Ahjutuks

Magasin vähemalt 5 ja pool tundi, kuni Endel ahju lammutama saabus. Kella kolme paiku öösel, vahetult enne uinumist, võtsin mõne viineri.

Viimastel aegadel olen maganud nii sügavalt, et ei mäleta hommikuks ainustki unes nähtud seika.

Samal ajal, kui Endel ahju kallal maadles, tegin mina arvuti taga tööd. Suur kasu olla olnud ahju eelnevast leotamisest, kuna tänu sellele olid kivid sisuliselt lahti ning tolmu praktiliselt ei tekkinud.

Ahi oli liialt suur, hõlmates ligi kaks ruutmeetrit põrandapinda. Samas oli see juba nii lagunenud, et tuld selle alla teha ei julgenud. Igati otstarbekas oli ahi lasta lammutada.

Kella poole nelja paiku läksime kogu kambaga sööma. Valisime odavama ja koduse söökla Tähe tänava lõpus, kus kolmekäiguline lõuna kolmele maksis umbes sama palju kui mõne peenema koha üksik praad. Sissejuhatuseks võtsime värske kapsa supi.


Praeks võtsime lihapallid. Selle juures oli kõige kütkestavam värskekapsa-kurgi salat tilliga, mis maitses kõigile.


Ja magustoiduks kohupiimavaht jõhvikakisselliga. Igatahes oli roa lõpetuseks kõht liiga täis. Mõtlesin veel, et alati ma pean ka toidu valimisel üle pingutama. Selle idee kallal peaks tõsiselt töötama.


Kuid teopäeva lõpuks, kui pool ahju lammutatud ja Endel juba lahkunud, sõin veel ära kaks suurt kanakoiba (190 g).


Astronoomilise päeva lõpuni jäi veel pea kuus tundi, kuna läksin magama järgmisel päeval kell 6.

Jogobella

Alanud päeva lõpuni jäi neli tundi. Poole kahe paiku sõin taas 6 viinerit. Siiski on kõige meeldivamad lahtised viinerid, kuna noid on meeldiv kilest välja urgitseda. See on samamõnus kui sifkade närimine. Kui keegi pakuks mulle kausitäit kooritud päevalilleseemneid, siis ma loobuksin, kuid meeldivalt röstitud ja korralikult soolatud sifkad meeldivad mulle küll.

Aga tunnikese enne uinumist sõin veel veidi marineeritud kurki (60 g). Siis norskasin viis ja pool tundi jutti. Hommikune kehamass oli tänu uinumiseelsetele istungitele rekordiliselt madal, moodustades KMI = 29.09. Mitte et tulemus rahuldav olnuks.

Ennelõuna möödus taas mingit tööd nokitsedes. Kuid füsioloogilisse päevikusse sobib pigem fakt, et varasema kord-nädalas-iste asemel on neid nüüd umbes 15-16 korda rohkem. Ja seda eelkõige tänu Bicasodylile.


Aga kella poole kahe paiku võtsin ette suure eine, mis koosnes Oskari seasüldist (300 g), kangest sinepist ja vinegretist (276 g). Magustoiduks oli kolmekordne kogus (3 korda 150 g) Jogobella jogurtit: virsiku-, maasika- ja kirsijogurtid. Jogobella suur pluss on see, et sisaldab suuri viljatükke.


Seesuguse komplekti juurde sobib veidi leiba või saia ka nakitseda. Selle süldi suureks plussiks oli see, et ta ei sisaldanud kamaraid ega rasvaseid lihatükke. Kohati võinuks selle nimetuseks olla ka liha tarrendis. Ilmselt maitseained (eelkõige loorber) teevad sellest süldi.


Kl 18:15 sõin veidi marineeritud kurki, 19:30 ühe pirnikese ning kl 20:30 7 viinerit koos kapsa-porgandisalatiga (232 g) ja paar kääru saia. Enne 23 tõin veel oma Slim coffee lagedale ning saavutasin lõpuks kaalu 88.8 kg.


Kuid Jogobella on võrrelduna Activiaga ikka märksa vedelam. Igatahes ei usu, et see, 17. septembri Jogobella mul sellegi poolest viimaseks jääb.

Hiiduni

16. september algas, nagu enamik teisigi astronoomilisi päevi, sellega, et ma hiilisin sängi suunas. Kl 1:15 rabasin viis pereviinerit voodisse kaasa ning naksisin need Sõprade kõrvale.

Hiigelpikka und katkestas vaid paar istungit. Üldjoontes põõnutasin kokku ligi 9 tundi.


