OmegaSvelt

Tegelikult sain ma juba paar päeva tagasi otsepostitusega kirja firmalt Estdirect Office OÜ, milline sai ilmselt mu andmed preparaat 309 tellimisest. Sisuliselt sisaldas reklaamkiri, millele oli kaasa pandud ka tellimisleht, analoogset reklaami 309-le. Seekord kannab aga preparaat nimetust OmegaSvelt. Ümbrikki lisatud, ainult mark vaja veel osta.

100% efektiivsusega ja 100% rasva vastu uus A. Tissieri leiutatud originaalsed kapslid olevat rikkad Omega 3 poolest. Mõeldud kõhnumiseks. Tervet programmi pole ehk kohane ettegi lugeda. Tekst on saatanlikult sarnane eelmisele sissekandele 309 kohta, kuid siiski veelgi efektiivsem. Kaotate päevas kilo, võite süüa kõike ega võta enam kunagi juurde, saate poole soodsamalt, kohe saab otsa, tellimusi on kole palju! Njah, ainult midagi pole varem sellest imepillist kuulnud.

Nüüd tuleb ainult mõelda, et kui nad olid ka ise 309 toimes nii veendunud, poleks neil ju olnud põhjust mulle enam sarnast pakkumist saata. Juures on Olga artiklile väga sarnane lendleht.

Teksti on palju ning ma parem ootan ära, kuni see kusagil veebis ka avaldatakse, mis tast ikka ringi toksida. Seekord on valikuid (ainult mulle!) neli, seda muidugi garantiiga, et kui asi ei toimi, siis saan ma raha tagasi ja puha. Võin maksta kohe, aga ka alles siis, kui kauba olen kätte saanud.

Kaalu langetamine:
1) kuni 7 kilo = 10-päevane = 349 krooni (siin ja mujal lisanduvad postikulud 49 kr)
2) kuni 14 kilo = 20-päevane = 599 kr
3) kuni 20 kilo = 30-päevane = 799 kr
4) üle 20 kilo = spetsiaalne erikuur = 939 krooni.

Aga kui kellelegi pakub asi huvi, võib tellimuse vormistada k tööpäeviti kl 10...18 telefonil 6606619. Head kõhnumist!

Preparaadist

Vaatamata praktiliselt töötu staatusele on mul olnud pidevalt sedavõrd palju tegemisi, et mitte pole saanud mahti teha kokkuvõtet preparaat 309-st ning selle tulemustest. Algus sellele loole sai pandud juba päris jupi aja eest. Kirjutasin siis, et 309 — see on KOLM päeva liha ja kalata, tegelikult ka juustuta, see on null dieeti ja see on 9 kaotatud kilogrammi. Tulemus peaks olema nähtav kohe esimese nädalaga, õigemini 12 päevaga. Eks näis.

Tõin ka ülevaate preparaadi koostisest ning avaldasis sisuliselt ka Olga kirja, kus ta jutustas, et kui see kuur läbi teha, kaotab kehakaalust oma 20 kilo. Ehkki, kui veidi rehkendada, siis kolm korda üheksa peaks olema koguni 27.

Minu kogemus preparaadiga viitab sellele, et korrektselt reegleid järgides on võimalik saavutada nii enda jälgimine (millest ehk tõusiski kõige suurem tulu) kui ka mõnetine start (eelsoodustus) kaalu langetamisele. Preparaat ise siiski imerohi pole ega 9 kilo kolme päevaga ei langeta. Ka kahe nädalaga mitte. Minu puhul sai saatuslikuks minu ebakorrektne füsioloogia ning pidev kõhukinnisus (mille peenteaduslikku nimetust ma siinkohal otsima ei hakka). Seetõttu haarasin hoopis lahtisti järele. Ja ilmselt on suurema osa oma tööst senini teinud siiski hoopis bisakodüül.

Igatahes saame sama blogi 24. juuli sissekandest lugeda, et mu KMI oli 30.67, kusjuures sedagi veel vana kaaluga kaaludes, mis näitas paar-kolm kilo vähem. Ehk kui kaalul olles püsisin pidevalt 94-kilosena, siis tegelikult kaalusin vähemalt 97, kui mitte rohkemgi.

