Umbkott

Aga kohe pärast ärkamist sooritasin 4P ning jõudsin veel enne koju minekut juua kaks tassi kohvi. Muud füsioloogilist minuga ei toimunudki. Kui koju jõudsin, sooritus üks kerge istung, tegin uue kohvi ning võtsin vajaliku tableti. Suhteliselt rohke söömise peale oli mu kaal taas tõusnud napilt üle 90 kg.

Hommikueine tuli mulle meelde 11 ja 12 vahel, kui võtsin Margo püütud latika. Muidugi oli ta pärast püüdmist selle veel ka suitsetanud. Latikas ei olnud liiga suur, kuid oma 300 g võis seda söödavat osa siiski olla. Juurde meisterdasin tomati-sibulasalati neljast tomatist ja kahest tutist rohelistest sibulatest. Kuna hapukoor oli otsa saanud, kasutasin vähest kogust majoneesi. Siiski hindasin selle portsu suuruseks ca 400 g. Kokku oleksin pidanud nüüd kaaluma umbes 91 kilo.

Ma loodan, et seesugune umbkaudne arvutamine ei käi kellelegi närvidele, kuna kohvi ja 4P koguste bilansis pidamise kohta olen juba varem sõna võtnud. Selleks peaksin kas elama isolatsioonis või omama vähemasti köögikaalu. Jaanus küll soovitas kaalu osta, kuid ma pole lihtsalt veel sedalaadi kauplusse sattunud.

Veidi pärast ühte toimus selle ööpäeva viimane tagasihoidlik SR, mis võis mu massi vähendada maksimaalselt 100 grammi võrra (seega seis 90.9 kg). Kell neli soojendasin seitse väsinud viinerit ja sain juurde umbes 200 g (91.1 kg kokku).

Seejärel tegin veidi töödki. Enne kümmet õhtul läks kõht taas tühjaks ning ma sõin ära 200 g apelsini-kodujuustu ning 250 g Activia virsiku-müslijogurtit tootekoodiga 4751008970197. Nii pidanuks mu mass veel umbes 450 g võrra suurenema (saavutades hinnanguliselt 91.5 kg).

Enne südaööd võtsin kolm lahtistit ja jõin tassi Tetley mustsõstrateed, mis mind uniseks tegi. Teele üleminek oli tingitud nii hilisest õhtutunnist, kohvi ületarbimisest kui ka faktist, et kohv oli otsa saanud ja mul polnud meeles uut purki osta.

Tegelikult peaksingi kohvi kogust tublisti vähendama. Ja ilmselt ka selle manustamise aegu, kui ma just parasjagu öövalves pole. Mul on ju siiski hüpertoonia, mille korral on kohv isegi vastunäidustatud.

Umbse koti teooria pidas paika. Etteruttavalt võib öelda, et lahtistitel polnud mingit toimet ka veel kella 2-ks, kui ma olin juba Raimolgi vastas käinud. Ta käis stuudios lootuses oma muusikat salvestada. Tegelikult aga kukkus välja, et teda kutsuti sinna lihtsalt seltsi. Enne magama minekut mõõtsingi oma massi vaid poole kilo võrra prognoositust väiksemaks, 91.0 kg. Kui läbi roosade prillide vaadata, siis seesuguse täiskõhutunde kohta on see suhteliselt väike näit. Teisalt 2 kilo tänu toidule või sellele, mis toidust mu sooltorus järgi jääb, on normaalne.

Topeltsupp

Algatuseks veid vene tootest Baikal. Toote kood on 4602441000067 ja maht 1 liiter. Koostis: mahendatud arteesia vesi. suhkur, viinalille, eleuferokoki ja linnasejuurte ekstraktid, eukalüptiõli, harilik loorberiõli, sidruniõli, sidrunhape, süsohappegaas, konservant naatriumbensoaat. Toodetakse Tšernogolovkas, Moskovskaja oblastis ning see sisaldab 40 kcal 100 kuupmilliliitri kohta. Kui paljukese sellest tekstist tõele vastab, jäägu selle kirjatüki koostajate vastutada. Igatahes kolme erineva õli olemasolu võiks eeldada, et limonaadi pinnal ujub kiht õli, kuid nii see pole. Huvitav maitse on sel joogil aga küll. Mulle meeldib, eriti kui seda jääkülmalt ning koos jääga juua. Mul eelmisel õhtul jääd ei olnud.

