Stiihia

Looduse vastu meie ei saa. Pole iial saanud ega saa ka tulevikus. Näe, isegi talv tuli taas ootamatult. Vaatamata usinate sünoptikute ennustustele ning riigi kriisikeskuse hoiatusele uppus kogu meie kääbusriik lumme. Ainus suur pluss sellest on fakt, et nende paari lumeuputuse päeva jooksul on surma saanud kõigest üks 21-aastane noormees. Muidugi pole pluss mitte see, et ta surma sai, vaid see, et ta ainuke kurva statistika tõstja oli.

Laupäevaste füsioloogiliste sündmuste vihjed on juba eelmises sissekandes. Seega saan seekord rääkida nädalavahetusest ja esmaspäevast. Faktikestena:

23.11 — 10 h — [86.4] kg riietega

24.11 — 6 h — [86.7] kg riietega

25.11 — 8 h — 85.7 kg

Menüü on olnud samamoodi õrnalt eklektiline. Mõõtsin uuesti ära oma tavalise kohvitassi, õigemini selle kohvi koguse, mille ma ühe tassi pähe annustan. See on 460 g.

Pühapäeval jõin kolm tassi. Enne kl 17 kadus vool kuni kella 18:10-ni. Tundsin oma nahal, kui väga mu elu on seotud elektriga ja sellest sõltuv. Seoses elaktriliinide maa alla viimisega lootsin, et sedalaadi katkestusi enam ei tule. Kõige kohutavam on see teadmatus: millal see elekter tagasi tuleb... Kõigepealt on külm, radikad ei tööta, puhurid ei tööta. Üksnes kardinad loperdavad akende ees, vaatamata sellele, et need said kinni kleebitud. On vaikne, ei tööta ju teler, videomakk, DVD-mängija... miski ei tööta. Teeks kohvi, kuid veekeedukann käib elektriga. Ei saa ka sooja toitu teha. Ja, mis peamine, ei saa ka arvutiga töötada, kuna ka too käib elektriga. Ainus positiivne nüanss elektrikatkestustes on elektriarve kokkuhoid.

Pühapäeva hommikupoolikul sõin mõned küpsised. Õhtul aga veidi marineeritud küüslauku, 200 g muraka-kodujuustu ning 190 g porgandi-kapsasalatit. Põhitoiduse moodustas aga suur hernekook (pildil), mis kukkus välja kogemata. Raimo arvas, et teeb paksemat sorti pannkoogitaigna, kuna seda saab ju ka toorelt süüa. Pimedas ajas ta aga jahupakid sassi ning kasutas hoopis hernejahu. Õnneks tuligi vool tagasi ning ta küpsetas mulle mõnusa käki. Retsepti panin koguni kodulehele.

Esmaspäevane noos oli 4 tassi kohvi. Söömisega alustasin ma kl 16:30 ning lõpetasin alles enne magama jäämist teisipäeva öösel kell 3:30. Sõin päeva jooksul pool kilo pereviinereid, selle juurde saia. Saia päevane kogus moodustas ligi 250 g, kuna hiljem sõin seda ka 250 g pohla-pirnimoosiga, otse Jaanuse ema kulinaariast. 260 g kapsa-kurgisalat ning kolm suitsuvorstisigarit mahtusid ka menüüsse. Üks kogukamaid manustusi oli aga RASA Premium Lemon vesi, mida jõin 1100 g.

Näis, mis söödav täna sõrme satub ja hamba alla siirdub.

Ebaregulaarsuse võlu

Ega ma polegi jupil ajal oma söömistegemistest aru andnud. Ja ega vist ei maksagi nii detailselt siin jutustada. Olen pisteliselt üles märkinud, kui kaua ööpäevast maha põõnan ning milline on mu hommikune mass. Et aga tihtilugu see einestamine kipub olema kaootilist laadi, pealegi ei paku ilmselt kellelegi teise peale mu enda huvi, siis ma sedalaadi ülestähendusi pole eriti teinud. Välja arvatud kahel viimasel päeval, kus ma enda meelest natuke üle pingutasin söömisega.

Tegelikult on põhimure selles, et kui hommikul tööle hakata ning siis pidevalt sellega tegeleda, unustad söömise äragi. Ja kui siis meelde tuleb, on kole piinlik. Alati köögist tulles on mul tunne, justkui alles hiljuti ma sõin.