Viimased mõõtmised viitavad aga jõulist lähenemist 86 kilole või isegi alla selle. KMI on seega langenud 27.8 peale. Ideaalseks massiks peetakse minu parameetrite (vanus, pikkus, sugu) puhul 59...77 kilogrammi.

2. september

Kell 1 öösel võtsin kolm suut kollast ploomi, mis kokku kaalusid 200 g. Lisaks sõin magustoiduks kuus viinerit. See on kahtlemata rumal komme, eriti kui peaaegu kohe pärast seda magama minna. Esialgu magasingi kella kolmeni. Siis toimetasin veidi koosolekuid ja Suuri Reedeid pidi ning magasin kuni kaheksani hommikul, mis teeb kokku üle kuue tunni.

Ärkamisjärgne mass oli taas ligi 90 kilo, mis oli ka üsna ootuspärane, kui silmas pidada seesugust söömingut. Söömine olevat ainus töö, mis toidab. Tihti on olnud kuulda suuri lauseid, et me ei ela selleks, et süüa, vaid sööme selleks, et elada ja nõnda edasi. Kuid kui käsile võtta kõik mu sõltuvused, siis ühena jääks kindlasti sõelale ka sõltuvus toidust. Mulle maitseb toit, eriti hea toit.


Kahe paiku päeval käisin Jaanusega Rehepappi väisamas. Söögikoht on vaatamata oma uudsusele kaunis kohmaka olemisega ning jätab, kunstikriitikute keelepruuki kasutades, postmodernistliku mulje. Kaapisin endale taldrikule igasugust nodi, võtsin lisaks veel kohvigi, makstes selle eest kokku 44 krooni. Samas kui Jaanus piirdus mingisuguse mahlaga ja kolme täiesti ebamaitsva pirnikoogiga ja maksis 40 krooni.

Kindlasti on turgutav teada, et need pirnikoogid ei läinud raisku, vaid sobisid mu kohvi kõrvale oivaliselt, seda enam, et ma pole kuigi suur magusasõber. Magusa tarbimine on muutunud seoses selle preparaadi manustamisega minimaalseks.

17:30 sõin peedi-küüslaugusalati (306 g), mitu viinerit (130 g), kohupiimakreemi rosinatega (220 g) ja pohlatarretise vaniljekreemiga (162 g).

Ent ega sellega mu päevane söömine veel ei lõppenud. Kl 20:30 sõin veel umbes 130 g viinerit ja 23:30 kaks kollast ploomi (200 g). Ploomid osutusid äärmiselt massiivseteks.

Ehkki siinkohal lõpeb astronoomiline päev, sõin ma veel kell pool üks kohupiimapasta rosinatega (220 g) ning Alma apelsini-ananassi kodujuustu (200g). Ja pärast kogu selle tohutu koguse ärasöömist ei julgenud ma kaalule astudagi.

Kaks lõppu

31. august oli mõnes mõttes mitmete lõppude aeg. Ja ma ei räägi siin sümboolsest suve lõpust, eriti kui silmas pidada, et astronoomiline sügise algus on alles 22. septembril. See oli viimane valvekord ja viimane KENT-aktsiooni päev. Edaspidi on mõlemaga lõpp. Noh, kui mõni neist just sobival hetkel uuesti teele ei satu.

Magasin neli tundi. Tänu suurele söömisele eelmisel päeval kaalusin taas ligi 90 kilo, mis on kui neetud number. Kohvid ja rohud on kenasti tabelis näha. Poole 11 paiku sõin suures kaania-lootuses ära kolm banaani, vähemasti 300 grammi. Et selg liiga tugevasti ei valutanud, võtsin kl 11 ühe paracetamoli.


