23. juuli 2010

Tükkidest koos

Seekord panen siia üles nädalapikkuse vaatlusaja, kus 14. juulile järgneb 19. Vahepealsel ajal mind lihtsalt ei olnud oma mõõduriistade juures. Kõik pisut ülenormsed arvud värvisin punaseks. Siniseid pole, mis tähendab, et ligilähedasi mõõte pole.


Nagu ka juuresolevalt jooniselt paistab, olen hoidnud oma magamuse endiselt juhusliku, keskmiselt aga 6 tunni ringis, mis nüüd juba jõudsalt 7 poole liigub. Keskmise massi mõningast suurenemisest on küll kahju, kuid pangem selle "Number 2" süüks. Selleks oli mäletatavasti leitsak. 22.07 kl 17 paiku oli Tartu kesklinnas +35°C. Lähipäevadel on tornaadosarnaseid nähtusi oodata. Ehk pärast seda läheb pisut leebemaks.

Järgnevalt ei saa ma umbes 3 päeva end jälgida, siis 2...3 päeva jälgin, misjärel taas sõidus olen. Loodan vaid, et kolmanda tulba näit liiga palju ei suurene.

20. juuli 2010

Söösime ja joosime


Selgitus sellest, miks mul juulikuus mõned nädalalõpud toitumise koha pealt totaalselt fikseerimata jäävad, tuleb nüüd alljärgnevalt. Käisin nimelt Gunnariga tiirul. Esimesel päeval Neemes, teisel Tallinnas (peamiselt merepäevadel), kolmandal Haapsalus ja neljandal Maardus. Sarnaseid sõite tuleb sel ja järgmisel kuul veelgi. Ja otse loomulikult on tervislikum sel puhul mitte frustreerida end grammide ja kalorite ülesmärkimisega, eriti veel kui kumbagi neist kusagilt võtta pole. Elu aga ei jää sellepärast veel seisma. Seisku mõned näitajad tabelites.

Hästi «tore» on see, et vaatamata hoolikult säetud piltidele, sattusid need siia siiski suvalises järjekorras, mistõttu see lugulaul ei saa üldse mitte eriti kronoloogiline. Kuid tühja sellest. Olgu see lihtsalt heaks näiteks sellest, et süüa tohib vaatamata ka rangele «jäätisedieedile» kõike. Kuid muidugi teatud piirides.

Pilte toitudest on mul, mõistagi, märksa enam, kuid siia valisin ma välja üksnes selle osa, mis puudutavad kõike seda, mis ma endale suhu toppisin.

Selline nägi välja meie esimene õhtueine Neemes. Kaks sügavkülmast võetud grillvorstikest (ilmselt seal külmas mitu kuud seisnud), paar viilu kurki ja veidi sibulat. Juurde pakuti ka salateid, mida ma ka ohtrasti juurde lisasin. Kohvi pole mõtet mainidagi. Kui tavaliselt on ka kohv veidi kaloreid sisaldav, eriti kui kasutada koort või suhkrut, siis mul seda muret polnud. Esiteks oli mul endal sahhariin kaasas, teiseks oli ka Gunnar sellele üle läinud. Ilmselt sarnastel kaalutlustel.

Uncle Bens salat oli ostetud odavmüügist, kuid olnud siiski kole kallis. Kindlasti oleks see värskena palju paremini maitsenud. Salvesti GEMÜSE aga oli veel hea. Liiga palju ei jäänud neist kumbagi alles.

Sellel papptaldrikul on Tallinna Merepäevade firmaroog: grillitud lõhe ahjukartuli ja salatiga. Need kaks kahvlit pole asjata pildil — portsjon oli meil mõeldud kahe peale. Ka mina sain maitse suhu. Juurde jõin toda uudset Colat, mis maitseb nagu lahtunud Pepsi.

Õhtune kena laud. Vat ma nüüd enam ei mäletagi, millisest õhtust. Igatahes pildil olev kanasült rändas meiega Neeme kaasa ja teisipidi tagasi. Autos olnud põrguleitsak (eriti selle parklas seismise järel) oli jätnud oma jälje ning ilmselt oleks ka sült olnud tublisti maitsvam värskena.