Varahommik möödus mul rutiinselt. Kuni kl 12ni oli viis istungit ja kolm kohvijoomist. 2K on seesugune lahjemat sorti kohv, hakkasin suuri kohvisid märkima kahe-kolme ruuduga ning tavalisi ühega.

Poole kümne paiku sõin ära eelmisel õhtul Maximast ostetud värskekapsasalati, mis hommikust saati kotis seisnuna ei tundunud kuigi värske. Kokku oli seda 180 grammi ning selle koostis järgmine: värske kapsas 60%, porgand 25%, õli, suhkur, äädikas, keedusool 0,01%. Maitse oleks kindlasti parem olnud, kui oleksin seda säilitanud ettenähtud temperatuuril +2...+6 °C.

Seekord oli Ivan mulle lõunaks tellinud kaks suppi, nagu ma olin palunud. Väga tähelepanelik temast! Võtsin suppide juurde kaks kääru musta leiba ja küüne küüslauku. Silma järgi hinnates võiks ühe portsu suuruseks hinnata pool liitrit või vähemasti 400 ml. Söömise ajal tundus, et seda oli veidi liiga palju. Ehkki menüüs oli kirjas kolme oa supp, oli see tegelikult pigem lihtsalt vürtsikas riisisupp. Kogu pildil olev kandikutäis umbes kilose einega läks mulle maksma 8.80. Mulle see supp maitses. See sisaldas riisi, veidi porgandit ja liha ning sibulat. Ilmselt ka tomatipastat, muidu poleks see olnud boršisarnaselt punane.


Kohvide ja tabletiide manustamine paistab kenasti ka seledelt ning ma ei pruugi neist eraldi juttu tehagi. Pärast söömist hakkas mind vaevama soov istungit pidada ning seda ei leevendanud ka üks pisike kiire käik. Kolme ja nelja vahel sõin ära kaks pirni ning murakamoosiga kodujuustu, ikka kaanise lootuses. Seda aga ei sündinud ning ma saavutasin pärast tablette vaid mitmetunnise gaasirünnaku.


Tablettide mõjule üritasin kaanist lisada poole seitsme ja seitsme vahel ära söödud veel ühe pirni ning Snack'n Drive 85 g suitsuvorstijuppidega. Alles siis tulid istungid. Istungeid ei saanud kuidagi õigele ajale rihtida. Pidevalt katkestati mind. Just samal ajal kohe pidid tulema kaks kaardita autot ja pläristama tõkkepuu taga kella, lisaks veel üks kadett, kellel uksekaart oli tuppa jäänud.

Äärmiselt ebameeldiv harjumus on mu kerel. See justkui ei raatsiks püsida tühjana. Igatahes läks mu kõht seepeale tühjaks ning ma tegin endale pildil kujutatud Mivina nuudleid, mille kuivkaal on 60 g. Pudrutused võtavad muidugi kenasti soolaseisu.

Ütlemat huvitav oli Lauri käitumine. Ta ignoreeris mind täiega, ütlemata teregi. Ei pea omama liiga suurt fantaasiat, et selle põhjust mõista. Hea oleks aga mõista, kumba pidi see probleem on. Kas see tuleb sellest, et ta on mu peale tige, et olen viimasel ajal kaks kala korraldanud... või hoopis sellest, et tal on piinlik, et need pisiasjad kaladeks kujundas. Eks aeg näitab.