Päev läbi tegin ilmselt mindagi konstruktiivset, kui mul isegi kohvitamiseks aega õieti polnud. Pärast nii pikka und ning puhkust oleks võinud vähemasti kõht tühjaks minna, ometi ma ka ei söönud enne kui alles poole üheksa paiku õhtul.


Päeva eineks oli kala valges marinaadis, mida kirjade kohasel pidanuks olema 316 g, marinaadita oli aga vaid 220 g. Selle toote kasuosa on vaid 43%, mida peaks silmas pidama, kui seda 85 kr/kg maksvat kaupa ostma minna. Analoogselt selgus eelmisel päeval kanakoiva kasuosa, kus 170-grammisest koivast oli söödav osa vaid 110 g (mis on koguni 65%). Lisaks kalale manustasin 264 g Selveri rohelist salatit ja 80 g saia.

Roheline salat – Selveri Köök – Koostis: krabimaitseline nuudel (surumi: kalaliha 36%, stabilisaator E452, vesi, nisutärklis, suhkur, lõhna- ja maitseaine, sool max 1.7%, munavalge, toiduvärv E120, E160C), kurk, majonees (taimne õli, vesi, suhkur, sool max 1.2%, lõssipulber, sinepipulber, modifitseeritud maisitärklis, munapulber, paksendaja E412, happesuse regulaator E260, säilitusaine E211, söögisooda), külmutatud hernes, porrulauk, till, sool max 1.4%.

Tõsi on ka see, et samal (kuigi uuel astronoomilisel) päeval sõin ma veel pisut. Viimasel ajal oli saanud reegliks korra või paar ööpäevas manustada 3 Bicasodyli tabletti. Sellest tuleb hiljem lähemalt juttu.

Jäätmevalmistaja

Ennekõike tuleb täheldada, et ega seesugune öine söömine ilmselt massiindeksile väga soodsalt ei mõju, eriti kui soodsaks pidada selle vähenemist. Ometi on ka tõsi, et just öösiti kipub mul näljatunne tekkima, eriti kui ma veel koheselt magama ei lähe. Kui meenutada koduseid käsiraamatuid, siis soovitatakse kaks tundi enne magamaminekut mitte süüa. Peenemad soovitused väidavad koguni, et pärast kella kuut õhtul pole soovitav süüa. Seesugune asjade korraldus jätaks mu vist küll nälga, kes ma olen harjunud hommikueinestama umbes kl 4 õhtul.

Seekordne kaks tundi enne magama minekut võetud eine sisaldas 250 g Activia kirsijogurtit, 220 g rosina-kohupiimakreemi ning 50 g Alma eesti juustu. Puha piimatooted, kuigi ühed magusad ja juust rasvane. Seega igati tasakaalustatud, kui mitte silmas pidada tühjade kiudainete nõuet.

Uinusin kl 3:30 ja ärkasin 6:30, et siis pärast vahetoimetusi uuesti uinuda ning alles enne 10 ärgata. Puhkeajaks võib seega arvestada tubli kuus tundi.

Öine kaalumine näitas massiks 88.5 kg vaatamata tõsisele istele. Olen mõelnud, et ilmselt joon ma natuke liialt palju kohvi, eriti kui silmas pidada oma hüpertooniat.


Pärast nelja võtsin 288 g kerget salatit, kell viis aga sõin kanakoiva (110 g) ning peedi-küüslaugusalati (270 g). Tabasin end huvitavalt mõttelt, et mõned pealtnäha väikeses koguses salatid jms võivad olla kaunikesti massiivsed. No salati nimetuski ütleb, et tegemist oli kerge salatiga, ja kuigi mahult oli seda umbes kaks korda rohkem kui peedisalatit, oli viimane sellega samas raskuskategoorias.


Pärast ühtteist sõin pirni (200 g), kiivit (60 g) ja banaani (100 g). Enne seda aga rõõmustasin end teise isetehtud mahlaga, milles ligi kümme Drosophilat. Kärbsed ma nokkisin välja. Kuid nii ebaõnnestunud oste pole ma ammu sooritanud. Seda mahlamasinat on sisuliselt võimatu puhtaks saada. Otsustasin lasta kärbestel selle tühjaks süüa...

Tavaliselt käivd sedaladi aparaadid kergesti lahti, see siin aga pole seda nägugi. Olenevalt küll ka toormest, kipub masin valmistama kaks korda rohkem orgaanilisi jäätmeid kui valmis mahla. Totaalne ebaõnnestumine!