Näiteks täna tõusin lõplikult alles kl 11 ja olen ära söönud pool kilo rosoljet, pool kilo viinerit, mõned käärud saia ja leiba, joonud kolm tassi kohvi ning krõbistanud 180-grammise paki vahvleid. Sedamoodi arvutades võib kokku saada paar kilo.

Eile aga oli täielik õgimise päev. Pärast umbes 5-tunnist und sõin päeva jooksul ära vähemasti pool kilo praekapsast, pool kilo viinereid, 180 g vahvlit, 370 g Eddikondiitri jogurtirulli, vähemalt 4 suurt tassitäit kohvi ja liitri Rasa vett.

Kauneid ja maitsvaid eineid rakendan ikka siis, kui kusagil väljas söömas käin. Ometi ei saa ma nõustuda El Propsise väitega, nagu ma sööksin halvasti.

Kuna ma pole viimastel paaril nädalal statistilist ülevaadet teinud, siis võivad mu vähesed lugejad kahtlustadagi, et midagi eriliselt rõõmustavat mul raporteerida pole. Vähemasti mitte sellist toredat, nagu eilne Reporter Tarmo Kralli kohta, kes olla vist nelja kuuga oma veregrupidieediga 33 kilo alla võtnud.

Järgnevalt siis viimaste päevade statistika, algul kuupäev, siis uneaeg ning lõpuks kehamass, mis mõõdetud reeglina hommikul.

1113 — 6,0 h — 87,1 kg

1115 — 5,0 h — 86,9 kg

1116 — 7,5 h — 86,8 kg

1118 — ?? h — 87,4 kg

1119 — 5,0 h — 86,8 kg

1120 — 5,0 h — 86,5 kg

1121 — 5,0 h — 88,3 kg

1122 — 6,0 h — 86,6 kg

Igatahes on selge, et sedamoodi paigal tammumine ei anna meile midagi. Uurin veidi mõnesugust literatuuri ning leian enda jaoks kõige depressioonivaesema. Aitab tammumisest! Ehkki sedamoodi ebaregulaarses toitumises peitub väga suur võlu. Eelkõige söön ma just siis, kui süüa tahan. Minu söömine ei sõltu kellestki teisest, kes oma kulinaariakunstiga hiilata üritab. Teiseks on ju teada, et regulaarne toitumine soodustab kosumist. Selline toitumine sobib vaid haigetele inimestele või sellistele, kes on end robotiks kohandanud. Mina olen laisk ega viitsi robotit panna. Teen kuis jaksan, teinekord laisklen. Toidu valmistamine pole juba ammu mu meelistegevuste hulka kuulunud.

Tegus algus

Kõigepealt peaks mainima, kuidas Raimo tekitas mulle oma vaevapuudega (st vaeva näha mitteviitsimise ehk laiskusega) esmaspäeva õhtuks probleemi. Palusin tal Ülasest tuua Raivo toodud plaadi ning nimekirja, kuid ta lihtsalt ei toonud. Käisin päeval ise CD järel, kuid ei leidnud kusagilt nimekirja valitud piltidest. Helistasin Raivole, kes mainis, et valitud pildid ongi plaadil. Selle peale ei oleks ma osanud tullagi.

Hakkasin kaunis õigel õhtusel ajal pilte PhotoPointi laadima, et need ikka 15.11 kätte saada, nagu oli tellija soov. Oleks Raimo plaadi päeva võrra varem toonud, poleks seda muret olnud... Igatahes laadusid need pildid kole kaua, umbes kella kaheni, ning magama sain ma alles kella 2 paiku. Sellele vaatamata jõudsid pildid üles uuel kuupäeval ning kätte oleksin ma pidanud need saama just päeva võrra hiljem kui vaja. Saatsin neile kirja, et andku teada, kui on mingi võimalus pildid varem kätte saada. Aga et ma olin oma äratava raadiokella pannud tunni võrra valesti, ei äratanud see mind mitte kl 6, vaid 5. Uuel õhtul sain Raimolt noomida, et tema ei saa sedasi üldse magada. Temal olevat kole ergas uni. Ma mainisin, et siiski pean ärkama just siis, kui pean ärkama.

Suure kopsaka päevast röövis õppesõit Reijoga. Tõtt öelda kippus mulle tukastus peale, ehkki noormees tegi kohati ohtlikke manöövreid.

