Tänu mainitud ülekandele sain magama alles enne nelja, olles vahepeal, südaöö paiku, söönud oma Activia maasikajogurti. Ilmselt on olnud mõistetav, et heleda kastikesega tähistan muid vedelikke peale kohvi, millisel on omaette toime virguti näol.
Vahetult enne uinumist oli suuremat sorti istung. Magasin aga kella seitsmeni, misjärel midagi asjatasin... seejärel aga vist uinusin uuesti. Mul polegi päris selgelt meeles. Huvitav, kas tegemist on mälukaotusega?
Siiski oli mul meeles end pärast ärkamist mõõta. Ehkki rasva kogus näib kaduvat, ei kao eriti kuskile lodev kõht, millesse suudab end mahutada kaugelt enam mateeriat kui selles hetkel on. Igatahes mu vööümbermõõt oli vähenenud vaid sentimeetri. Massiga oli asi rõõmustavam, kuna see oli esimest korda üle aegade alla 90 kilo.
Kuid KENTi salamissioon meil veel kestab, käimas on 10. kord. Ehk, teisisõnu — vaid üks nädal on seda missiooni jäänudki. Seekord lubasin kaasa kutsuda Raivo ning loomulikult ka Endli. Selgus aga, et Raivo tulnud öövahetusest ning väga väsinud, mistõttu saimegi kahekesi käidud.
Esimeses kohas, Glämis, võtsin ma vaid suure kohvi. See serveeriti vahvas lömmivajutatud papptopsi meenutavas tassis, juures sissekande päises kujutatud suhkrukristallid. Vabariigi aastapäeva puhul serveeriti kummalegi pokaal šampanjat, mille Endel ära jõi koos õllega.
Teises kohas ei viibinud me kauem kui Endel oma õllega ühele poole sai. Tegelikult ma tellisin ka pisikese kohvi, kuid see jäigi vist graafikule märkimata. Kolmas koht oli sama omaniku oma nagu Big Bengi. Ristiisa ajaks oli mu kohviisu ammendunud ning nälg kallal. Tellisin tee.
Muidugi otsustasin seekord mitte võtta hõrku tursamaksasalatit ning sõin hoopis kukeseenesupi, mille koostis vastas kirjeldusele: kooreses leemes kukeseened, sibul, porrulauk, veidi paprikat ning saiakuubikud. Kukeseened olid ehtsad ning supp maitses hea. Tegelikult tulnuks sellega ka piirduda, kuid kuna mu kaaslane tellis veel teisegi roa, pidin ka mina teise võtma, et mitte tühjalt passida, kuni ta õlleklaase tühjendas ning õllesõbra liuda tühjendas. Muide, ta ei jõudnudki kõike ära süüa ning lasi jäägid kaasa pakkida.
Minu teiseks roaks sai fetajuustu-salat, mida on kujutatud juuresoleval pildil. Poole roa juures oli kõht liiga täis. Peale selle võtsin söömise vahel ka veel 2 tabletti. Igatahes väga pikalt me pärast arve maksmist ei istunud ega mujale edasi ei läinud. Keeldusin jämedalt ka Endlit enda poole kutsumast, kuna leidsin, et temaga tegelemiseks mul aega ei jääks.
Oma päeva viimase osa jätan aga "magustoiduks" järgmise sissekande tarvis. Etteruttavalt võib ju öelda, et seoses sisestuse ülekaalule tõusis mu mass õhtuks taas üle 90. Võtsin ööseks 3 lahtistit.
Apteegist ostsin ka uue koguse Bisacodyli. Paraku on kaasaantud paberil kirjas koledad laused, mille sisuks on see, et soovitatakse mitte ületada ettenähtud annust. Annuseks on aga kolm tabletti enne magama minekut. Sellel teemal peab veel veidi mõtisklema.
Igatahes otsisin välja ka raamatu, millest püüan leida alternatiive.
10 kommentaari:
Esimene edumärk on maha pandud. Alla 90 kg saavutatud. Nüüd on vist stiimulit edasi toimetada :D
Jahm NÜÜD on stiimul!
Nüüd ma ei söö enam iial :P
(Vähemasti kuni järgmise korrani)
Just, nüüd on stiimul :P
Seni toimus kogu see toimetamine ju vaid torisemise saatel. Igas viiendas sissekandes rõhutatakse, et Olga õigustused preparaadi kasutamiseks on puhas pask. Arvan, et vaid poolenisti pask :D
Mina annan ka ükskord lubaduse enam iial mitte süüa, aga pärast seda kolin ma kontlaagrisse. Enne seda kavatsen aga La xani kallal aastakümneid iriseda :))
Öölaulupidu oli jah telekastki vaadatuna ülivahva, vaatamata teatava ohtlikult rasvunud linnapea vastupidisele arvamusele. Elasin sellele kaasa kõige täiega ja sain väga meeliülendava elamuse. Ainsa miinusena võinuks ehk grusiine paremini "serveerida", mitte esmalt teatada, et ametlik osa on nüüd läbi, indutseerides kolmandiku rahva hoogsa lahkumise.
