Maitseelamusi (5)

Soojad valmistoidud

Seekordse loo kirjutan lähiminevikus kogetud poolfabrikaatide ja nn soojade toitude teemal, mida suured toitumisspetsialistid ohtrasti tarvitada soovitavad. Etteruttavalt väidan, et õige on sooja toidu manustamine vaid nuuma puhul. Nuumamine sobib näiteks teatud alade sportlastele või kasvueas lastele. Täiskasvanud inimesele pole nii oluline, et kogu toit organismi poolt võimalikult viimseni omistatud saaks. Kaalulangetaja puhul on olukord pigem vastupidi: kui loobuda soojast toidust, siis kulutab organism selle eelsoojendamisele vaata et enamgi energiat kui seedimisest saab. Nimetaksin siinkohal värsket kurki, kapsast või arbuusi. Viimane ehk sisaldab küll juba liiga palju suhkruid, mis seedekulutused kompenseerib.

Selveri ühepajatoit on koheseks tarvitamiseks. Et müügiletis on see (nagu ka teised sarnased) jahutatuna, siis loomulikult tasub roog eelnevalt mikrouunist läbi lasta. Hr Kokassaarele ei tasu seda mainidagi, kuna tema meelest tekitab mikrouun vabu radikaale, mis kõik otsekohe elutähtsaid organeid ründavad. Kui siinjuures ka pisut maitseaineid kasutada (nõukaaegsele inimesele peamised tuhkpipar ja sool), on toit igati maitsev. Tõsi, Selveri ühepajatoit pole see, mida ma vanasti ise tegin. Siit puuduvad täielikult kapsas ja sibul, ka kaalikas on tagasihoidlikult esindatud. Roa kalorsus on 90.8 ja kiudainete minimaalne hulk (olen enamikule toitudes need arvutanud osiste protsentuaalse koostise põhjal) on 1.72%.

Üks mitte just parimat visuaalset efekti pakkuv, ent maitseomadustelt üllatavaid tooteid on tatar maksastroogonoviga, samuti Selveri köögist. Seda ei tasu Alvar Hansole mainida, kuna kumbki komponent kujutab tema jaoks midagi samajälki ja okserefleksi esilekutsuvat kui mulle toores piim. Mõistagi käib mul seegi roog enne tarvitamist läbi mikrouuni ning saab maitsestatud eelkõige tuhkpipraga. Toidu kalorsus on 161.9 ning kiudaineid on vähemalt 2.48%.

Selveril on lisaks tavalisele mulgikapsale veel ka eraldi roog – mulgikapsad kartuliga (144.6 c, 1.57%). Selveri mulgikapsaste kohta võib vaid kiidusõnu öelda. Igatahes pole see nii rasvane, nagu mõnedel konkurentidel. Nad kasutavad tootes vaid taist sealiha, mitte seapekki. Keedukartulit võiks ehk portsjoni kohta pisut vähem olla, kuid seda ei saa suureks puuduseks pidada. Kartulitele sobib alati lisaks till. Aastaringselt on saadaval ka kuivatatud tilli. Värske oleks muidugi maitsvam ja kasulikum.

Makaronid hakklihaga on küll roog, mida on igati odavam ise valmistada. Aga kes seda ikka viitsib? Vähemasti mina ei viitsi. Selveri tootel on kaks suurt viga. Ma ise kasutaksin märksa suuremat kogust hakkliha, mida ka hoopis julgemalt maitsestaksin, kindlasti lisaksin ka sibulat, praadides selle klaasjaks. Pastatooted on muidugi kõrge kalorsusega. Siinse kalorsus on 176.2 ning kiudainet vähemalt 0.69%.

Hoopis tõsisema sooja toidu rühma moodustavad külmutatud valmistooted. Viimasel ajal on suuremate kaupluste külmlettides juba üksnes erinevaid pelmeenitootjaid mitukümmend, rääkimata siis sellest, et igaühel on mitu erinevate nüanssidega toodet. Näiteks Norde Russian pelmeenid.

Näiteks sinised pelmeenid on veid vähem rasvased (17.4%) ja kalorsusega 317, punased aga rasvasemad (18.2%) ning lausa 352 c.