Sellele järgnes mõttetu ELO persetus. Polnud ainustki teemat, mida poleks olnud võimalik kirjavahetuse teel selgeks arutada. Minu meelest isegi efektiivsemalt, kuna sellisel juhul saaks igaüks enda mõtte kirja panna, ilma et mõni agaram vahele segaks. Kavatsen tulevikus jõuliselt sedalaadi istungeid vältida.

Teisipäeval, 11.11 oligi seoses napiks jäänud ööga peamiseks märksõnaks unisus. Kui ma veel hommikuhämaruses õue läksin, pidin ehmuma sassilöödud prügikastist. Kui ma oleksin KÜ esimees, oleks sellest taas jama.


Hommikul jõudsin siiski tuvastada, et AHHAA lehele oli lisandunud mingisugune halvasti vormistatud uudis. Parandasin selles suurimad kalad ning saatsin asjaosalistele ka vastavasisulise kirja. Õnneks oli hommik soe ning auto polnud isegi mitte udune. Ehkki hirmus pime, polnud tee vähemasti libe. Olin veidi elevil uuest kohtumisest uute õpilastega.


Uued õpilased osutusid aga üle ootuste sõbralikeks, neid oli kokku 45 ja igast rühmast oli kohal umbes 80%. Tegelikult oli neli neist eelmisest aastast, edasijõudmatuse tõttu sunnitud eriala vahetama. Lubasin neil esimesest tutvustavast tunnist puududa. Veel leidus paar noort, kes kurstsid, et on gümnaasiumis geograafiat juba õppinud, üks koguni riigieksamiltki läbi saanud. Lubasin neile otsida mingeid põnevamaid alternatiive.


Tundide ajal helises mitu korda mu telefon, kuni ma selle hääletule seadsin. Helistasid hr Kurvits süüteomenetluse koopia asjus ja Margo kaitseväe suhtes. Koopia olevat kellelegi EHAst kaasa antud ning nood siis pidavat mulle selle edastama. Kui Kurvits loodab, et ma tema elu teen Kohtusse pöördumisega põnevamaks, siis eksib. Margol on aga huvi kusagil kohe töötada ning tundub, et Nõo Lihawürst pole päris see, mida ta ihaldaks.

Viimases tunnis polnud mul kuvaheiturit, noored aga tegid oma tasemetöö poole ajaga. Nii sain veel valges koju, kuigi olin kole unine ja kohvitu, pidin mitmel korral rooli taha tukkuma jääma. Kodus sooritasin endale kohe suurema tassitäie kangemat kohvi. Siis helistati arsti juurest ja tõsteti aeg detsembri lõpust käesolevale nädalale. Mul tuli minna traumapunkti, et registreeruda, seejärel ortopeedi juurde.

Saabunud kirjavahetus andis märku, et WebCT-ga polnud vaid minul raskusi. Uuele kursusele registreerimisega oli vähemasti viiel inimesel probleeme. Koguni IE jooksis mul kokku ning ma pidin restardi tegema. See oli kui vesi Januse veskile: IE & WebCT, eriti koos Albumisse laaduvate piltidega, kipuvad kokku jooksma. Peale selle häirib mind juba pikemat aega WebCT lehel pidevalt kuvanduv tärn, mis peaks indikeerima uute saabunud kirjade olemasolu. Kuigi neid mul seal tavaliselt pole, pean igaks juhuks iga kord vastava kursuse avama ja kontrollima. Laadisin üles Jaanuse koostatud asjalikud küsimused, mis kursuse algusse sobivad ning aitasin daamid kursusele.

Kaisa Helena Luht saatis EBÜ lehele ülespanekuks mõned oma PPT ettekanded. Raivo L kiri kiitis minu redigeerimistööd ja juhendamist, lisades, et tema enda juhendaja pole siiamaani vastanud. Soovitasin tal esimesel võimalusel juhendajat vahetada, tuues näite enda kohta.

Gunnar saatis aga Habsoti novembrikuise tegevuskava, ent ei lisanud parooli, mis mul Vista pangestumise tõttu kaduma läks. Tegelesin päris pikalt lehe uues kujundusega, õigemini selle automatiseerimisega.

Jaanika Teeviidast oli saatnud minu heiastumise kärbitud variandi. Ümardasin juttu veel pisut ja saatsin lingi oma edevuse paraadile, et ta saaks valida pildi(d), mida artiklile lisada soovis.

Veel sain Irinalt kirja uute uudistega ning uuendasin vastavat AHHAA lehte, puhas nokitsemise töö.