14. september

Aga nagu näitab ka juuresolev joonis, magasin ma maha pea kaksteist tundi! Ehk vaid pool tundi vähem. See on juba omaette rekord. Vaid pisikesed pausikesed segasid seda tööd.

Peab veelkord tõdema, et mu kaal on stabiliseerunud pisut vähem kui 89 kg peale. Tõtt öelda ei ole see eriline saavutus. Ehkki preparaat 309 katsetamine oli lõppenud, panin sihiks oma massi veelgi alandada. Selle preparaadi toime tulemused polnud muidugi seesugused nagu Olga oma reklaamtekstis pajatas, pigem lähedased mu enda hüpoteetilistele tulemustele. Kõige parema tulemuse andis kindlasti enese pidev jälgimine. Seda tasub kahtlemata ka jätkata, iseasi, kas sedavõrd detailselt.

13:45 sõin ära karbi kodujuustu murakamoosiga (200 g) ja teist samapalju apelsini-ananassiga. Ma pole veel siiamaani otsustanud, kumb neist mulle rohkem maitseb. Siis tegin mingit tööd.

Enne seitset sõin 7 viilu forellisaia (saia 120 g ja forelli 75 g) ning kolm topsi kohupiimakreemi (450 g). Veidi söömisest puhanud, jõin veel Mangali vett. Allpool olevasse graafikusse pole pandud R3W kl 23:30.

Seegi öö ei suutnud mind suruda astronoomilistesse raamidesse ning järgmises sissekandes on kirjas veel üks öine sööming.

13. september

Et tegemist ikka jagus, siis südaööl sõin ära mõned forellisaiad.Mul pole aimugi, kui palju kaloreid või kilosid sellest kogunes. Kindel on aga see, et forell polnud samahea kui lõhe.


Kella 2 paiku sõin ära neil viinerit ning kanakoiva veel takkaotsa. Ma ei saa öelda, et see liiga tark tegu oleks olnud, kuna vahetult enne magamaminekut ei julgenud ma kaalule astudagi.


Pereviinerid on samanimeliste produktide hulgas mu lemmikud. Tühja kõhuga söön neid koos isa saiaga, kuid tihtilugu nakitsen neid sügaval ööl mõne lemmiksarja kõrvale vahetult enne uinumist, mis pole just teade, mille peale mu perearst imetlust või toitumisteadlased vaimustust avaldaksid.

Üles ärkasin ma seitsme paiku, olles maganud tubli viis tundi. Juba enne üheksat olime Margega kusagil söömas. Kui väga tõsiselt meenutada, oli see Tartu hotelli kohvik Du Nord. Võtsime pannkoogid, mis meie üllatuseks serveeriti mitte ülepanni bliinina, vaid suure hulga pisikeste koduste koogikestena, üle valatult maitsva maasikamoosiga. Kuna omletti ju ei pakutud. Lahkesti pakuti küll võimalust miski 160 krooni eest valida suvalisi toite hotellikülaliste hommikulauast, kuid me loobusime sellest. Marge oli mulle oma Tartu residentsi aiast korjanud mõned kreegid ja ploomid, mis ma sõin ära veidi enne keskpäeva (400 g).


Kella kolme paiku oli mul kõht taas tühi. No küll on nuhtlus! Kasutades katsetustest üle jäänud 0.05% rasvasusega piima, valmistasin topeltportsu kaerahelbeputru. Ilmselt on need produktid mõeldud lastele. Plaanis oli mul vaid mustikaputru maitsta, ent et tulemus sai vedel, lisasin sellele ka aprikoosipudru ning sain vastava segu. Kokku sain kahest pakikesest 300 g putru. Tegu on Veskimati (Jüri) tootega, see sisaldab 100 g kohta keskmiselt 1574 kJ (376 kcal) energiat, sealhulgas 11.4 g valku, 6.2 g rasva ja 68.7 g süsivesikuid. Et tulemus liialt magus ei saaks, sõin otsa veel kuus pereviinerit. Gaasikontor alustas tööd enne viit ja kestis ligi tunni. Mul on selles võimalik kahtlustada kreeke, kuna ploomid mulle reeglina mõju ei avaldanud.

Õhtusöögiks võtsin mulgikapsaid suitsusardelliga, kõrvale saia (kokku pool kilo). Enne ühtteist jõin umbes pool liitrit Mangali VitaFruit vett ja pärast seda veidi konserveeritud küüslaugukurke.