Heiki käitumine oli ka vahva. Kõigepealt "ründas" ta mind ootamatult hoopis ootamatust suunast ning tuli 8 minutit enne kümmet teiselt korruselt alla. Märganud, et mul uksed kenasti kinni, ei õiendanud ta eriti. Enne orienteeruma minekut küsis ta vaid mokaotsast, kas saunad on kütte pandud. Olin seda meeles pidanud. Kell viis tuli ta selleks, et sulgeda üks kahest minu poolt avatud puhkeruumi aknast. Samal hetkel tegelesin ma hetke mingi kõrvaltegevusega ega jõllitanud monitori, nii et orienteerujate buss jõudis taas kella pläristada. Selle peale kukkus Heiki kisama, et see on ju nende buss ja lasku ma see sisse. Karjumine algas aga alles pärast seda, kui buss oli juba hoovis nurga taha keeranud, seega, hilinemisega. Lõpuks haaras ta teleripuldi ning lülitas minu TV3 ümber ETV peale, et mingit spordülekannet uurida. Vaadanud umbes 2 minutit, lahkus ta bussile.

Orienteerujad saabusid seitsme paiku. Pool üheksa tuli Heiki saunast ja soovis mulle viisakalt head õhtut. Tegelikult peab Heiki tore mees olema, kuna tal on kaks kaunis meeldiva olemisega poega.


Seekord tundsin end väsinuna ega viitsinud vahtida ei 1958. aasta küllaltki igavat Verigot TV3 pealt ega ka Sõpru Kanal2 pealt ning keerasin üsna kohe magama. Mu und katkestas vaid üks kiiristung.

X-files: 200808210630

Iseenesest suudan ma juba seesugune saledik välja näha nagu siin esitatud paari aasta eest Marge tehtud pildil, kui kõhu kenasti sisse tõmban. Kas see kõht ka sees püsib, sõltub ilmselt lihastoonusest, mida on võimalik saavutada pisikese võimlemisega. Kuid selle asjaga peab veel mõtlema. Kõhulihastest oli mul esimest korda juttu Indrekuga umbes aastal 1979, kui ma temalt uurisin, kuidas on võimalik saavutada trimmis kõht. Juba tol ajal tundus mulle, et see värk on mul liialt lodev. Indrek lohutas mind sellega, et rääkis selle olevat rühi küsimuse.



On kaunikesti märkimisväärne, et viimase 12 tunni jooksul puudus mul vähimgi söögiisu. Ma vaid jõin enne magama minekut pudeli (liitri) Baikali limonaadi. Nostalgiahõnguline jook. See oli nõukaajal midagi kommunistliku coca cola sarnast. Iseenesest on sel isegi parem maitse, ehhki see on samas ka ivakese magusam.

Hommikul, millest detailsem ülevaade ilmub alles pärast mu öövahetust, olin saavutanud endise madalkaalu. Enne kaalule astumist mõtlesin, et söön juhul, kui mu mass on üle 90, kuid jätan selle vahele, kui alla. Et isu õieti polnud ning mass oli siiski 89.3 kg, jätsin toidu vahele. Ees ootas ju suur lõuna kas siis supi ja prae või topeltsupi näol.

Aastapäev

Eelmine õhtu ja pool ööst möödusid öölaulupeo tähe all. Õnneks kanti seda ETV pealt üle. Mulle isiklikult massiüritused ei istu, kuid teleri vahendusel vaadatuna oli pilt määratult parem kui seal kohal tammudes eales olla oleks saanud.

Tänu mainitud ülekandele sain magama alles enne nelja, olles vahepeal, südaöö paiku, söönud oma Activia maasikajogurti. Ilmselt on olnud mõistetav, et heleda kastikesega tähistan muid vedelikke peale kohvi, millisel on omaette toime virguti näol.


Vahetult enne uinumist oli suuremat sorti istung. Magasin aga kella seitsmeni, misjärel midagi asjatasin... seejärel aga vist uinusin uuesti. Mul polegi päris selgelt meeles. Huvitav, kas tegemist on mälukaotusega?


Siiski oli mul meeles end pärast ärkamist mõõta. Ehkki rasva kogus näib kaduvat, ei kao eriti kuskile lodev kõht, millesse suudab end mahutada kaugelt enam mateeriat kui selles hetkel on. Igatahes mu vööümbermõõt oli vähenenud vaid sentimeetri. Massiga oli asi rõõmustavam, kuna see oli esimest korda üle aegade alla 90 kilo.