Lisaks süldile ja ahjukartulile oli taldrikul veel ka soojaks aetud kotlet. Ma ei imestaks, kui ka see oleks juba nädalajagu mind külmikus oodanud. Kuid kui kõht on tühi, pole maitsemeeled nii teravad.

Hommikuti pakub külalislahke Gunnar alati võileibu, isegi kui ta neid ise ei söö. Ma vast ei hakka kordama, et mina eelistaksin hapule leivale või saiale musta leiba, mis samuti ei pruugi värske olla, kuid juustud-vorstid võtan reeglina avamata pakendist. Ka ei paneks ma ise iial mingit määret, nimetatagu seda siis margariiniks või võiks. Aga meie üle 15-aastase tutvuse jooksul pole Gunnar seda selgeks õppinud. Nagu ka mitte seda, et ma üldse hommikuti eriti ei söö.

Kuna ma rõhutasin jäätisedieeti, siis Paralepa rannas mulle ka üks pisike osteti. Loomulikult poleks keegi mul keelanud endal neid viis tükki osta, kuid meil oli selline kokkulepe, et toitlustamise poole garanteerib Gunnar, samas kui mul olid teistsugused ülesanded.

Tolles toredas Haapsalu kindluses pidime kurvastusega nentima, et sealses puhvetis pakutakse vaid õlut (õnneks ka tumedat, mida joovat vaid soomlased) ja kohvi ja mahla... Sooja toitu nad ei pakkuvat enam ammu. Mina aga ei pildistanud kõiki kohve üleski, eks nende juures erinegi vaid anuma kuju ja mõõt.

Aga tumedat õlut anti ikka ka paljudes kohtades. Mitte et selle puudumisel mu reisikaaslane ka heledast oleks ära öelnud. Minu klaasis olev kali (õigemini küll gaseeritud kaljajook) näeb välja samamoodi kui tume õlu.

Haapsalu kuursaal on väga kenasti korda tehtud. Sinna me ka sisenesime, lootuses võtta üks korralik lõunaeine.

Kohvi ja õlle saime kohe. Siin oli vaid heledat õlut. Kuid kui olime 40 minutit oodanud, sai Gunnaril hing täis ning ta käis arvet maksmas. Otsustasime minna uude kohta, kus teenindamine tiba nobedam. Menüü kaaneillustratsioonil oli muide tekst 1927. aasta kohalikust ajalehest, kus irooniliselt kirjutati sellest, kuidas mõned kliendid olla kurtnud kuursaali kole aeglase teenindamise üle.

Sealsamas lähedal, millagisest lahesopist järveks kujunenud ja imeliku nimetusega Väikese viigi kaldal oli veel mõnus Wiigi kohvik, kus teenindamine oli vähemalt poole kiirem, nii et meie lauale toodi soojad kuklid ja muruvõie juba 20 minuti pärast.

Suppi ma seal ei võtnud. Mis ma sest soojast leemest 40-kraadises leitsakus ikka lahmin. Tellisin hoopis krevettidega röstsaia. See nägi välja nagu paras ports ja maitses hästi. Kollased kirsstomatid olid eriti maitsvad, kuigi munavalge tekitas hiljem tunde, justkui oleksin väävelhapet joonud.

Aga prae asemel tellisin ma hoopis eelroa. Las siis ettekandja kujutab ette, et ma alles hiljem asun sööma. Ehk teenindab tiba kabedamalt. See oli caesari salat kanaga. Ma isegi ei tea, kas see tseesar peab siin olema väikese või suure algustähega, kuid maitses siiski hästi.

Magustoidu puhul olin ma kahe vahel, kas valida mingisugune kreem või siis soe datlikook jäätisega. Et Gunnar ka viimase kasuks otsustas, kaalus jäätis valiku üles. Kook oli veidi liiga magus ning see moos ei sobinud sinna üldse. Datlikook poleks pidanud olema tehtud kakaotaigna baasil. Aga söömata see muidugi ei jäänud.