Konserveeritud kurgid küüslaugu ja magusainega – AGROSET, tootekood 4743101000031, toodetud Indias. Netokaal 680 g, kurke vähemalt 360 g.
Koostis: kurgid, äädikhape, sool, vesi, magusaine (sahhariin), tardaine (CaCl2), küüslauk, sibulatükid, tilliseemned, sinepiseemned. Energiasisaldus 9.0 kcal (37.8 kJ), valke 0.4 g, rasvu 0.2 g, süsivesikuid 1.4 g, Na 595 mg.

Kohupiimadefitsiit

Igatahes sain selle sissekande kenasti just valmis, kui seda salvestama hakates teatas mulle süsteem, et ma olla kole pikaks ajaks molutama jäänud... Igatahes oleksin pidanud vahepeal toimingud salvestama. Nüüd aga tuli algusest peale uuesti kirjutada. Kuid et süsteem minust taas võitu ei saaks, rakendasin oma kavalust. Nimelt kirjutasin loo valmis FrontPagefailina.

Niisiis magasin ma kella poole kolmest poole üheksani, kokku kuus tundi. Hämmastaval kombel olin saavutanud JoJo efekti. Kui ma õhtul omasin massi 89.2 kg, siis olin ärgates 88.4 kg. Muidugi ei saa märkimata jätta ka seda, et kui ma pisut pärast südaööd sõin ühe banaani ja poole kolme paiku, vahetult enne uinumist neli viinerit, siis toimus ka enne uinumist R3.

Kui olin Reijoga tema huvides käinud ARKis ja viinud talle remonditöökojast koju ta uue KIA, läksin Margega omletitamise paika otsima. Selgus, et Zeppelinis asuv Hagari Pagar oli veel suletud. Iseenesest see asutus mulle eriti ei sümpatiseerinudki, kuna paari päeva eest, kui Jaanust ootasin, otsustasin seal võtta ühe kohvi ja koogikese. Letil oli kuri silt, et istugu
klient lauda, nemad siis teenindavad. Võib-olla tundub see 12 minuti, mis ma istusin ja ootasin, kole lühikese ajana, kuid võite kindel olla, et tühja kõhuga seal istudes pole see kaugeltki meeldiv. Igatahes ei pööranud mulle ükski ettekandja vähimatki tähelepanu. Paar piigat sädistasid leti taga mingite maukjate rekkameestega, kolmas tuustis laualapiga ringi ning koristas nõusid. Tõusin tookord ja lahkusin.

Tiirutanud veidi mööda linna, ja sõitnud ümber Annelinnagi, selgus peagi, et ühtki söögikohta silma ei jää. Maandusimegi siis lõpuks peenes Raadimõisa hotelli restoranis, kus olime esimesed külastajad. Tegelikult nad pididki just uksed avama, kuna kell sai 12. Interjöör oli seal pompoosne ning mina peaaegu et ei sobinudki oma ajamata habemega sinna. Kuid ilmselt on neilgi põhimõtteks, et klient on kuningas, vähemasti seni, kuni maksab.

Igatahes juhtati meid akna alla nurgalauda ning anti menüüd. Omletti neil seal polnud. Seepärast tellisime supid ja pastatoad. Kui ma hakkasin kõnelema magustoidust, keelas Marge sellele mõeldagi. Ja õigesti tegi, kuna ma olin sootuks unustanud, kui suured on mõningates söögikohtades portsjonid. Sissejuhatuseks võtsin traditsioonilise kohvi. Kohv on juba sedavõrd tavaline artikkel, et ma olen oma kirjetes selle lausa märkimata jätnud. Peab mainima, et kui klient olnuks viisakamalt riides ja aetud habemega, oleks ta vabalt võinud pahandada ilmnenud räpakuse üle: tuues loksutas ettekandja kovitasse servad kohviseks.


Supiks valisime seljanka. Visuaalsel vaatlusel ilmnes, et see oli ülemäära hele. Ja tegelikult polnud see ka maitselt kuigi oivaline. Täiesti tavaline seljanka. Vorstitooteid oli selles koguni liiga palju. Pigem oodanuks selles suuremat hulka liha ning juba lausa kohustuslikena tunduvaid oliive ning sidrunit. Puudu oli sibulast ja ka tomatipastast. Aga kõhtu see siiski täitis.

Kui kohv serveeriti kl 12 ning supp veidi pärast seda, siis järgmine ring jõudis meieni alles 13:30. Tõsi, juba kohe koos supiga kanti lauale ka ürdivõie ja kuklike, lastes sööjail otsustada, kas
nad tarvitavad neid kohvi, supi või pasta kõrvale.