Kuid KENTi salamissioon meil veel kestab, käimas on 10. kord. Ehk, teisisõnu — vaid üks nädal on seda missiooni jäänudki. Seekord lubasin kaasa kutsuda Raivo ning loomulikult ka Endli. Selgus aga, et Raivo tulnud öövahetusest ning väga väsinud, mistõttu saimegi kahekesi käidud.

Esimeses kohas, Glämis, võtsin ma vaid suure kohvi. See serveeriti vahvas lömmivajutatud papptopsi meenutavas tassis, juures sissekande päises kujutatud suhkrukristallid. Vabariigi aastapäeva puhul serveeriti kummalegi pokaal šampanjat, mille Endel ära jõi koos õllega.

Teises kohas ei viibinud me kauem kui Endel oma õllega ühele poole sai. Tegelikult ma tellisin ka pisikese kohvi, kuid see jäigi vist graafikule märkimata. Kolmas koht oli sama omaniku oma nagu Big Bengi. Ristiisa ajaks oli mu kohviisu ammendunud ning nälg kallal. Tellisin tee.

Muidugi otsustasin seekord mitte võtta hõrku tursamaksasalatit ning sõin hoopis kukeseenesupi, mille koostis vastas kirjeldusele: kooreses leemes kukeseened, sibul, porrulauk, veidi paprikat ning saiakuubikud. Kukeseened olid ehtsad ning supp maitses hea. Tegelikult tulnuks sellega ka piirduda, kuid kuna mu kaaslane tellis veel teisegi roa, pidin ka mina teise võtma, et mitte tühjalt passida, kuni ta õlleklaase tühjendas ning õllesõbra liuda tühjendas. Muide, ta ei jõudnudki kõike ära süüa ning lasi jäägid kaasa pakkida.


Minu teiseks roaks sai fetajuustu-salat, mida on kujutatud juuresoleval pildil. Poole roa juures oli kõht liiga täis. Peale selle võtsin söömise vahel ka veel 2 tabletti. Igatahes väga pikalt me pärast arve maksmist ei istunud ega mujale edasi ei läinud. Keeldusin jämedalt ka Endlit enda poole kutsumast, kuna leidsin, et temaga tegelemiseks mul aega ei jääks.


Oma päeva viimase osa jätan aga "magustoiduks" järgmise sissekande tarvis. Etteruttavalt võib ju öelda, et seoses sisestuse ülekaalule tõusis mu mass õhtuks taas üle 90. Võtsin ööseks 3 lahtistit.

Apteegist ostsin ka uue koguse Bisacodyli. Paraku on kaasaantud paberil kirjas koledad laused, mille sisuks on see, et soovitatakse mitte ületada ettenähtud annust. Annuseks on aga kolm tabletti enne magama minekut. Sellel teemal peab veel veidi mõtisklema.

Igatahes otsisin välja ka raamatu, millest püüan leida alternatiive.

Idaviru ballaad

Magama läksin siiski alles pärast kl 1, kui algas minu puhkeaeg. Püüdsin küll ka veidi Sõpru vaadata, aga pikka reklaamipausi ei viitsinud ära oodata, kustutasin tule ja jäin magama. Päeval spordiülekannete karjumise saatel kippus ka uni peale ega jätnud mind enne rahule, kui olin mitu kanget kohvi joonud.

Puhkeaeg oli kuus tundi ja ma ei kuulnud oma äratuspiiksumistki. Ilmselt seetõttu, et pistsin õhtul mobiili suitsupakki, mis oleks justkui mobiili peitmiseks loodudki. Ärkasin selle peale, kui Erik uksele kolkis. Ärkamine võttis veidi aega, igatahes sisustasin ärkamisjärgset aega paari istungiga ning teenisin ära vahetuse ülema pahameele. Hommikutunnid olid tegusad, kuna mul tuli ju sisuliselt üksi seni võimelda, kuni Tarmo koos Janekiga patrullis käisid.