Ühikasse ei tahtnud noored minna, kuna seal pidi olema suur töö ootel: uutele kadettidele kaardide jaotamine. Kui nood aga kusagilt võsast tulid, kutsusin endise kolleegi Ülari enda juurde ning soovitasin talle tema kaarti ulatades sellest teistelegi pajatada. Kogu see suur töö oli mul umbes 5 minutiga tehtud. Tõsi, ma panin need umbes 25 pildi ja nimega magnetkaarti eelnevalt tähestikulisse järjekorda. Kadettidel olid aga perekonnanimesildid vormikuuele õmmeldud, nii et mul oli kaart näpu vahel veel enne, kui nad oma nimegi jõudsid öelda. Kõige tülikam oli ehk kirjutusvahendi jagamine allkirja andmiseks.


Siis ma proovisin suitsetada mentoolivaba sigaretti Corner ning pean väitma, et see maitses küll kui sõtkutud sõnnik. Aga seedetegevusele ei mõjunud see vähimalgi määral. Ma ei tea, kas siin on mingi seos autosugestsiooniga, kuid mulle on jäänud mulje, et mentooliga sigaret soosib mu istungeid. Pakitsev täiskõhutunne on aga ebameeldiv ning seoses preparaadiga ei manustanud ma ka lahtistit.

Pärast kahte sõin ära mõned Conferencia pirnid. Õigemini oli neid pirne kokku kolm, kole pirakad, kogumassiga 712 grammi. Ja esimese sõingi kl 14:15. Kaania-efekti ei järgnenud.

Ilm kiskus vihmaseks ja selg hakkas valutama. Neelasin ka ibuprofeeni. Õues tibutas iga mõne aja tagant vihma, kella poole nelja paiku viskas isegi paar rahetera.

Kl 15:45 tegin Mivina loomalihamaitselise kartulipüree, lootuses, et loomalihasisaldus oli selles mikroskoopiline. Kuid see sai liiga vedel ning ma ei suutnud oma näljatunnet leevendada. Nii ma siis võtsin kl 18:15 veel ka Rolltoni nuudliroa. Pool üheksa sõin teise suure pirni (umbes 240 g). Pirnidest oli suur kasu gaasimajanduse edendamisel. Igatahes et kaaniat ei ilmnenud ning preparaadi kuur lõppema hakkas, manustasin enne kümmet portsu lahtisteid, mis graafikul on kujutatud B tähtedena oranžil taustal.

Pärast tablettide võtmist jõin VivaFreshi sidruni-laimimaitselist vett.

Freedomi reiv

Hommik oli seekord kell 10. Magatud sai 6 tundi. Traditsiooniline kohv ning küllaltki tavapärased muud toimetused. Poole ühe paiku öösel paiku jõin 240 g Cido Vegetable juise'i, mis on meeldivalt vürtsikas jook köögiviljadest.

Vahepeal vihtusin kirjatööd teha, kuna sellest küüslaugulaadast Jõgeval ei tulnud midagi välja. Arvuti taga oli niigi piisavalt tegemist, pealegi näis too laat kava põhjal olevat pigem palagan rahvamuusikaga. Lõõts- või torupillilood pole aga need, mis mulle vähimalgi määral korda läheksid ning ekstra piletit ma sedalaadi kontserdile ei soetaks. Kell pool kaksteist sõin ühe banaani (115 g / neto 60 g).

Küll aga jõudis päevakorda KENT-aktsiooni viimane vaatlus. Selle otsustasin sooritada koos Margega, kes kõhklemata ka nõusse jäi, kuna oli parasjagu Tartusse teel. Big Benis ei saanud ma endale suurt muud lubadagi kui hooajasalatit, mis vastas 309 nõuetele.

Hooajasalat oli päris maitsev, sisaldades kohalikele oludele pisut ebasobivaid magusat maisi ning veelgi magusamat ananassi. Kuid kui need kohe algul salatist välja nokkida, võib roa üldjoontes söödavaks nimetada. Teinekord peaks mõtlema teistpidisele võimalusele, et need magusamad ja elukauged komponendid hoopis kas magustoiduks või söömata jätta.


Kohupiima-kirsikook oli aga sõnatukstegevalt maitsev. Ja üldsegi mitte liiga magus. Paraku maksis selline tükike ligi poolsada krooni, kuid maitses samas kolmesaja eest. Soovitan soojalt süüa jahedalt.

