Kiune nädal

Seekord on kenasti näha, kuidas ma olen jõuliselt tõstnud kiudainete hulka oma toidus. Kohati ületab see nõutud normi isegi mitmekordselt. Paraku ei tohi aga unustada, et enamasti tähendab suurem kiudainete sisaldus ka suuremat kalorsust. Seda vaatamata asjaolule, et kiudainetes olevaid kaloreid organism ei manusta. Seega jääb taas vaid jälgida tulpa, kus päises seisab tähis Kg. Pole selles midagi kuigi rõõmustavat. Kuna endiselt pole aega asjadele tõsiteaduslikumalt (õigemini teadlikult) läheneda.


Üks võimalus millegi muutmiseks oleks kehamassi korduv mõõtmine ööpäeva sees. Kindlasti oleks tulemus pisut teistsugune. Senise metoodika kohaselt on massi mõõtmine (nn kaalumine) toimunud vahetult pärast ärkamist. Üsna väär oleks arvata, et see mass kogu päeva jooksul stabiilne püsib. Aga siin ootan huvitavaid ettepanekuid metoodika tõhustamiseks.

Uneta

Ometi kord on midagi hellalt uudsemat raporteerida. Kui järgnevat tabelit hoolega jälgida, siis näeme, et olen siit ära jätnud uneaja mõõdu. Tõsi ta on, et ega sel unel väga otsest seost kehamassiga pole. Selle asemele olen aga sellest arvestusnädalast võtnud uue näidu, millest on märksa suurem tulu, selleks on üks fii-moodi konksuga tähistatav minimaalne kiudainete sisaldus grammides.

Lähtun sellest, et soovituslik päevane kiudainete kogus peaks olema 10...20 g, kaalulangetajatel pigem 20. Kahtlemata lisab selle nüansi jälgimine omakorda peent nüanssi oma toitumise jälgimisse, kuid võimalik, et tasub end pikapeale ära.


Igatahes iseloomustab lõppenud vaatlusperioodi valdavalt roheline suund (st näidud on eelmise perioodi omadest pisemad), välja arvatud keskmise päevase vedeliku ning enne uinumist manustatud kalorite hulga osas.

Väga tõsise suhtumise (st ühtlasi ka vastava aja) puudumist ilmestab uskumatult stabiilsena püsinud kehamass. 15.11 violetne null tähistab mu keerukat olukorda omega määramisel. See tähendab ju enne magamist söödud toitu. Tol ööl jätsin ma une vahele, mistõttu ei osanud seda märkidagi. Muidugi ei tähenda see seda, et ma oleksin öö läbi söönud.

Roosakasse kasti panin need päevad, kus söödud toidu koondkalorsus oli lubatust tunduvalt suurem. Selline paha komme tuleb otseselt ajanappusest ning suutmatusest endale sedagi vähest aega leida, et arvutada enne söömist, mitte konstateerida hiljem tehtut. Sinised numbrid, nagu varemgi, tähistavad osaliselt hinnangulisi näite.

Ehkki öise söömise protsent on tõusnud, võib see olla tegelikkusest veelgi suurem (kui oleksin arvutanud mingist kindlast kellaajast uneaja, mis seekord olemata oli). Teisalt, kiudainete hulga näit on koheldav minimaalsena. See tähendab, ma pole viitsinud iga toidu komponendi puhul seda arvutada, enamasti seda aga pakenditele ei märgita. Tänuväärselt on kiudained ära toodud leivatoodetel, mitte aga näiteks rohelistel salatitel. Samas aga sisaldab kiudaineid isegi magushapu kapsas. Ostsin täna sellise. Selveri oma, päris maitsev. Toodet oli 396 grammi, sellest kapsast 83,3% (karbile märgituna). Hautatud kapsas on aga 1,7% kiudaineid. Nii saab kergesti arvutada, et nimetatud roast sain ma 5,6 g kiudaineid.

Eks paistab, kui kaua ma viitsin (jaksan) neid kiude lugeda. Eks see ole rohkem selline ajaviitetegevus, mis pole omaette prioriteet. Prioriteedi enda kallal on aga jätkuvalt vaja töötada.

Paksukesed

Tänasest TEREVISIOONIST kuulsin, kuidas üle 50% kõigist 15...18-aastastest noortest neidudest ning 12% samaealistest noormeestest on tõsiselt püüdnud tegeleda kaalulangetamisega.

Muigsin suunurgast ja poetasin silmanurgast pisara. Milles on siis probleem? Loomulikult on üks probleem rumaluses. Kasvueas lapsed peavadki olema tiba priskemad, õigemini võivad olla. Kuid selmet haarata kinni igat masti saleduskuuridest, tasuks neil kindlasti proovida minu retsepti — mitte süüa rohkem kaloreid päevas, kui seda just parasjagu vaja on. Ja nii lihtne see tegelikult ongi! Lastevanematel on tihtilugu komme oma lapsukesi nuumata kui põrsaid enne jõule. Toitu topitakse poolvägisi sisse, nõutakse taldriku tühjaks söömist jne.