Lõpuks oli mul valida: Suured plaanid VS üleväsimus. Otsustasin tõugata need tööd järgmisele päevale, sealjuures ka plaanide tegemise.

Lustiline nädalavahetus

Tegelikult võinuks seda pigem nimetada töökaks. Mitte et piisavalt molutamistki poleks ette tulnud. Näiteks jälgisin põnevusega saadet Laulud tähtedega ning olin äärmiselt nördinud, kui eksministri läbisaamine läks sedavõrd libedalt, et ta ei pidanud kolmandat laulugi laulma. Ma ei taha küll öelda ühtki halba sõna selle vahva ja vapra daami kohta, kuid inimesele peab olema elevant kõrvale astunud, kui ta ei tee vahet... Nii Elis Aunaste kui Margus Tsahkna siiski oskavad laulda. Eriti on arenenud Elis, kuna Margus oli algusest peale tasemel. Aga ometi pidid just nemad kordusettekandele minema. Ma hääletasin mõlemal korral seekord Elise poolt, kuid sellele vaatamata tuli neil lahkuda. Kõige nurjatum oli veel see, et Jaanus usaldas minu "lambist" öeldud hääletusnumbrit ning andis oma hääle ilmselt samaaegselt teisel programmil toimuvale saatele Tantsud tähtedega.

Laupäeva hommikul mõõtsin end 86.1 kg kaaluvaks ning pühapäevagi hommikul polnud suurt muutust toimunud. See pole muidugi näit, millega keksida. Magasin laupäeval vastu pühapäeva umbes viis tundi. Et hetkel on kell poole kahe peal ning homsel esmaspäeval lubas Reijo mul magada kuni jaksan (ehkki lubas ka kl 7 äratuseks helistada), siis tegutsen ilmselt seni, kuni tähed ja numbrid sassi hakkavad minema.

Öised viinerid olen asendanud õunte, pirnide või tomatitega. Mitte mingil juhul ei maksa nüüd kahtlustada, et ma olen taimetoitlaseks hakanud! Inimene on siiski omnivoor, kõnelgu nood veeliksid ja maalid mida iganes. Kuigi kvaliteetne ja rasvavaene liha on siiski veidi kallis. Eriti siis, kui õiget töökohtagi pole, stabiilsest sissetulekust rääkimata. Kuid lihamaitselist ja -lõhnalist toodet (Rakvere) pereviiner suudan ma siiski osta.

Olnud töötanud umbes 15 tundi, tõmmanud ära umbes 4 pakki sigarette ja joonud umbes 3 liitrit kohvi, otsustasin enda rõhku mõõta. Näiduks sain 176/148/77, mis on siiski liiga kõrge.

Avastasin Austraalia

Olnud eelmisel päeval enda peale korduvalt vihastunud ning oma naiivsust ja hajameelsust naernud, võtsin 5 tundi põõnata. Viimastel õhtutel olen ära jätnud telekakõrvased viinerinakitsemised, ehkki midagi mõnusamt on raske leida. Ehk küll massaž, ent see pole selle kalli masseerimispadjaga siiski tõhus. Padi on hea tugitoolis, kui kogu keha raskus korraga peale ei vajuta. Hommikul masseeris mind üsna pikalt Margo. Sedaviisi masseerimise korral on jällegi too häda, et ei näe ju Terevisiooni, ainult kuuleb.

Olen viimasel ajal õhtuti joonud vett. Mul on sageli tunne, et poolteist liitrit vett (lisaks vähemasti sama suurele kogusele kohvile) päevas pole mitte just liiga väike vedeliku kogus. Arvan, et hakkan end nihutama selles suunas, et õhtuti hakata teed jooma. Tee osas on mul ülikoolipäevist saati pisike kompleks. See tundub lihtsalt mingisugune ligu. Loomulikult tean ma, et on olemas ka suurepäraseid teesid, kallemaidki kui kohv, kuid kompleks jääb. Ülikooli ajal tehti kohvi küll sedasi, et valati vanale paksule päev läbi pisut uut juurde, siis aina keedeti ning kokkuvõttes sai mõru musta vedeliku. See aga maksis umbes 14 kopikat, tass kohvi siis. Ehkki täna selline kohv mind ei rahuldaks. Tee valmistamine oli aga analoogne. Ja tarvitati vaid kõige tavalisemat musta teed. Seisnud teele kogunesid kummalised õlisarnaselt sillerdavad, ent kooriku kombel murenevad laigud. Teed serveeriti palju suuremas anumas. Kohvi jaoks oli siiski kohvitass. Tee aga anti kandilises teeklaasis. Sellises, millest idanaabrid tavaliselt ikka viina viskavad. Klaas teed maksis aga vaid 3 kopikat. Ja seegi oli minu meelest liiga kallis hind. Sellest siis seesugune teepõlgurlus. Alustan psühhosomaatilist sugereerimisseanssi vast juba täna pärastlõunal.

