse algusperioodi hõngulises putkas seljanka süüa. Pärast seda seljankat leidsin bussijaamast veel omapärase jäätiseautomaadi, mida ma lihtsalt pidin näppima. Tulemuseks oli mingisugune šokolaadiglasuuriga jäätis, mis meeleheitlikult sulama kippus.


Aga seda, kuidas me Tallinnast Rohukülla jõudsime, ma ei teagi, kuna jäin bussis norinal magama.


Kuid kui me olime juba praamil, kütsin endasse kl 10:45 mõned võileivad ja ülimagusa koogi, mis pidi andma energiat kuni ametliku lõunani.


Ekskursioonist enesest võinuks muidugi ka pika kirjatüki kirjutada, ent see oleks eeldanud vastava tehnika kaasatassimist. Ma ei tea tänapäeval midagi tänuväärsemat kui reisikirjade kirjutamist nn tagant järgi, märkmete põhjal. Igatahes kl 14 oli meil lõuna Soera talumuuseumis, kus lahke pererahvas kostitas meid kardulate, suitsulesta, mansiläga ja muude hõrgutistega. Oli ka odrapallisupp, mida ma teatavatel põhjustel igaks juhuks ei proovinudki, kuna ka läätserokast sai kõht peaaegu täis.



Tõsi, see läätserokk meenutas kõige rohkem hernesuppi. Kas olid siis läätsed liiga pehmeks keedetud või oligi tegu ülekeedetud hernesupiga, jäi mõistatuseks.


Praelest oli siiralt oivaline. Tuhvlid tavalised. Mandiläga aga eesti keeles ei muud kui koorekaste. Veel kuulus roa juurde kurgi-tomatisalat. Magustoiduks pakuti ubinapirukit, kuid seda oli kas liiga vähe või oli see liiga maitsev, igatahes nägin ma vaid tühja taldrikut. Mingisuguse lahjapoolse kohvi ma siiski jõin. Perenaine ütles, et nad pakuvad meile kohviligu, kuna paks kulub endale ära.


Mustad nõud tuli panna kärusse. Ja kuni kella kuueni saime ainult vaimutoitu. Sain teada, et DAGÖ tähendab eesti keeles päevamaad ning et Hiiumaale on iseloomulikud segahekid. Soid olevat Hiiumaal 7% ja puha. Nii iseloomulik Ristimägi polevat aga hiidlastele üldse oluline. Selle kohta käivat paar erinevat legendi, ent kohalikele see korda ei lähe. Ristimäel me õnneks ei peatunudki.


Igatahes kl 18 olime Kõpu tuletorni juures, mis olla Euroopa vanim töötav tuletorn, kuigi töötab üksnes turismi huvides.


Tuletorni juures saime ühe kohvi ja ilmama maitsva ja mitte just pisikese rummisarvekese.


Aga õhtul ootas meid ees pasta-vorstisalat ja leib, millele kõrvale võtsin virsuku-apelsini mahla ja hiljem ühe tee.





Üldse ei saa kurta, et Hiiumaale kaasa läksin. Sealne loodus oli vaatamata sügisesele ilmastikule siiski kosutav. Pealegi oli seltskond tore. Tõsi, kokku oli meid kolm meest ning üks neist pakkus enne magama minekut mingit viskit, millest ma meeleldi keeldusin.

Paus sissekannetes

Ega tegelikult polegi muud muret, kui et olen olnud 10 päeva pidevalt rakkes, nii et pole mahti saanud päevikutki pidada. Õigupoolest olen arvutist eemal pidanud püsima. Märkmeid olen ikka teinud ning koguni viimase 309-kuuri maha pidanud.

Nende märkmikusse kirjapandud märkmete alusel taastan pisitasa olukorra, mistõttu mõne aja jooksul on käesolevala järgnevad sissekanded pisitasa täienevad. Plaanis on kõigepealt üles riputada kuulsust võitnud ja vaidlusi tekitanud tabelid, seejärel ülesvõtted erinevatest toitudes, lõpuks aga ka vastavad kommentaarid.