Kui ma ühes varasemas sissekandes rääkisin sellest, kuidas mõnedes pelmeenides on vähesel määral kõõluseid ja kõhreid, siis ilmselt seoses tiheda konkurentsi ja tarbijate nõudlusega jääb sedasorti saasta aina vähemaks. Enamasti on pelmeenid igati vonksid.

Et aga tarbijaid on isegi meie sümboolses riigis umbes 1.3 miljonit ning igaühel oma maitse-eelistused, siis jätavad kavalamad tootjad maitsestamise sööja hooleks. Pelmeene soovitatakse keeta eelnevalt soolatud vees.

Lisaks soolale kasutasin ma küüslaugu- ja sibulapulbrit, karrit ja teisigi põnevaid nüansse.

Kui pelmeenid ise liiga maitsvad pole, ja kõnealused seda tõesti polnud, valmistan ma reeglina juurde mingisuguse kastme. Seekordne koosnes äädikast, adžikast ja Põltsamaa sinepist.

Gruusiapärase adžika koostisse ma polegi eriti süvenenud, igatahes on see kaunis hapu. Kuid pool tuubi kanget sinepit tegi selle meeldivalt magusaks. Isegi liiga magusaks, nii et äädikat tuli lisada.

Olen viimasel ajal avastanud endale äärmiselt sobiva maitseainete segu, persillaadi. See prantsuse klassikaline segu sobib pea igale soolasele toidule ja koosneb 56% soolast, ülejäänu moodustab küüslauk ja petersell.

---

Et umbes 95% mu lugejaist on nurisenud mu sissekannete liigse pikkuse üle, siis seekordse ma siin ka lõpetan. Järgmine ülevaade teisel teemal.

Eksperiment K ja N

Pühapäev, 2.01.2011

Mul tekkis soov ammukavatsetud plaan ellu viia ning panna katseliselt purkidesse «seeduma» kaks erinevat rasvapidurit, NeoSlim ja Kitofit C. Selleks tuli üles leida maomahla happesuse näit ning püüda näiteks äädikast sellelähedane timmida. Maomahla happesus, nagu selgus on 1,5…3,5.

Söögiäädika «kangus» on 30%. E260 on äädikhappe kood. Eriliselt tiitrimata ja arvutamata otsustasin maomahla asemikuna kasutadagi äädikhapet lahjendamata kujul. Üldiselt peaks äädika pH olema 2,5. Ma pole päris kindel, kuivõrd muudab olukorda selle nn kangus või siis kas absoluutse äädika happesus on 2,5.

Panin hakkama vajaliku instrumentaariumi ning tegin aeg-ajalt pilti. Ma ei tahaks ise väga diagnostilist juttu siin kõnelda, küll aga olen avatud diskussiooniks ja küsimustele vastamiseks. Minu küsimus on: mida ma siintoodud katse tulemustest võiksin välja lugeda?

Igatahes on äädikhape iseenesest kaunis madala pH näiduga, jäädes maomahlaga nii-öelda ühte kaalukategooriasse. Happelisemaks ma seda muuta ei saa, veega lahjendades ehk vaid vähem hapuks. Nii ma otsustasin katses kasutada äädikat lahjendamata kujul.


Ma asetan kummassegi katsenõusse [kl 15:53] ühe tableti ja lisan 20 ml (g) 30% toiduäädikat. Mõne hetke järel lisasin kummassegi anumasse ca 3 ml oliiviõli ning jätsin anumad kaanetatud purkides seisma.


Et lihtsam oleks eristada, tähistasin Neoslimiga purgi N ja Kitofitiga purgi K tähega. Visuaalselt on esimene piklik ja roheline tablett, teine aga ümar ja beež.

Eeloleval pildil on näha äädikas ligunev Kitofit, järgneval aga Neoslim.

Umbes kolm tundi pärast katse algust oli pilt järgnev (iga pildi alla on lisatud ka pildistamise kellaaeg, seda on hea näha pilti suuremaks klõpsates. Jutu juurde tagasi pääseb brauseri BACKiga).