Lõpuks harjubki laps sedasi sööma, ikka pigem pisut rohkem kui vaja. Kui emmed (isad sellistesse asjadesse end reeglina ei pühenda) topivad lastesse tervislikku hommikuputru või -helvest, siis ei jäta lapsed ju ometi neid asju söömata, mis neile maitsevad, eriti kui taskuraha on.

Ma olen ju ka see, kes meie peres peamiselt poes käib. Lausa hale on vaadata emmesid, kes näiteks keelavad lastele üht või teist toodet, olgu siis põhjenduseks rahapuudus või lootus mitte lapse jonnile järele anda. Iseäranis laialdaselt on levinud kartus jäätiste ees. Ei saa jäätist! Ostsime sulle ju saiakese! Jah, kui soovime last nuumata, siis on muidugi saiake see õige. Kuid kui tahame, et laps kasvaks terveks ja tugevaks, siis üldjoontes teab ka pisike organism ise kõige paremini, mida ta soovib. Ja jäätis on igatahes tervislik toit. Nojah, kui pole tegu just üdini E-ainetega säilima sunnitud ja värvitud külmutisega.

Sel teemal võiks ju pikemaltki kirjutada. Panin lihtsalt uitmõtte kirja, et ei ununeks.

Obstipatsioon

Mõistagi võiks kõnelda sellest, et obstikatsioonist võiks juttu teha alles juhul, kui on tegu liialt harva esineva defekatsiooniga, olgu siis tegemist soole funktsionaalste häirete või muude põhjustega. Tegelikult aga tahtsin öelda, et inimesed on igati erinevad, mistõttu erinevad allikad peavad isegi kõhukinnisuseks pisut erinevaid näitajaid. Ühes peetakse normaalseks iste sageduseks kolme korda nädalas, teises aga kaht korda nädalas kuni kolme korda päevas. Kokkuvõttes selgub aga, et tegemist on küllaltki subjektiivse näiduga ning, nagu seesuguste subjektiivsete asjadega ikka, on siingi «normaalse» mõiste küllaltki varieeruv. Näiteks vanemad inimesed leiavad, et tingimata on vajalik igapäevane iste. Tegelikult puudub inimesel lennuuvõime ning ta pole selline loom, kes peaks end pidevalt tühjendama, et lendu tõustes kergem olla.

Kui uurida kõhukinnisuse (obstikatsiooni) tagamaid, siis peetakse selleks nii ülemäärast stressi, reeglipäratut söömist kui ka kiudainetevähese toidu sagedast tarbimist. Ühe lisafaktorina mainitakse ka lahtisteid, mida liialt sageli kasutades sool justkui minetavat suutlikkuse ise endaga toime tulla. Paljud allikad ning ka ravimitele märgitud hoiatused soovitavad lahtisteid võimalikult lühiajaliselt kasutada. Kiudainete vähesus toidus olevat aga peamisi tegureid, mis põhjustavad vähese ja kõva väljaheite, nagu sageli koertel. Päris täpselt pole teada, kas stress mõjutab kõhukinnisust otseselt või läbi tritsükliliste antidepressantide, millistest mitmed istepeetust soodustavad.

Seesuguste maiuste sees on umbkaudu 4...5% kiudaineid,
kuid ühest batoonist saab 150..250 kcal

Räägitakse sellestki, et kõhukinnisus tekkivad sagedasti just saleduskuuride ajal. Tõsi, minu puhul ei saa seda olukorda vist pidada «kuuriks», vaid pigem sihipäraseks ja pikaajaliseks eesmärgi täitmiseks. Samuti ei saa eitada, et kuulun nende hulka, kes igasuguseid hoiatusi eirates on asunud lahtistite kuritarvitamise teele. Iseasi, kumb oli enne, kas kinnisus või lahtistite liigtarvitamine. Siin tean vastust mina ise kõige paremini — obstikatsioon oli mul varem sisuliselt krooniline ning sellest olen ma just tänu lahtistile nüüdseks pääsenud. Plaanin selles osas ette võtta teatavaid muudatusi. Kui soo¬les¬ti¬kus olev jääk¬mass jääb pikaks ajaks pi¬da¬ma, kus siis kää¬rib ning rois¬kub, te-ki¬b hulgaliselt kõhu¬gaa¬se ja võtab võimust eba¬mu¬ga¬v puhitustunne, mis paistab kätte ka kõrvaltvaatajale.

Ka märgivad allikad, et istungite pidev ignoreerimine võib viia atoonilise jämesoole tekkeni, mis emakeelde panduna tähendab, et soolel puudub peristaltika. Mitte küll et peristaltika kuigi emakeelne oleks. See omakorda tähistab elundite perioodilisi lainelisi liigutusi. Just seesuguse olukorrani, vähese lihastoonuseni viib näiteks krooniline lahtistite tarvitamine, eriti vanematel kodanikel. Vähest liikumist märgitakse peristaltika vähesuse pisema põhjusena, hoopis olulisemaks peetakse aga vähest vedelike tarbimist.