Avastasin nüüd jubedusega, et umbes pooled pildid polegi siia heiskunud. Sähh sulle siis blogi. Mul on kombeks algul heisata pildid ning seejärel tekstiga täiendada. Mis me siin räägime teksti lisamisest, kui piltegi pole. Võimalik, et neil on ühe blogi kohta mingi limiit. Aga ma tõesti ei arva, et mu lugeja sellega liiga palju kaotab, kui kõikidest mu suutäitest teada ei saa.

Eelmisel pildil on mul Anni (Arro) kohvikus tellitud lavaš küüslaugu, kappari ja sinihallitusjuustuga. Kellele sellised komponendid imponeerivad, saavad ka aimu, millise oivalise maitseelamuse ma sain. Kuigi seda oli pisut liiga palju, eriti kui silmas pidada, et eelmisest söömisest polnud möödas vist tundigi.

Nagu kiuste otsustas Gunnar ka siin magustoidu tellida. Tema valis mingisuguse pruuni kakaose koogi, millest ma ühe suutäie maitsesin. See oli veelgi magusam kui Wiigi kohviku datlikook. Minu enda valikuks oli aga toorjuustukook, mis oli kaunistatud hapukate viinamarjadega. Rangelt võttes oli see lihtsald dessert, kuna isegi moos, mis biskviittaignal oli, maitses hapukas. Aga dessert ei peagi magus olema.

Sellel pildil on mingi järjekordne kodune hommikueine, millest lõviosa tuli minul ära süüa, kuna külalislahke Gunnar ise hommikuti ei söö, aga külalisi sunnib...

Viimasel päeva Maardus ostsin endale ühe marjase jäätisetuutu, vaatasin ära märgid, mis näitasid, et eelmisel päeval oli olnud linnaksese 30. sünnipäev, tegin paar pilti ja... olimegi tagasiteel.

Lõpuks peatusime veel Pirita Top Spa Hotelli juures. Fuajees jagati lisaks maitsvale kohvile (see tassike olevat topeltkohv, hinnaga 32 krooni) veel ka neid kummalise nimetusega täidissaiakesi, millest mina võtsin singisaia. Eks see õigustas ka nime: sai oli pikuti poolenisti pooleks lõigatud, sinna vahele pool tomatit ja veidi kurgiviile susatud ning mitu viilakat keedusinki lisatud. Kodus ma sellist einet ei sööks, mulle ei meeldi nii suurtes kogustes sai. Pealegi veel kuiv.

Kui nüüd käesolevale sissekandele peaks järgnema tormakaid kommentaare, millistest ilmneks ilmatuma suur huvi mu ülejäänud suutäite vastu, võin vabalt ka nood üles otsida ja uuesti heisata. Sellisel juhul lisan ka uued kommentaarid.

12. juuli 2010

Süüdlane nr 2

Seekordseks süüdlaseks, miks mu tabel enamasti «punane» on, võiks pidada kolossaalset kuumalainet. Eks inimene harju muidugi kõigega. Kuid igal asjal on siiski piir. Kui ma aga päevas kolm jäätist söön, ei saa kuidagi päevane kaloraaž väikeseks jääda, kuna mu ÜKS jäätis on sageli liitrine.

Seekordses tabelis on ka «sinised» numbrid — otsustasin sedasi märkida neid arve, mis sisaldavad ligikaudseid arve, mis tulevad eelkõige süüdlasest number üks, väljas söömisest.



Täna alanud nädal on selles mõttes paha, et selle teine pool jääb tahes tahtmata protokollimata, kuna plaanin viibida eemal.

6. juuli 2010

Trendist

Võtsin ajaviiteks (palavusega on ju tööd teha samahästi kui võimatu) ette oma senised märkmed [skeemil on horisontaalteljel käesoleva aasta kuupäevad] ja panin kolm parametrit kõrvuti.

Tulemus näitab, et kui «roheline joon» omab pidevalt hella langustendentsi, siis kaks ülejäänut siplevad närviliselt ja kaunis korrapäratult.

Klõpsa pildil selle lähemaks uurimiseks

Siia pole ma märkinud uinumise aegu, kuid nende puhul ei saa iial kindel olla. Olen uinunud õhtul kl 20 ja ka alles hommikul kl 10. Mõnikord, kui uneajad üle 6 tunni paistavad, olen sooritanud mõne paaritunnise päevase lisatukastuse, enamasti pärast söömist. Seda nad nimetavad «leiva luusse laskmiseks».