Pärast ärkamist mõõtsin enda massiks 86.4 kg koos riietega ning 85.7 kg netos. Seega kaaluvad mu koduriided (T-särk, trussikud, sokid ja dressipüksid) kokku 700 grammi. Seda on hea teada.

Viimati oli mu kaalunäit 85 peal enne Austraalia reisi. Seal aga anti regulaarselt sarnast toitu, pealegi otsustasin ma tolle 10 päeva jooksul mitte suitsetada. Naasesin maakera kuklapoolelt enneolematu seljavalu ning 5 lisakiloga. Hiljem kilod veel lisandusid.

Võiks ju ette võtta meetme mitte süüa preililikult pärast kella kuut õhtul. Kuid minu puhul on sellist olukorda pisut raske saavutada, kui silmas pidada, et näiteks eile sõin ma "hommikust" alles poole seitsme paiku õhtul.

Stressi vastu

1. novembri eineks olid kanapallid. Ka ahjukartul praekapsaga ning sibulasalat, magustoiduks hapukoorekook. Lõuna koos Margega. Õigel päeval jäi pilt heiskamata.


4. novembri eine oli koos Dimaga, võtsin kala praekartulitega, salatiks marineeritud keedupeeti ja kurki. Magustoiduna Rehepapi kohupiimakook.

---

Stress on selline vahva sõna, millist veel poole sajandi eest ei tuntudki. Täna on aga võimalik igal väiksemalgi juhul seda eksimatult diagnoosida. See oleks samas aga samatark tegu, kui ennustada kovipaksult, et üks või teine inimene hingab, eriti siis, kui elus on.

Tänasele (6.11) eelnenud öö sai mul ilmselt just stressi vastu võitlemise või siis profülaktika mõttes venitatud suisa 10 tunnile. Uinusin sisuliselt kohe pärast Tuvikesi ning venitasin magada kella 11:30-ni. Pärast ärkamist kaalusin 86.1 kg. Põhjustest kirjutasin eraldi blogis.

Oma "hommikueine" sõin 18:30, seleks oli kerge vitamiinisalat, lätlaste praetud räim marinaadis ning paar rõngikut, kokku 480 grammi. Muidugi kohvi jõin ma päev läbi suurtes kogustes, ja mitte liiga lahjat. Kl 20 kaalusin end koos mundriga ja sain 87,3 kg. Kui ma saaksin selles kindel olla, et kannan pidevalt üht mundrit, oleks sellest ju kaalumisel suur abi.

Igatahes hakkab mulle üha enam tunduma, et stressi vastu võitlemisel saab söömise asemel ka unemaale põgenemist kasutada. Võimalik, et siin on ka mu mitmete unilase tüüpi tuttavate tegevuse võti?

Ajaviiteline

Ajaviiteks söömine pole nüüd küll kuigi tark tegu, just nagu ma eile tegin. Eile sooritasin üldse ühe üpris rekordilise söömise. Lõuna paiku käisime Margega poodides ning soetasime muu hulgas näiteks mu räbaldunud kodupükste asemele, milleks olid vanad väljaveninud ja auklikud dressid, mida tuli traksidega ülal hoida, mugava dressipükste sarnase riietuseseme. Pärast toda käisime taas Rehepapis söömas.

Kodus aga sõin ma õhtu jooksul rohkem kui kilo jogurtit, 250 g kapsa-porgandisalatit ning umbes samapalju viinerit. Pirni veel lisaks. Hommikune tulemus ei oleks tohtinud seega olla üllatav. Viimaste hommikute kehamass on olnud:

4.10. — 87.8 kg
3.10. — 86.4 kg
2.10. — 86.0 kg
1.10. — 87.7 kg

Rohkem ei olegi midagi kommenteerida. Ajaviiteks söömine tekib olukorras, kui on mingeid kõrvalekaldeid tavalisest muretust elust. Minust oleks nutikas leida sedasorti näksimisele asendustegevust või siis väiksema massiga näksimist.