Veel enne kohvi valmimist mõõtsin enda massiks 90.5 kg, mis oli vähem kui iial varem viimase viisaastaku jooksul. Sellise tulemusega võis suisa rahul olla. Kurb on siinjuures vaid see, et seesugune tagasihoidlik kaalulang ei tulenenud mitte preparaadist 309, vaid eelmise sissekande pealkirjas kajastuva medikamendi tõttu.


Pärast koju jõudmist mulle liiga palju aega ei jäetud, kuna Dima oli ju kokku leppinud, et me läheme ühe tehnilise instrumendi järele kella 12-ks. Paraku aga hakkasime sõitma alles 11 paiku, kuna mul tuli veel teostada paar pangaülekannet. Kohale jõudsime 20-minutise hilinemisega, kuid sellest polnud midagi.

Ida-Virumaa linnad pulbitsevad kontrastsete uusehitiste ja väsinud nõukaaegsete hoonete kaootikast. Käisime firmas "Edusamm Post", milline tegeleb Venemaa pressi vahendamisega, Dima ema töö juures ning Mustvees.

Teel Jõhvi tegime bensiinivõtupeatuse, kust me ka kohvi ja toitu ostsime. Ma ei hakanud söömisele aega raiskama ning jõin oma kohvi ning sõin kanawrapi juba siis, kui kohal olime ja need ammu jahtunud. Sergei ema pakkus ka kohvi, kuid tema arusaam ühest lusikast erines tublisti minu omast. Ma pidasin silmas, et ta lisab kohvile ühe teelusikatäie suhkrut, mitte kohvipuru mõõtekulbitäie. Kohv sai magus nagu türgi kohv kunagi, kuigi oli valmistatud labasel purule vee peale valamise meetodil.


Kuid see wrap oli ka jahtunult küllaltki maitsev. See nägi välja nagu lõunamaapärasesse leiba mässitud kanastroogonov hamburgerikastmes. Huvitaval kombel tundisn end seda söönult päris hästi. Justkui kõht oleks päris täis.

Dimaga olin aga lubanud juba ammu minna ka "missioonile". Et uus nädal oli alanud, sobis ammune plaan uuega ühitada. Pealegi helistas parasjagu Raimo, kelle me siis möödaminnes kaasa võtsime.

Joogina soovitatakse alailma punast veini. Ma ei tea, kas selle veini suured plussid tulenevad just sellest alkoholist või hoopis viinamarjamahlast. Igatahes eelistasin ma mahla ilma alkoholita. Pealegi olin ju roolis.

Varem pidasin oma lemmikuks tomatimahla. Paraku aga serveeritakse enamikus toidukohtadest mingisugust kõige viletsamat sorti, vist Solo oma. Tomatimahl meeldib mulle veel lapsepõlvest, kui seda poeletil müüdi ja soola võis ise lisada. Tookord tundus mulle see ettevõtmine koletult ebahügieeniline, kuna müüja pesi ära küll klaasi sisu, mille oleks ju võinud koguni pesematagi jätta, kuid ei pesnud klaasi servi, mida iga järgnev jooja siis oma huultega puudutas.

Praadi me ei võtnud. Meie tähelepanu köitis menüü esilehel märkusega "uudis!" varustatud roog, mis koosnes makaronidest (mida tänapäeval tingimata mingi teise nimega nimetatakse), krevettidest, kanafileest, koorekastmest ning nn päikeses küpsetatud tomatitest. Serveerituna oli peale riputatud tervamaitselist soolast juustu, nagu õigetele pastatoodetele kunagi.

See 70-kroonine Treffi uudne pastaroog kandis nimetust Penne la Siesta ja oli iseenesest väga maitsev. Dima arvates oli toitu 300 grammi, kuid ma arvasin, et vähemalt pool kilo. Igatahes sai mu kõht väga täis ning ma ei põdenud kuigi kaua, kui Raimo leidis, et tal on tähtsamatki teha, kui minuga poodi minna.