Vahepealse aja suutsime Margega kumbki omaette toimetada. Ent pärastlõunal, isegi õhtu eel, pidime uuesti kokku trehvama, et ka Ristiisa külastada. Lisaboonusena saime osa Freedom paraadist, mis isegi poole kilomeetri kaugusel pani oma müraga pea valutama ning südame teises rütmis lööma. Huvitav, kas see valuläve katsuv müra on mõeldud neil uue generatsiooni proovilepanekuks või on uus generatsioon kuulmispuudega. Kolmandana kaalun võimalust, et ehk ma olen lihtsalt liiga vana ega saa noortest inimestest enam üldse aru.

Ristiisas oli ainsaks preparaat 309ga paralleelselt lubatuks söödavaks samuti hooajasalat. Teised kokad olid sama retsepti järgi koostanud hoopis teistsuguse salati. Erinevalt Big Beni ananassidest olid siin valikus apelsinilõigud. Juurdelisatud õli mulle ei meeldinud ja ma jätsin selle sisuliselt puutumata.


Nagu öeldud, polnud Ristiisas ühtegi teist keelatud produktideta salatit kui vaid hooajasalat. Nii tuligi taas sama roog valida. Ehkki, nagu varemgi mainitud, on Big Ben ja Ristiisa ühe omaniku firmad, on kokad neil siiski erinevad ning ka ühe retsepti järgi valmistatud roog näeb erinev välja.

Jäätis oli aga Ristiisas maksimaalseim kõne alla tulnud magustoit, kuna praetud banaanid šokolaadis jms ei maitse mulle üldse.

Suurele päevasele söömisele vaatamata sõin veel kell 21:45 214 g kapsa-kurgisalatit ning pärast kümmet 208 g kapsa-porgandisalatit. Seesugune hiline söömine on pisut kõheldav, eriti kui silmas pidada, et paar tundi pärast söömist magama heitmisest ei tule suurt midagi välja, kuna sisikond teeb alles tööd. Etteruttavalt võib aga öelda, et järgmisel päeval läksin ma magama alles kell 2:30, söönud kl 2 paiku kaks suuremat banaani (ca 200 g).

Jäätis oli aga Ristiisas maksimaalseim kõne alla tulnud magustoit, kuna praetud banaanid šokolaadis jms ei maitse mulle üldse.

29. august

Öösel valvel olles on see päevavahetus puhtalt sümboolne. Öösel kipub teleri vaatamise kõrvalt kõht ikka tühjaks minema, seda enam, et Suuri Reedeidki üksjagu külastatud sai. Igatahes sõin poole kahe paiku veel kaks suurt pirni ning poole kolme paiku manustasin suhteliselt toeka eine.

Eineks tegin kartulipüree saiakuubikutega (tootekood 4005500320678) ning näsisin kõrvale 85 g Snack'n'Drive suitsuvorsti (tootekood 4740574090439). Igatahes oli seda piisavalt, et enne koju jõudmist mitte enam süüa.


Tähelepanuväärselt suur hulk "koosolekuid" kompenseeris suurest isukusest tingitud massiibe. Koju jõudnult astusin kohe mundri vahetamise ajal kaalule ning mõõtsin massiks mitte just kuigi lillelise 91.2 kg.


Graafikusse ilmunud euromärk väljendab preparaat 309 viimase kuuri osiste võttusid. Lisaks sellele sõin ka pildil kujutatud suure koguse piimatooteid, kolm 150-grammilist Jogobella jogurtit kirsi, maasika ja virsikuga ning 150 g Alma maaska kohupiimakreemi.



Kelle kahest neljani tukastasin. Seda ma teen tihti telerit vaatama jäädes ja selga sirutades niipea, kui saade igavaka muutub või reklaam karjuma hakkab.


Õhtul oli mul veel üks viimaseid KENTituure. Igatahes võtsin poole seitsme ajal GLÄMis kaunikesti terava hiina taimeroa ja kohvi.


Kell 11 õhtul sõin veel lisaks 274 g Maksi köögi kapsa-kurgisalatit. Leppisin Margega kokku ka baarikülastused järgmiseks päevaks.