Et mul polnud tahtmist keerulisse statistikasse süüvida, tõin magamuse minutites, et see sobiks juuresolevasse graafikusse. Samal põhjusel on selle «rohelise joone» esitamiseks kasutatud trikki, kus KMI on korrutatud 100-ga, seejärel lahutatud 2000. Ja ka ööpäevas manustatud kalorite hulk on esitatud üle- või alatarbimusena enesele kehtestatud normist.

Vähemasti tahan ma sellega tõestada, et inimene ei pea oma eesmärkide saavutamiseks totaalselt robotiks muutuma. Piisab, kui jälgida eesmärgi püstitamiseks tarvilike parameetrite püsimist normi piires.

Siinkohal tahaksin teha pisikese suske nende dieedipidajate suunas, kes kujutavad ekslikult ette, et pääsetee on liikumises. Sajad blogid näitavad, et treening võib küll aidata lihast vormida ja muidu ehk end hästi tunda, kuid kehamassi alandamisega pole sellel midagi pistmist. Kuigi inimesed on erinevad ning alati võib ju öelda, et ju ma olen erand, räägivad minu korduvad katsed pigem seda juttu, et sportimine suurendab söögiisu ning kehakaal pigem tõuseb.

Õigele lainele

Selleks, et nüüd õigesse rööpasse saada, taastasin lisaks esialgsele kehamassile ka varasema aruandlusrütmi. Olgu selleks siis kokkuleppeline nädal esmaspäevast pühapäevani.


Sellel pildil pole võrrelduna eilsega kuigi palju uut. Kui nüüd õnnestuks mingil moel see mDif hoida samas suursujärgus (umbes miinus 10), on lootus taastumas...

5. juuli 2010

Kuu vaikust

See, et ma pole pikka aega sissekandeid teinud, ei tähenda muud kui kolme nüansi kokkulangevust, mitte muud.

Esimene nüanss puudutab mu pidevat himu kirjutada pisut sisukamat teksti, mida oleks ka juhulugejal mõnus lugeda. Mõtteid on palju, illustratsioone samuti, kuid aega aina napib. Aga kui ükspäev kätte võtan, siis ehk asungi kirjutama, seda enam, et puhkuse aeg on käes. Dieedi (õigemini siinsete sissekannete) seisukohalt pole puhkus muidugi teab mis pidupäev. Paremal juhul jääbki päev tühjaks, halvemal juhul aga avalduvad numbrid ümardatute summana. Ainus kindel arv on kehamass.

Teine nüanss puudutab nn «reisiärevust», tänu millele mu istungite arv langeb miinimumi, isu aga pigem kasvab. Nii juhtus enne Saaremaale sõitu, kus lisaks oli segavaks faktoriks veel väljas söömine.

Kolmas nüanss on põrgukuumus. Kui mind ümbritsev temperatuur tõuseb üle +25°C, pole ma võimeline eriti mõtlema. Viimasel ajal aga on mul toas olnud +27...+29°C. Ega tänagi pole erand (hetkel tähendab see «täna» kella 1:30 öösel vastu 5. juulit), mistõttu ma toon siin ära vaid kogutud numbrid. Ei enamat. Igasuguse analüüsi jätan lugeja teha, mis siis kas parastavate või kaastundlike kommentaaridena loo alla ilmugu.





Paar «tühja» päeva jätsin ma arvestamata, kuna mul polnud käe pärast ei kaalu ega kalorsusi. Samasuguseid päevi ähvardab ette tulla ka juulis, koguni kolmel korral. Kuid ilmselt ma siis märgin üles täpselt need andmed, mis kätte jäävad.

7. juuni 2010

Tore jo-jo

Ei teagi, kas tänu või vaatamata sellele NeoSlimile olen lõpuks saavutanud ammupüstitatud eesmärgi ning saanud nädala keskmise massi alla 81.


Hetkel pikemalt heietamata võib uue eesmärgina püstitada jõudmise alla 80 kg.