Paus

Uus nädal on möödas ja uus tabel koostatud. Siin hakkab silma mitu kurvaks tegevat ja samas mitu toredat seost. Nukker on see, et mu keskmine mass pole ikka veel alla 81 kg. Hea vähemalt, et see on veidi tagasihoidlikum kui eelmisel aruandlusnädalal. Paraku on see aga siiski kõrgem üle-eelmisest.

Seekordsest tabelist viskasin kohvi täiesti välja. Kohvis olevaid kaloreid ei saa lugeda toidukaloriteks ning need toimivad stimuleerijana. Nii on kohvi kogused summeeritud muu veega. Kogused kajastuvad tulbas W ning pole väikesed. Kuid kuni vesi kaloreid ei sisalda, ei pea ma vee ega kohvi joomist kuritegelikuks.

Küll aga oskan endiselt hädas olla liikumisest tuleneva tavapärasest suurema kalorikaotusega. Ma ei ole viitsinud oma arvutustesse lülitada füüsilise koormuse arvutamist, eriti veel praegu, kus see on sisuliselt nullilähedane ning aperioodiline. Kord ma aga arvutasin enese lohutuseks välja, et ega ma väga hullusti üle söönud polegi. Tõsi, manustatud kalorikogus ei võimalda püsida ka allpool põhiainevahetuse piiri. Ja ega vist muidu kukuks kokku ka, kui vahepeal akusid ei laeks. Kuid siiski pole ma rahul sellega, et liikumisest tulenev kalorite ülekulu koostöös mu kalduvusega maitsvate roogade manustamisele viib tihti patustamiseni.

Rõhutan veelkord, et tabeli tulp cDif näitab ööpäevaste kilokalorite ülehulka (kui see näit just miinustes pole) ning arvutatud on see juhtumile, kus ma päev läbi liikumatult arvuti taga istudes töötan ning olen sellise kehamassiga nagu olen, jätkuvalt samapikk ja samavana ning samast soost. Kõige positiivsem on olukord, kui see näit (kcal) jääks vahemikku 1400—1700 kcal. Aga kui ma ikka paar-kolm tundi kerget kehalist koormust saan (nt jalutamine looduses), pole surmav veel ka 3000 kcal.

On tähelepanuväärne, et kui mu mass on mõnesaja grammi võrra vähenenud, söön ma tol päeval reeglipäraselt ka märksa vähem. Ma ei saa tõesti salata, et finantsraskustest tulenev hellalt depressiivne melanhoolia mõjub samuti söögiisu tekitavana.


Veider on see, et üldse pole erilist muret sellest, kas ma söön öösel või päeval. Nagu mu magamuski, on ka söömine mul totaalselt kaootiline ning ripub ära pelgalt näljatundest. Pole mingi ime, kui ma söön kell 4 öösel. Kõige olulisem on, et nädala keskmine manustatud kalorite hulk ei ületaks kriitilist piiri. Selle piiriga on aga täpselt sedasi, nagu sellega on — see tuleb alles arvutada.

Hetkel näib olevat mu kehamassi langemises mingi paus. Ma tahaksin, et see paus pöörduks jätkuvale langemisele, ent seda siiski mitte tänu rannahooaja lähenemisele.

Üldiselt olen ma usinasti pildistanud ka peaaegu kõiki toitusid ja tooraineid, millest ma vahepeal toitunud olen. Kuid iga üksiku nüansi esitamine läheks kindlasti tüütuks nii nende ridade kirjutajale kui ka lugejale. Tõsi, kui leiaks igal õhtul selle pool tunnikest, et päevased füsioloogilised üleelamised kirja panna (nagu paari aasta eest juulis), siis oleks ehk asjal jumet.

Näiteks olen ma varunud nö mustadeks päevadeks mitmesuguseid nuudlitooteid, milliseid aeg-ajalt on otstarbekas hävitada, enne kui koid neist võitu saavad. Järgneval pildilgi on kaks toredat nuudlirooga. Vasem on Tai hõrgutis, jutu järgi krevetimaitselised nuudlid, parem aga seenemaitselised Hiina nuudlid. Pole vist isegi põhjust kahelda, et road pärinevad originaalallikatest. Igatahes pole neil peal silti "Made in EU" ega Leedu, Läti või Venemaa kriipskoode. Kunagise kaupmehena eristan ma tootjamaad siiski ka kriipskoodide järgi, mitte et see sajaprotsendiliselt võimalik oleks. Tai roogasid iseloomustab koletu teravus. Sisuliselt on neil nii vänge chilli maitse, et mina ei tunne ainustki muud maitset. Võimalik, et viga on minus. Seevastu nuudlid seentega olid äärmiselt maitsvad.


Lätlaste AXA toodab aga tervet sarja marjamaitselisi (ja -tükkidega) kiirkaerahelbeputrusid. Ütlemata mugav. Vala aga pakendi sisu tassi ja vala keev vesi peale. Minuti pärast võib juba süüa, kui kuumus lubab. Road on maitsvad ja toitvad, kuid ütlemata eemaletõukava väljanägemisega.


Vot ma ei olegi uurinud, milline firma toodab RIMI tarvis jogurteid. Neis pole küll mingeid kasulikke baktereid, kuid vähemasti pole jogurt ka vedel läga, vaid suhteliselt tatja kontsistentsiga mass, milles on tunda ja näha ehedaid viljalihatükke. Seda siis vastavalt jogurti margile. Ehkki see on äärmiselt ebaökoloogiline, kuid ma eelistan suurematele pakenditele pisemaid ja manustan pigem kaks pisikest, kui ühe suure. Üks negatiivsemaid elamusi oli hiljutine seenejogurt. Samamoodi RIMI oma, maasikajogurt, kuid hallitanud.


Järgneval pildil on kujutatud mingisuguseid konservkalu. Et need kalad olid paksus tomatipastas, polnud võimalik liiki määrata. Süvenesin spetsiaalselt netiavarustesse, et uurida, kui hiidsuureks need karbile märgitud sardiinid võivad sirguda, kuid jäin enda juurde, et pigem oli seekord karbis tursk vms. Igatahes oli tegemist hiidsuure kala paari tükikesega. Sardiin peaks ikka enamvähem kõigi oma jäsemetega karpi kenasti ära mahtuma.


Olen pikka aega mõelnud kokku koguda nädalaga tehtud pildid ning kommenteerida erinevaid produkte nii, nagu need mulle maitsesid. Kuid ma ei ole taas kindel, et mu lugejate hulk viit miljonitki ületab (st hea, kui neid viis on), mistõttu see oleks vaid enda eralõbu. Aga lõbutseda saab ikka alles siis, kui tähtsad tööd ja toimetused tehtud. Paraku pean tunnistama, et olen nii saamatu, et ei suuda peaaegu kunagi töö- ja puhkeajaseaduses ettenähtud tundide arvuga oma asju ära ajada ja ikka kipub kuluma 3...5 korda rohkem. Aga see on omaette teema.