Aastapäev

Eelmine õhtu ja pool ööst möödusid öölaulupeo tähe all. Õnneks kanti seda ETV pealt üle. Mulle isiklikult massiüritused ei istu, kuid teleri vahendusel vaadatuna oli pilt määratult parem kui seal kohal tammudes eales olla oleks saanud.

Tänu mainitud ülekandele sain magama alles enne nelja, olles vahepeal, südaöö paiku, söönud oma Activia maasikajogurti. Ilmselt on olnud mõistetav, et heleda kastikesega tähistan muid vedelikke peale kohvi, millisel on omaette toime virguti näol.


Vahetult enne uinumist oli suuremat sorti istung. Magasin aga kella seitsmeni, misjärel midagi asjatasin... seejärel aga vist uinusin uuesti. Mul polegi päris selgelt meeles. Huvitav, kas tegemist on mälukaotusega?


Siiski oli mul meeles end pärast ärkamist mõõta. Ehkki rasva kogus näib kaduvat, ei kao eriti kuskile lodev kõht, millesse suudab end mahutada kaugelt enam mateeriat kui selles hetkel on. Igatahes mu vööümbermõõt oli vähenenud vaid sentimeetri. Massiga oli asi rõõmustavam, kuna see oli esimest korda üle aegade alla 90 kilo.


Kuid KENTi salamissioon meil veel kestab, käimas on 10. kord. Ehk, teisisõnu — vaid üks nädal on seda missiooni jäänudki. Seekord lubasin kaasa kutsuda Raivo ning loomulikult ka Endli. Selgus aga, et Raivo tulnud öövahetusest ning väga väsinud, mistõttu saimegi kahekesi käidud.

Esimeses kohas, Glämis, võtsin ma vaid suure kohvi. See serveeriti vahvas lömmivajutatud papptopsi meenutavas tassis, juures sissekande päises kujutatud suhkrukristallid. Vabariigi aastapäeva puhul serveeriti kummalegi pokaal šampanjat, mille Endel ära jõi koos õllega.

Teises kohas ei viibinud me kauem kui Endel oma õllega ühele poole sai. Tegelikult ma tellisin ka pisikese kohvi, kuid see jäigi vist graafikule märkimata. Kolmas koht oli sama omaniku oma nagu Big Bengi. Ristiisa ajaks oli mu kohviisu ammendunud ning nälg kallal. Tellisin tee.

Muidugi otsustasin seekord mitte võtta hõrku tursamaksasalatit ning sõin hoopis kukeseenesupi, mille koostis vastas kirjeldusele: kooreses leemes kukeseened, sibul, porrulauk, veidi paprikat ning saiakuubikud. Kukeseened olid ehtsad ning supp maitses hea. Tegelikult tulnuks sellega ka piirduda, kuid kuna mu kaaslane tellis veel teisegi roa, pidin ka mina teise võtma, et mitte tühjalt passida, kuni ta õlleklaase tühjendas ning õllesõbra liuda tühjendas. Muide, ta ei jõudnudki kõike ära süüa ning lasi jäägid kaasa pakkida.


Minu teiseks roaks sai fetajuustu-salat, mida on kujutatud juuresoleval pildil. Poole roa juures oli kõht liiga täis. Peale selle võtsin söömise vahel ka veel 2 tabletti. Igatahes väga pikalt me pärast arve maksmist ei istunud ega mujale edasi ei läinud. Keeldusin jämedalt ka Endlit enda poole kutsumast, kuna leidsin, et temaga tegelemiseks mul aega ei jääks.


Oma päeva viimase osa jätan aga "magustoiduks" järgmise sissekande tarvis. Etteruttavalt võib ju öelda, et seoses sisestuse ülekaalule tõusis mu mass õhtuks taas üle 90. Võtsin ööseks 3 lahtistit.

Apteegist ostsin ka uue koguse Bisacodyli. Paraku on kaasaantud paberil kirjas koledad laused, mille sisuks on see, et soovitatakse mitte ületada ettenähtud annust. Annuseks on aga kolm tabletti enne magama minekut. Sellel teemal peab veel veidi mõtisklema.

Igatahes otsisin välja ka raamatu, millest püüan leida alternatiive.