Ürdivõie oli siiralt maitsev, olles sobivalt soolane ja meeldivalt maitsestatud värskete ürtidega, millistest mina tundsin ära vaid tilli. See kogus võid tuli meil Margega vennalikult poolitada. Et Margele tundus see liialt soolane, siis ei puudunud palju, et ma oleksin saanud suurema osa.


Ei teagi, kas supi või pasta pärast toodi meie lauale ka kuklid. Needki olid värsked ja maitsvad. Päris uhke spetsiaalne nuga ilmselt võide määrimiseks oli juurde serveeritud.


Pastaroogadega on see mure, et neil on igaühel omaette nimetus ning nende meelespidamisega on mul suuri raskusi. Oluline on aga meeles pidada, et vaatamata soojale poolitatud kirsstomatile oli pastaroa kõrvale ette nähtud ka salat.

Toorsalatis oli lisaks tomatile ja kurgile veel ka konserveeritud kurke ning oliive. Ent mitte igas söögikohas ei ole pastaroa juurde mõeldud tasuta portsjon salatit. Ja just see salat saabki reeglina otsustavaks, et mitte enam magustoitu tellida. Üksi jäänuks selline salat veidi maitsetuks. Pealegi ei saa eitada, et ma eelistan musti oliive.

Juba kohe pärast uhket hommikueinet oleksin siiski justkui tahtnud ka pisikest magustoitu. Nagu eine punktiks või nii. Kõige enam oleks selleks sobinud kohupiimakook või -roog. Mulle meeldib kohupiim. Raadimõisas oli neil pakkuda aga taas kolemagusat šokolaadikooki, millest me loobusime. Paarutasime mööd linna edasi-tagasi, ilma et mulle oleks pähe tulnud ainsatki ideed, kus oleks olnud mõni veel meie poolt külastamata kohvik. Mõtlesime siis minna "Töö juurde", kuid selgus, et too asutus oli likvideeritud ning õigusjärgne avab uksed alles oktoobris. Marge ässitusel sõitsime siis otsejoones 16 Kannu. Seal on vaja auto parkida maja juurde ning ise aknast jälgida, et keegi sisse ei istuks, kuna kas tänu või vaatamata telemastile ei sulgu seal piirkonnas auto uksed. Kohupiima seal ei olnud. See-eest pakuti meile kirsi-jogurtikreemi, mille kirsine ja kallerdunud sisu oli huvitav, moos aga liialt magus.

Pärast 16 Kannu läksin mina korteriühistu koosolekule, mis oli mõttetu ettevõtmine, kuna kohale tulid vaid needsamad tegijad, kellega me iga päev netis kirju vahetame. Mõningad ülesanded me omavahel siiski jaotasime. Ähvardati, et uus juhatus, kui see ka valitaks, ei saaks läbi minuta. Koosolek toimus endises raudteelaste klubis, kus hetkel on Eesti Rahva Muuseum. Muuseum oli oma sajandaks sünnipäevaks ruumid korda teinud ja mingisuguse uhke näitusegi püsti pannud, mida vaadata mul polnud mahti. Selgus aga, et selleski majas oli kohvik, mille ma olin unustanud. Loomulikult oleks olnud kõige ratsionaalsem just seal einestada, seda enam, et me sealt enne kannudesse sõitu möödagi sõitsime. Kohupiimakooki seal aga, tõsi, siiski polnud.


Koosolek lõppes ja ma kutsusin Marge kohale, kes vahepeal omi asju ajas. Siis me otsustasime sõita Lõunakeskusse, et lõpuks siiski kohupiimaroale jälile jõuda. Külastasime teise korruse kohvikut. Marge valis endale omase kakao, mina kohvi. Mina sain viimase kamakreemi ja Marge viimase maasikakorvi.

Marge lipsis siis oma kakaod ning kiitis kooki, minu kamakreemi hindas aga kibedaks.


Minule endale see kamakreem aga maitses väga. Just selline mitte eriti magus asi. Ja kama polnud ka selles häirivalt palju. Igatahes on see just selline maius, mida sooviksin ja soovitaksin.


Ei saa eitada, et see maasikakorv nägi tõepoolest ahvatlev välja, ehkki ma olen kindel, et kui tegu olnuks kohupiimakreemiga, saanuks sellest mu üks lemmikuid. Kohupiima polnud mitte kuskil! Enne südaööd jõin veel ohtralt vett ning täpselt südaööl võtsin ette forellisaiad, mis koosnesid kokku saiast (70 g) ja suitsuforellist (70 g). Me ei teagi miks, aga lõhe maitses mulle paremini kui forell.