Bisacodyl

Eelmise sissekande algul olnud noore kajaka laip pidanuks tähistama kuumast ilmast tingitud laibale lähenevat enesetunnet. Ehkki vist pole olemas kedagi, kes oleks selle tegelikult üle elanud, kui just mitte zombidesse uskuda. Sarnane laip sobiks ka käesoleva loo algusse, kuna probleem oli õhus. Ja seda nii otseselt kui ka kaudselt.

Otseselt oli probleem õhus selles mõttes, et õhutemperatuur oli hommikul vilus +20 °C ning kõik märgid näitasid, et kokkuvõttes ei tule see päev palju jahedam kui eelmine. Teiseks probleemiks oli pool kilo jogurtit, mille kl 9:30 sõin. Ehkki eelmine eine oli eelmisel õhtul enne 8. Igatahes vaevas mind vaatama pisikesele reedele iiveldus- ja raskustunne.

Magamaminekule hakkasin mõtlema kl 3 ning tõusin ikka 5:30, milleks oli veel lisapõhjus: Marge vajas bussile transportimist.

Olin tööl kl 8 ning suutsin end III vahetusse nillida. See aga tähendas, et minu graafikujärgseks magamisajaks pidanuks kujunema kl 1...7. Kui ühtlasi silmas pidada, et pärast valvet pidime Dimaga Ida-Virumaale paljundusmasina järele sõitma. Muidugi unustasin ma uurida, milliste gabariitidega see masin on ja kas see üldse ka mu autosse peaks mahtuma.

Veidi pärast poolt 10 tuli Heiki, kes leidis vähemasti kolm nüanssi, mille kallal norida, mis on ka igati arusaadav, arvestades mu hiljutist koledat riigireetmise katset. Teda lähenemas nähes jõudsin teleri välja lülitada. Kuid sain pahandada, et välisuks on lahti – sellisel juhul polevat sel kaardisüsteemil mõtetki. Ja veel enne kui jõudsin ukse kinni tõmmata, tuli mingisugune jalgrattur teretamata sisse. Miks ma ei küsinud, kes ta on ja kuhu ta läheb. Nii võib ju igaüks vabalt sisse ja välja jalutada. Muidugi oli tal õigus. Kuid ainult osaliselt. Kaardisüsteem tuleks kadettidele sisse harjutada nii, et nad kasutaksid seda ka siis, kui uks pärani seisab. Või vähemalt nagu ta seda ise kasutas: ehkki ukse saab seestpoolt ka kaardita lahti, kasutas tema kaarti. Kadetid aga saavad suurepäraselt kogu polguga sisse marssida, kui esimene ukse avab ning seda kas lahti hoiab või järgmise ees kinni ei lase kukkuda. Igatahes avasin ma selle peale hoopis akna, ehkki välitemperatuur oli ilmselt tõusmas seesmisest kõrgemalegi. Selline oli vähemasti lugu eelmisel ennelõunal kodus. Igatahes kohe minuti jooksul pärast Heiki lahkumist saabus üks hooldusmees, kes oli oma kaardi autosse unustanud.


Põgus kahetunnine uni oli mul pärast ärkamist päris selgelt meeles. Kõigepealt oli mul naabrimehe maja. Seesama, kus Eiche tegelikult elab ning mille lähiümbrust koos kõnniteede ja poole sõiduteega isiklikuks omandiks peab. Sinna oli end minu teadmata sisse seadnud terve jõuk tegelasi, keda ma ükshaaval õieti ei mäletagi, kuid kellest kurioossem oli Marina Lehis, kes ei näinud sugugi oma eale kohaselt välja, vaid umbes 30 aastat nooremana.

Käisin temaga koos esimeses neljas klassis. Päris edev pidu oli juba püsti pandud, plaanis olid saun ja vesipiip ja striptiis jne. Seda lisaks kastide viisi jookidele. Nagu noortepidudel ikka. Kohe varsti selgus ka peo peakorraldaja. Selleks oli Marek, kes oli ilmselt minu tagant võtme varastanud, nagu tal kombeks. Seltskonnal polnud minu tagasihoidliku küsimise peale mitte plaaniski end minekule asutada, naerdi hoopis näkku ja apelleeriti "peremehele". Et Marek end mõne muu valduse peremeheks peab, on kaunis tavaline. Kui aga helistasin 110 ja kandsin selgel häälel olukorrast ette, oli just Marek esimene, kes kabuhirmus punuma pistis.