Pooles augustis

Tundsin end õhtul pisut väsinuna ega jaksanudki kuigi palju töötada. Katsetasin nuppudega AHHAA lehel ja muid seesuguseid trikke. Mõtlesin, et vaatan ka Supernova kordust, kuid kaine mõistus sai minust siiski võitu. Enne uinumist töötas põis taas sagedamini kui tavaliselt. Pärast und olin aga paarsada grammi kergem kui õhtul.

Ärkasin selleks, et end poole üheksaks korda saada. See tähendab kohvitamist ja habeme ajamist ning — valve korral — vormi selga tõmbamist. Tööl käisin paar korda kohvimasina kallal. Esimesel korral tegin segu väikesest kohvist ja espressost (kumbki 3 kr), teisel korral aga espressost ning suurest kohvist (4 kr). Vahepeal manustasin ka oma rõhurohu ja valuvaigisti.

Kui uni jääb alla 6 tunni, kipub selg valutama nagu ka pikema vedelemise puhul. Et ma juba jupil ajal ei olnud söönud, tundsin alates keskpäevast torkivat nälga. Kl 12:40 saadetigi mind sööma. Lunastasin endale 31.70 kr eest supi ja prae ning võtsin juurde morsi, kaks kääru musta vormileiba ning selleri-õunasalatit. Et ma unustasin oma lahtistid seljakotti, koti aga autosse, jalutasin pärast söömist õuele ning tõin oma rohud.

Esimene vastukaja lahtistile saabus alles kl 15. See ununes graafikusse märkida, kuna oli R0G. Esimesest manustamisest oli möödunud neli ja pool tundi, viimasest pool tundi, kui enne kuut tõsisem kutse tuli. Katsu siis arvata, kumma teene see oli.


Lõuna oli aga odav ning rikkalik, nagu alati. Pildil kujutatud kandikutäis maksis alla 32 krooni! Ja äärmiselt harva juhtub, kui selle söökla toit pole maitsev. Sellisel juhul peavad nad kasutama korraga ube, hapukurki ja tomatipastat vms. Kusjuures sama hinna sees pole piiratud leiva ega salati kasutamine, ka küüslauguküüsi võib ilmselt piiramatult võtta. Ma piirdusin ühega. Suppi on leivata kuidagi liiga vedel süüa. Leiva ja supi juurde sobib aga küüslauk oivaliselt.

Veel võib võtta mitut sorti salatit. Tavaliselt on neid kolm erinevat. Ja teiseks tasuta joogiks on piim. See pole poepiim, vaid otse farmist ostetud nn lehmapiim. Piima ma ei seedi ega joo. Juhul kui salatit nii palju võtta, et see eraldi taldrikule saab asetatud, tuleb selle eest maksta (2 kr). Veel on olemas magustoit, ent sellest loobusin ma kohe algul, kuna paraku on kohupiimaroogasid nende hulgas harva ning prevaleerivad pudingilaadsed hõrgutised.

Supiks oli seekord koduse seljanka sarnane supp. Päris seljanka see ei olnud, kuna lisaks viineritele oli selles vaid üht sorti veise tailiha ning puudisid oliivid ja sidrun, oli aga kartulit. Ehtne seljanka valmistatakse teatavasti paljudest erinevat sorti lihadest, selles on tingimata oliivi ja sidrunit, puudub aga kartul. Vaatamata nimetuse puudumisele oli aga see supp äärmiselt maitsev ning oleks seda ilmselt olnud ka näpistava näljatundeta.


Praeks nimetatav roog koosnes kartulist ja hakklihast. Hakkliha sees olid ka porgandi- ja kaalikatükid. Igatahes ma ei saanuks seda nimetada hakklihakastmeks, kuna vedelikku õieti polnudki. Praele juurde mõeldud salatina võtsin ma küüne küüslauku ning mingisuguse selleri-õunasalati, mis osutus väga maitsvaks. Poole prae juures oli mu isu otsas, ent järgi jätsin siiski vaid paar kartulit. See on see sõjajärgse kokkuhoidliku generatsiooni kasvatus: alati tuleb kõik toit kenasti ära süüa! Mine või lõhki!