Aga mullegi näikse, et webxan on kaalukaotamise tõsiselt ette võtnud, mis ainult meelerõõmu valmistab. Ja asjaosalisele edaspidi küllap mitmeski mõttes kasuks tuleb. Ega siis muud kui meelekindlust edasisekski! (Minu ja La kassi elupõlise irina toel) :)
Siinjuures kasutaksingi soodsat võimalust ja päriksin sündmuste keerises viibinud kassilt, kuidas siis öölaulupidu kohapealt tundus? Kas õigus oli aulikul linnaisal või tema kriitikutel? Ja mida huvitavat veel kohapeal silma jäi?
Öölaulupidu oli kindlasti ülevaatlikum ja emotsionaalsem telekast vaadates. Kuigi Meeri, kes oli üleval mäe peal, vaimustus oma vaateväljast küll. Ta liikus ringi ning nägi paljusid tuttavaid, kellega mõtteid vahetada. Mina püsisin all orus laulukaarele võimalikult lähedal. Arvasin esialgu, et rahvast on 100 tuhande jagu. Julgesin isegi 200 tuhandet pakkuda :D Hiljem kirjutasid ajalehed et 70 või 80 tuhat. Eks spetsid tea paremini. Huilgamist ja vilistamist ja plaksutamist oli palju. Õhupalle lendas taevasse. Üks nööri otsas lipendav pall töllerdas pidevalt mulle näkku :)) Ei puudunud ka jokkis piigad, kes meil varvastel tallusid :D Väsinud lapsed magasid murul jopede vahel. Omaette teema oli muidugi autoga kohale pääsemine ning ärasõit. Pirita tee oli kinni parkeeritud mõlemast otsast. Pirita Selveri juures olid autod kõnniteedel ja murul. Sõitsime linna välja ning sokutasime auto ühe minu töökaaslase kodusesse hoovi. Sealt oli umbes 1,5 km jalgsi marssimist lauluväljakule. Tagasi kodu poole suundusime targu juba kell 2. Kuid isegi siis oli linnaliiklus juba tipptunni tasemel. Koju jõudsime kell 3 ning saime viimased 10 minutit öölaulupidu ka telekast vaadata :)
Aulikule linnaisale soovin rahulikku pensionipõlve. Öölaulupidu oli ilus ja vajalik sündmus. Eriti meeldis see nooremale põlvkonnale, keda sel "õigel ajal" veel sündinudki polnud. Ka minul jäid 20 aasta tagused ajaloolised sündmused otsepildis nägemata. Nüüd oli revanšš :)))
Ma küll ei suuda aru saada, miks peab minu kallal irisema. Ega mina seda kuradi preparaati ei reklaaminud. Mind tuleb kiita, et ma olin nõus vabatahtlikult seda katsetama.
Olga jutt oli siiski pask. Ega ikka ei ole küll nii, et kolm päeva jälgid end ning edasi sööd nagu tavaliselt. Need paar kilo tulevad õige kiiresti ja koguni topelt tagasi.
Sedasorti massimeeletused on telerist ka minu meelest paremad. Teleriga näidatakse olukorda reeglina mitmest rakursist, lähemalt ja kaugemalt. Esinejaid ka suures plaanis...
Ka minu meelest pingutab isand Savisaar veidi üle. Tõsi, "originaalis" oli ta veidi saledam ning lokkispäine, koledate sarvraamsete prillidega. Kuid tol ajal polnud ta nii hirmus kibestunud paksmagu ega tulitige siis veel olematu Reformierakonna peale.
Telekast oli öölaulupeo puhul hästi armas jälgida õnnelike nägudega inimesi (sh noori ja lausa lapsi) üksmeelselt kätest kinni hoidmas, sinimustvalgeid lehvitamas ja vaimustunult kaasa laulmas neidsamu laule, millega minul seostuvad ühed kaunimad lapsepõlvemälestused. Kui soovite mult välja meelitada heldimuspisarat, siis tasub mängima panna ärkamisaegne video mõnelt Laulva revolutsiooni ürituselt, kus kantakse ette Mattiiseni isamaalaule või Tõnis Mägi "Koitu". Ise ma toona ühislaulmistele ei sattunud, aga ka teleka (ja vast ka vanemate pühaliku hoiaku) kaudu on ärkamisaja laulud ja sündmused tugevasti mu emotsionaalsesse mällu sööbinud.
Kassi muljetus illustreerib ilmekalt massiüritustega kaasneda võivaid ebamugavusi, mis elamuse närvutada võivad ja millest televaatajal, kellele kogu asi mõnusasti koju diivanile kätte tuuakse, aimgi pole. Ehkki fiiling, kui see kummati saabuma peaks, on IRL kogemuse korral kindlasti vägevam.
Igatahes on suurepärane, et ka nooremale põlvkonnale need laulud ja see tunne läbi taoliste ühisürituste omaseks ja armsaks saavad. Nii tunnetavad nad loodetavasti, et elus on muudki väärtuslikku peale vesipiibu, i-podi ja "skoorimise".
Savisaar võiks suunduda kasvõi ärisse, nagu Vähja Tiit. (Pensionile jääda on temaealisel vast veel pisut vara.) Igatahes poliitikas ei tahaks ma teda küll rohkem näha. Ega ka kuulda tema iroonilis-küünilisi ja venemeelseid avaldusi.
Postita kommentaar