Mingil määral koordineerisin ka edasist politsei tegevust. Neid häiris, et ma olin helistades liiga rahulik ning nad kahtlustasid nn tüngakõnet. Igal juhul ei pannud ma kordagi mobiili käest ning aina veensin politseinikke tulema ning hoiatasin, et mida kauem nad viivitavad, seda väiksem tõenäosus on neil omavolitsejaid tabada. Lõpuks leppisin suisa kokku, et teised ju polegi olukorras süüdi, kuid Marekil on ka terve loend varasemaid kuritegusid, muuhulgas seni lahendamata salajane vargus.

Kõne oli äärmiselt pikk ega tahtnud kuidagi lõppeda. Kellegagi koos ajasime jälgi ning informeerisime politseinikke, kellel kohaletulek võttis enneolematult pika aja. Kõne käigus aga tuli mul teatada uuest sündmusest. Nimelt nägin oma ihusilmaga, kuidas kõrvalmaja, seekord siis teisel pool mu elamist, elegantselt kokku hakkab vajuma. Mitte nagu maavärinas, vaid umbes nagu siis, kui vesi vundamendi alt ära õõnestab. Igatahes see maja vajus ja vajus meie silme all, kuni tekkis tarvidus majjajäänud elanikke rusude vahelt päästa. Kohati küll jälle tundus mulle, et tegemist oli meie õuel asuva kahekorruselise kuuriga.

Veidi aega pärast seda puhkes mingi tulekahju... Just see veel puudus! Et mu kõne häirekeskusega ei olnud lõppenud, rääkisin ka sellest. Õnnes selgus kohe varsti, et tulekahju see siiski polnud, tossanud oli mingi köögiinstrument.


Tööpostil olles ning kadetid välilahingusse kella poole kümneks saatnud, sõin ära kaasavõetud jogurtid. Ikka oma lemmikud, kaks maasika- ja kaks kirsijogurit sarjast Activia. Edasi pidasin pea poole kaheteistkümneni vahet, kui sõin ühe õuna. Siis tuli aga lõuna. Kuigi ma olin pannud endale kavva kaks suppi, polnud vahetuse vanem seda muudatust märganud ning mul tuli ikkagi ära süüa nii kana-nuudlisupp, millesse hakkisin ühe küüslauguküüne ning mille juurde sõin pisut leiba, kui ka böfstoogonov koos porgandi-kaalikasalatiga. Morss muidugi veel peale kauba. Kogu see
kandikutäis läks mulle maksma 29.70 kehtivat krooni.


Pärast lõunat pidin aga olema kuni 18-ni pealauas, kus sõin ühe endise valvuri toodud ploome (kokku 3 tk) ja ühe õuna. Hiljem, kui ühikas tagasi olin, sõin veel pirne. Graafiliselt on toorised kujutatud salatirohelisega, tõsisem toit aga tavalise rohelisega. Pärast seitset tabas mind suur hulk istungeid, milliseid ma kohusetundlikult ka külastasin.


Kohe pärast tõsisemaid tegemisi aga võtsin veel kaks B-tähisega tabletti. Enne seda aga tundsin, et mu lõunasöögist pole midagi järel ning sõin ühe kartulipüree saiakuubikutega.

Edasi pidasin kolm tundi söömata-joomata vastu. Tegelikult kehtib üks suur kohv päris mitu tundi, kui mitte istuda kusagil baaris ja kiirustada. Veel enne südaööd sõin ühe õuna ning tahtsin süüa midagi soolast. Grillitud kanakintsud olin aga koju unustanud. Eelmisest valvekorrast oli mul aga seljakotist Snack chicken vorst(85 g).

Südaöö paiku oli vaid +15 °C ning ma hoidsin ühika ukse korralikult kinni, nagu oli päeval käskinud Heiki. Ilmselt tulenes see vihmasest ilmast.