Niisiis manustasin pärast sööki ka oma kaks pilli B-tähega algavat ainet ning tõmbasin tellimuslehelt prae maha. Kirjutasin, et tellin edaspidi kaks suppi. Kuigi ma olen valvemeeskonnast ainus supisööja ning praed on äärmiselt maitsvad, võib seesugune toidu kogus nullida kogu mu taotluse endalt paar kilo maha saada.

Puhkeaeg algas mul seitsme paiku. Algatuseks panin sauna kütte ning tegin valvesüsteemile restardi, kuna pult ei töötanud enam nii, nagu me tahtsime. Siis vaatasin veidi telerit ning poole kümnest otsustasin magama jääda. Magasin sügavalt kella üheni, ilma et keegi oleks mind selle juures seganud.

Hommikupoolik kiskus vihmaseks. Varsti pärast ärkamist tegin kohvi ning sõin ära kaks kohupiimataignast tehtud saia (116 grammi) ning kaks Astri kreemisaia (126 g). Alles see avaldas mõju. Ja seda koos LD mint sigarettidega. Ilmnes kalakajakaefekt, mida ehk on mõnusam KAANISeks nimetada. Võibolla tuli see idee mulle pähe seetõttu, et kalakajaka ladinakeelne nimetus on Larus canus, mis näib otsetõlkes tähendavat õgija-kajakas ning koera nimetus on Canis familiaris, koer aga on ka paras haukaja... Tegelikult tähendab canis vististi siiski vaid koera. Kes neid surnud keeli teab...

Kl 7 paiku jalutas üle õue ning läbi saju Andre. Tuli kohale ning laiutas käsi: oli unustanud maha ajalehed, mida ta mulle tooma tuligi. Lonkis tagasi ning vihm, mis oli sadama hakanud umbes 6 ajal, jäi üle. Andre tuli teise tiiru läbi maja, mis tähendab kaht korrust peamajas ja kolme ühikas. Pärast seda edasi-tagasi käiku soovis minuga koos suitsugi teha, ent oli suitsud maha unustanud. Pakkusin siis talle pooliku paki musta NANO.

Kl 8 paiku sõin ära pooliku paku TUC peekoniküpsiseid ning enne vahetuse lõppu ühe pirni. Kohe vahetuse lõppedes aga sõitsin bussijaama, kus sain kokku just kohale jõudnud Margega. Läksime temaga kohe KENT-missiooni esimesele etapile, kuna Big Ben Pub pidi olema avatud kella 8-st. Et nädalavahetuseti polnud ka vana kaubamaja taga parkimine tasuline, kasutasimegi soodsat võimalust.

Paraku teenindasid ettekandjad peamiselt hotellielanikke. Igatahes saime seal oma 20 minutit istutud, enne kui ma käisin ise letist tellimas. Tellisin meile hõrgutavad omletid (selline on neil nimetus) ning kuna värskelt pressitud mahla polnud, pidin võtma suure kohvi. Marge võttis pisikese cappuchino.

Kohvi juurde võtsin ma taas paarikese B-tähega rohti, mis kaaniat peaks tekitama. Et omlettide valmistamiseks läks kokk alles kanu püüdma, saime niisama lobiseda ning plaane pidada. Kulus veel rohkem kui pool tundi ning mul läkski kõht juba tühjaks. Kui ma tööle minnes olin oma püksirihma pannud viiendasse auku (tavaliselt on see neljandas olnud), töö-öö jooksul aga pingutanud selle seitsmendani, siis nüüd lasin siiski omleti ootuses kuuendasse.

Ma olen alailma ohanud, et kõik mu närvid on ära söödud! Nüüd mõtlesimegi margega kahepeale välja, et ma olen ise kõik oma närvid ära söönud. Marge arvab alati, et mul on igasugused reisipaanikad ja -ärevused ning mina saadan teda alati sellise jutu peale kukele. Nüüd aga arvutasimegi välja, et minul avaldub selline ärevus seedetraktis ning eelkõige selle umbumises.