Veel umbes kahe ja poole tunni pärast. Olgu lisatud, et mõlema toidulisandi mõjuajaks on määratud samuti umbes kolm tundi. Katse aga algas kl 16 paiku, seega on katse algusest möödas 4 tundi ning pilt järgnev:

3. jaanuar

Möödus veel kaks tundi. Kell 2 öösel.

Kell 7 hommikul.

Sama lugu lähivaates, esimesel pildil NeoSlim.


Kuue ja poole tunni pärast (kui katse algusest on möödas juba 21,5 tundi.

Loksutasin purke ning pildistasin lähemalt. Taas on esimesel NeoSlim, vahtu pole, õli on ühtlase laiguna.

Kitofotiga preparaadi peale on tekkinud vahusarnane moodustis.

9. jaanuar

Kuidas kommenteeriksid Sina?

Valdavpunane

Ja piisab vaid sellest, kui tööd natuke rohkem kuhjub, nii et enne ampsu asju seada ei saa, vaid tuleb takkajärgi konstateerida, kui ongi kogu tabeli trendid pea peale pööratud. Aga ärge mitte lootkegi, et see asi nüüd punasesse jääbki!


Igatahes mõtlesin ma enda jaoks selgkeks mitu ammuilma kahtluse all olnud seaduspärasust, milliste paikapidavust nüüd ka kontrollima asun.

Maitseelamusi (4)

Alustan seekordset sissekannet viimati söödud roast, milleks oli Selveri aprikoosi-jogrutikook. Et selle rasvasus oli 5.2%, võib juba arvata, et see on ka maitsev ning rammus. Seesugusest taldrikutäiest piisab normaalsel juhul tervele perele magustoiduks, kuid mina pistan sellise tavaliselt üksi nahka. Et kalorsus on sel 245.7, võis arvatagi, et sellest 354-grammisest tükist sain ma korraga umbes poole päeva normi kaloreid (855 kcal). Kellel aga oma päevabüdžetti selline summa mahub, võiks ära proovida. Teisalt, ehk on seda kellegagi jagada.

Eile aga sõin ma seevastu Sõbra kohupiimakooki. Samuti Selveri toodang, kuid minu jaoks juba liiga rasvane ja rammus. Rasvasusega 21.1% koogitükki ei suutnud isegi minusugune suursuu ühe korraga ära süüa, ilma, et see vastu oleks hakanud. Võimalik, et eile polnudki see enam värske, kuna ostetud sai üleeile. Koogi kalorsus on koguni 373.9 ning see jättis suhu tugeva kõrbenud margariini järelmaitse. Mina seda teine kord ei osta.

Vaarika-kohupiimakook, mida toodab Eesti Pagar, on aga vaid 200 c, rasvasusega 8.3 ning päris hõrk. Tõsi, samast sarjast toorjuustu-marjakook (198.8 c 9.8% rasvasust) on pisut maitsvam, kuna sisaldab ka hapukaid mustikaid. Eriti maitsev on aga sedalaadi kooginimelistest maiustest maasika-jogurtikook (169 c 6.1% rasvasusega Poesia toode).

Kui jutt juba magusale läks, siis ei saa kõrvale jätta ka kõiksuguseid jogurtitooteid. Tere Helluse sarja jogurtid on suhteliselt maitsvad, kuid ka neid söön ma sageli koos vähese kamaga. Pildil kujutadud õuna-muraka-meejogurt on vähese rasvasusega (2.5%) ning 97 c, nagu nad peaaegu kõik. Kuid konkreetse sordi juures imponeerivad mulle just eriti murakaseemned (botaaniliselt vist suisa pähklikesed), mis hammaste vahele kipuvad jääma. See annab ühtlasi ka aimu, et selline väikese levikuga rabamari on reaalselt ka kasutuses ning tegu pole pelgalt lõhna- ja maitseainete buketiga.