Kuumalaine

Läksin magama juba kell 0:30 ning magasin ühtejuttu pea 10 tundi. Igatahes ärkasin kl 10:15 ning seda peamiselt tänu põiepakitsustele. Teine põhjus oli see, et olin unustanud oma telefoni autosse, pintsaku rinnataskusse. Nii ei saanud ka Marge mind kl 9 äratada, mis oleks olnud niigi üsna pikk aeg magamiseks. Pärast pisemat istungit oli mu mass taas rekordiliselt madal, 90.7 kg.

Kl 12 meenus Lacipil. Ma usun, et seda ei pruugi ma peagi üldse kasutama, kui suitsetamise jätan. Selle jätmine on aga omaette ooper. Olen end 20 aasta jooksul sellega liialt harjunud.

Eelmisel päeval jäi meie KENT-projektis üks baar külastamata ning seda me seekord ka tegema pidime. Marge ajas mind kella ühe paiku majast välja. Käisin tal järel ning me suundusime Ristiisa Pubisse kindla veendumusega, et praadi me ei taha.

Tahtsin osta firmasuppi, ent see oli otsas. Leppisin seljankaga, mis polnud üldse paha, eriti kui lisasin sellele umbes dessertlusikatäie pipart. Kas ei olnud kõht tühi või oli seljanka tõepoolest keskpärane, igatahes sõin juurde kolm kääru leiba.

Jäätis sai võetud nn magustoiduks ning tingituna koletust kuumusest, millele oma lisapitseri vajutas kuum ja kunstlikult lisapipraga tuliseks tehtud supp.

Jäätise sees oli pisike vahvliviil ning juures mango-maracuja kompott ning peal pisut liigsena tunduv iirisekaste.

Kuid see jäätis ei jahutanud meid maha, võtsin lisaks veel ka virsiku-jäätee.

Jäätee oli jääkuubikutega ning päris maitsev. Igatahes sai kõht taas kole täis. Kombe kohaselt tõmbasin ära vähemalt kolm suitsu. Kent oli aga seekord juba 40-kroonine. Mentooliga sigaretti ma suudan veel kuidagiviisi tõmmata, kuid kõrvallauas suitsetanud ja likööri libistanud vanataadi sigaretihais hakkas isegi mulle ninale. Vaatamata sellele, et nina on mul enamasti kinni.

Siis me käisime putukajahil. Seda nii Sadamateatri taga jõe ääres, kesklinna haljasalal, Tähtvere ujulas, Vorbusel kui ka Tähtvere metsas. Enne seda aga sõime Margega kumbki ühe pisikese Premia Jäälille jäätise, mina valisin maasika- vanillikoorejäätise.


Aga metsas ründas mind puuk. Märkasin teda oma käsivarrel ronimas, võtsin "sabast" ja viskasin eemale.

Seegi kord oli palavus lihtsalt tappev. Isegi vaatamata sellele, et pildilt see hästi ei paista. Vett voolas mul peast, näost, laubalt, kõrvade tagant. Selg oli märg, püksid olid märjad... Ehkki seekord olin jalga vedanud heledad lühikesed püksid ja selga helehalli T-särgi.

Kohvi tahtsin ma siiski. Käin nii harva turul, mulle seal ei meeldi. Kuid seekord mõtlesin Margot ja teisigi noori oodates seal tiiru teha. Paraku olid nad aga turu kinni pannud. Ainus avatud punkt oli mingi puhvet, kus muuhulgas müüdi ka kohvi. Aparaat ise jahvatas ja vaaritas, minul tuli hautatud müüjale vaid 10 krooni maksta.

Aga selle müüjatädi vaprus istuda umbes 50-kraadises temperatuuris, mille olid tinginud kümned külmikud, oli märkimisväärne.


Kohv andis higistamisele hoogu juurde. Igatahes ei olnud mul selgi päeval erilist põhjust tualettruume ega põõsaid kasutada. Tõsi, kaubamajas ma küll solidaarsusest käisin.