Omlett oleks võinud maitsvam olla. Muna oli liialt piimane ja soolane, juust sinna peale ei sobinud üldse, juurde pandud jogurtikaste tekitas küsimusi kasutuses. Riputasin kõigele ohtrasti musta pipart ning sõin kastme tomatite ja kurgiviiludega.

Kui koju jõudsin, olin eelmise kaalumisega võrreldes juurde võtnud 200 grammi. Missioon aga jätkub juba kl 15 paiku. Peale selle on meid kutsutud veel minu minia sünnipäevale. Tolle ema on aga õppinud kokk. Väga keeruliseks läheb kõrvalevingerdamine. Näis.

X-files: 200808141000

Tegelikult hakkas mind juba siiralt tüütama suhe selle preparaadi lubatud mõju ning tegelikkuse vahel. Olga, kes seda usinasti reklaamis, pidi põdema kõhulahtisust või olema vähemasti normaalse seedimisega. Minu puhul aga toimib ühe otsaga vorsti efekt: topid ühest otsast sisse, aga teist otsa polegi. Lõpuks ongi mauk valmis. Igatahes ei ole siiski nii, et igal vorstil peaks tingimata kaks otsa olema!

Järgneval skeemil on Ristiisa külastus ning šoppamisele kulunud aja märkusteta lõik, mis tipneb R3C-ga. Olgu meenutatud, et C tähistab ketšupjat konsistentsi. Kui ma oleksin välja mõelnud tingmärgid, mis suuri soove, kannatusi ja puhetisi iseloomustaksid, poleks söömise ja Reede vahel nii suurt lünka.


Samas tuleb mainida, et poolsihilikult hoidusin õhtusest kohvitamisest. Mulle tuli idee, et kui ma pärast seda operatsiooni KENT enam ei pruugiks suitsetada, siis jääkski veel vaid kohvisõltuvus, mis mõlemad teenivad tublisti vererõhku tõstvalt. Kui need kaks harjumust miinimumi viia, saaks ehk tulevikus ka Lacipilita hakkama. Kohati on lausa kurb, et ma pole Reijo sarnane, kes iga tühiasja pärast arsti poole pöördub. Aga küllap ma siis ka pöördun, kui umbes kuu suitsuta olen olnud. Igatahes pole just palju suitsumarke, mida ma seni proovinud pole. Ja kuigi ma olen suhteliselt hea maitsete eristaja, ei tee ma neil erinevatel põhkudel sedavõrd vahet, et nende marki mitte just peamiselt vahelduse mõttes vahetada. Kõige määravam on alati olnud hind. KENT ise maksab poes juba 40 krooni. Isegi Leek, mis veel vist 5 aasta eest oli kuskil 8 krooni ringis, maksab nüüd 28.


Skeem vihjab, et ma ei jäänud preparaat 309 imet lootma, selleks on mul juba esimese kuuri kurb kogemus olemas. Mäletatavasti lõppes esimene kuur eimillegagi. Sama hästi oleksin ma võinud selle pulbri asemel süüa viinerit ning ära jätta selle piinlikult täpse arvepidamise.

Igatahes manustasin poole seitsme ja ka üheksa paiku Bisacodyli. Ja loogiline, kui vorstikoti alumine pool ka avada, toimub midagi. Kui väljutatud kogused on suuremad kui sisestatud, peab elementaarsete füüsikaseaduste kohaselt mass langema. Kella üheksaks õhtul olingi saavutanud umbes 92 kilo. Ei saa lisamata jätta, et preparaadi reklaamisõnade kohaselt oleksin ma pidanud kaaluma juba vaid 84 kilo. Niisiis, lisaks bakteriseeritud piimatoodetele võtsin appi ka lahtistid.


Aga uni oli kõigele vaatamata sügav ja kosutav. Kella 22 paiku võtsin 7 juppi pereviinerit ning paar kääru Eesti Pagari perenaise saia. Skeemile küll unustasin kanda, kuid kl 0:15 sõin veel 7 juppi viinerit ning ühe tomati. Olin keset und sunnitud tänu lahtistile ärkama ning oma pingeid vähendama. Järgmises sissekandes on kirjas ka tulemused.