Rimi jogurteid toodab ilmselt mõni tuntud Eesti tootja ja seda poleks kriipskoodi arvestades üldse keeruline välja uurida. Kuid selle sarja jogurtite omapäraks on nende märksa suurm vedelisus (kui seesugune sõna olemas on), ehkki peaaegu kõigi rasvasisaldus (2.5%) ja ka kalorsus (95 c) on samad. Kui mingi tootesari on mistahes sisaldise puhul väga sarnane, tekitab see minus õigustatud kahtlusi. Vedelaid jogurteid suudangi ma vaid kamaga koos ehk maitsestatud kamana süüa.

Peab siinkohal kohe lisama, et rahvustoiduna mõeldud kama, kus see jahusegu pannakse keefiiri või hapupiima sisse ning pigem soolaga maitsestatakse, minu menüüsse ei kuulu. Olen aru saanud, et mind ei härigi niivõrd piim kui toit, kuivõrd selle lõhn. Olen millalgi proovinud ka kama hapukoorega, kuid see toit tundub juba liialt rammus. Kuigi hapukoore puhul tuleks ehk isegi kõne alla mitmed teised lisandid. Just hetkel mõtlesin selle «retsepti» välja ning kujutan ette, et millalgi ka proovin. Ideaalsel juhul tasuks võtta 20% hapukoor, hakkida sellesse murulauku või lõikuda sinna imepeeneks pisem sibul, lisada ka tilli ja kama. Sellisel juhul peaks sobima sinna ka kurkum ja küüslaugupipar. Lahjema hapukoore puhul toimetades saaksime mingisuguse tipikastme, kuhu on hea kartulikrõpse kasta. Kamaga ei tohi aga liialdada, kuna vaatamata suhteliselt kõrgele kiudainete sisaldusele (14.1%) on selle kalorsus 362. Mina kasutan 400 ml jogurti kohta umbes 25...30 g kama. Kuhjaga teelusikas annab umbes 15 g.

Aga Danone toodab ka Smile sarja jogurteid, mis on piisavalt paksud, et neid veel kamaga rikastada. Ma pole uurinudki, kas see Smile duet sari mingisuguseid kasulikke baktereid ka sisaldab, nagu paljureklaamitud Activia. Igatahes on sel duetil põhjas sups moosi. Enne tarvitamist on soovitav topsi sisu ära segada. Ja selles moosis pole samuti üksnes maitseained ja tärklis, vaid ka ehedaid viljalihatükke.

Smile seesgused neljased pakid on haruldased ka selle poolest, et neile on võimalik arvutada kiudainete sisaldus. Virsikujogurt (83 c) sisaldab 0,07% ja maasikajogurt (86 c) koguni 0,98% kiudaineid. Suhteliselt maitsvad, kuid vähefunktsionaalsed. Sobivad kergeks desserdiks ja on odavad.

Ehkki taliharjapäevgi on möödas, pole veel ümber mu jäätisedieet. Nagu ka jogurtite puhul, meeldivad mulle seesugused jäätised, kus midagi maitsvat sees on. Näitseks Balbiino pistaatsia musi sisaldab pistaatsiatükikesi, on õrnalt soolanegi. Pakendatud on see tavaliselt vähem kui 90-grammisestesse portjonitesse, mis minusuguse «üks ühik korraga»-tarbija jaoks väga kasulik on. Kalorsus on sel 202 ja kiudaineid 0.08%, samas rasvasus aga 11.9%.

Väga meeldiv on ka Balbiino Classic sari, seda eriti just mõõtude poolest. Eelmisele sarnane on mandlipuru sisaldav Classic Almond, mis on ka sarja kõige rammusam (223 c), rasvasusega 14.2%. Kuid kiudaineid on selles 0.83%.

Tänase jäätiseloo lõppu pean lisama, et Premia Vau sarjast meeldib mulle vanilli-koorejäätis šokolaaditükkidega. Olen vist juba varemgi maininud, et sisalduvad terakesed tõstavad jäätise kalorsuse suhteliselt kõrgele (220 c) ja selle pooleliitrise topsi suurus on sobiv vaid suurema aktiivsusega päevadel, kui on lootust ka mõni kalor lisaks baasainevahetusele kulutada.

Traditsiooniliselt lasin end möödunud nädalal mitmel korral ka välja sööma meelitada. Seekord proovisin Peetri Pizzas Bolognese pitsat. Suure 400-grammise õhukesepõhjalise pitsa summaarne kalorsus on kodulehe järgi umbes 858. Sisuliselt moodustabki see poole päevanormist. Aga et sellel pitsal peab veel kuskil eemal ka järel käima ning sellele oma energiat kulutama, on tavaliselt mõne aja pärast taas nälg. Kui mälus veidi sobrada, siis möödunud aruandes toodud Frutti di Mare oli maitsvam ning veidi väiksema (843 c) kalorusega.

Olen oma seedimist edendanud ja maitsemeeli kosutanud mitmesuguste valmissalatitega, milliseid on mugav poest pisikeste kogustena osta. Ülimalt negatiivne on vaid see, et kaasa antavad plastmasskarbikesed ei kuulu taaskasutusse. Kusagil võiks siiski asuda ka seesuguste kokkukogumise punkt. Mis me räägime salatitopsidest, kui isegi piima- ega alkoholipudeleid tagasi ei korjata. Ostmisele ma ei loodagi. Kuid küllap keegi varem või hiljem ka selle probleemi lahendab. Sellel pildil on Rimi maitsev Mehhiko toorsalat, kalorsusega 47. See sisaldab jalapenot ja maisi, paprikat ja kapsast. Arvutasin selle kiudainesisalduseks 1.5%.

Samas Rimi vinegrett (106 c) mulle eriti ei maitse. Pikendan seda reeglina sibulaga, mis teeb vinegretist vinegreti. Naaberpildil on Selveri odrakruubid sealihaga (108 c), millele arvutasin kiudainesisalduseks 6.46%. Sellele tootele lisan ma võimalusel kapparit.

Nõo Lihavürsti vürtsikas veisesink (101 c) on väherasvane (2.1%) toode, kuid vürtsikas on sellel minu maitsemeelte kohaselt vaid nimetus. Pakendis oli viimati vaid 4 singiviilu, mistõttu tuleb toode üpris kalliks nimetada.

Hoopis maitsvam on kõrge kalorsuse (312 c) ja rasvasusega (26.5%) Sõbra vorst, mis näeb välja nagu tavaline poolsuitsuvorst. Kuid kalorsust ei lisa siin mitte pekitükid, mida praktiliselt polegi, vaid hoopis sulajuustutükid. Oma 10 aasta eest tootis ka Noa-Rootsi juustutükkidega ülimaitsvat poolsuitsuvorsti, ent ettevõte on nüüdseks vist oma tegevuse lõpetanud. Kui sellelt tööstuselt oleks müügil teisi tooteid, võinuks arvata, et lihtsalt vastav toode on tootmisest kõrvaldatud.

Liha ja juustu kooselu on märgata veel ka Nõo Lihavürsti Aadliku eines juustuga (181 c), mis on ilmselt sedasorti toodetest kõige dieedisõbralikum (rasvasus 12.5%).

Lihatooted on küll põrgulikult maitsvad, kuid ei soodusta seedetööd ega sagesta istungeid. Seetõttu olen ma püüdnud viimasel ajal oma menüüs pidada ohtralt kala. Viimati avastatud Kirderanna praetud heeringafilee tomatikastmes (160 c, 8.2% rasva) oli aga pettumus. Eriti ebamaitsev oli see kaste, millesse oli ohtrasti lisatud ka keedetud porgandit. Kala püüdsin ma sellest punasest plögast välja, karbi koos kastmega aga viskasin minema.

7 üles

Lõppenud nädala ainus pluss on see, et kõige strateegilisem näit õnnestus hoida suurenemisest. Kuid kõik ülejäänud ülspoole-punased nooled viitavad, et ega kehamassi tõuski kaugel ei pruugi olla.

Enesepetturliku lohutusena võib ju oletada, et kolmel päeval vaatlusajast, mil ma väljas sõin ning vaid kaudselt koguseid arvutasin, said need arvutatud liiaga. Võimalik. Eks näis, mis uus nädal toob.


Loodan, et lähiajal jääb mahti ka pisikeseks tagasivaateks läbitud menüüst. Kuigi nende ridade kirjutamise hetkel tõotab tulla küll kaunikesti tihe nädal.