Kuidas seesugust olukorda ennetada? Olen varemgi rääkinud Espumisanist, mis pidavat puhetisi leevendama. Sisuliselt on tegemist pilliga, mis paneb jämedalt väljendudes peeretama, selmet reklaamisõna kohaselt gaase siduda. Vähemasti minuga on nõnda. Erinevatest allikatest (algselt oli mul plaanis nõuetekoaselt erinevatele allikatele ka viidata, ent veebitsi otsitute hulgas on kole palju kordusi, mis raskendavad algallikate leidmist) võime lugeda, et kõhu¬kin¬ni¬su¬se pu¬hul ei to¬hiks tarvitada ei sen¬nat ega bi¬sa¬kodüüli, kuna need ri¬kkuvat soo¬le nor¬maal¬se te¬ge¬vu¬se. Nagu refräänina soovitatakse ikka süüa kiu¬dai¬ne¬ri¬kast toi¬tu, see tähendab te¬ra¬vil¬ja¬too¬teid ja aed¬vil¬ja.

Kõik pealtnäha maitsev pole kaugeltki tervislik

Kui ma meenutan enda paari aasta tagust toitumist, siis prevaleeris selles liha ning puudus leib. Aedviljadest oli peamine kartul. Nüüdseks on olukord muutunud. Liha söön ma suhteliselt vähe. Ja seda isegi mitte selle tõttu, et tingimata dieeti pidada, vaid eelkõige tänu sellele, et erilist himu polegi. Kartulit söön ehk veelgi harvem, küll aga valin sageli teadlikult mitmeid rohelisi salateid. Kui valin leiba, siis võimalikult kiudaineterikka. Iseenest tundub pealtnäha kummaline – liha paistab just selline mahlane ja meeldiv, samas kui teraviljatooted on enamasti kui kuivanud sõnnik. Vabandatagu väljendit, kuid visuaalse vaatluse järgi ei julgeks iial otsustada, et see kiudainete ülistamine võiks kuidagi tegelikkusega seotud olla. Ent minu praktika kinnitab seda. Olgugi, et inimesed on erinevad ja olgugi, et pigem tekitavad minus leivatooted gaase, soodustavad need samas siiski istungeid.

Tõsi, lihast loobumine ei läinud ka valutult. Kui blogis tagasi kerida umbes juulisse 2008, võime leida, kuidas ma seda «praparaat 309» eksperimenteerides olin sunnitud lihast hoiduma. Sellest oli mõneti kasu. See tähendab, projekt 309 ei saa tagant järgi siiski kasutuks tunnistada. Nagu ma eespool juba ka mainisin, olen mina siiamaani kuritarvitanud Bisakodüüli, mille muutmiseks on aeg küps.

Bisakodüül

Kuidas obstipatsioonist vabaneda? Pikka aega kestnud kroonilise kõhukinnisuse korral ei tohiks olla eesmärgiks ülikiire efekti saavutamine. Ja kindlasti tuleks paralleelselt kõhulahtistite kasutamisega korrigeerida ka dieeti. Rõhutaksin siinkohal taas, et dieediks nimetan mina ratsionaalset toitumist, mitte mingisugust «saleduskuuri».

Kaks igast kolmest Eesti naisest kannatavat seedehäirete all, vaevusteks on sagedamini gaasid (41%) ja raskustunne kõhus (38%), mille tulemusel tuntakse end ebamugavalt, väsinuna ja halvas tujus. Pole aga põhjust arvata, et meestega lood teisiti on, nende seas pole sellist uuringut (Uuringute keskus SKDS koostöös uuringufirmaga Faktum & Ariko, 2008) lihtsalt teostatud. Naised on lihtsalt altimad oma muresid kurtma ja arstil käima.

Tavalisteks dieedi vigadeks on vedeliku ja kiudainete vähene tarbimine. Kuid üksi nende tarbimise suurendamine ei likvideeri kõhukinnisust päevapealt. Kiudainete soovitavaks päevanormiks peetakse 20…30 grammi. Iseenesest on see tõsine väljakutse, kuna umbes 100 g leivaga võib saada vaid umbes 5 g kiudaineid. Ent 100 g leiba on rohkem kui kolm tõsist kääru. Eriti raskendavaks asjaoluks on see samas kalorijälgijale, kuna kui üksnes leivale orienteeruda, saab üksi leivast ülemäärase koguse kaloreid. Et leiva keskmine kalorsus on 230 ja soovitatud kiudainete koguse saamiseks tuleks ära süüa 600 g leiba, saab sellest 1380 kcal. Appi tõttavad köögiviljad.

Keedetud hernekauntes võib kiudaineid olla kuni 6%

Otsimata eksootilisi köögivilju, võtame uurimise alla meie igapäevased kartuli, kapsa, kaalika, porgandi, punapeedi, kurgi, tomati, sibula ja küüslaugu. Seda nimekirja tasuks muidugi pikendada.

• keedetud kartul – 1.2 – selleks, et saada 30 g kiudaineid üksnes kartulist, tuleks päevas ära süüa 2.5 kg kartuleid, millest saaks samas 1990 kcal,
• friikartul – 3.1 – 958 g – 2923 kcal,
• ahjukartul – 1.53 – ca 2 kg – 2275 kcal
• toores valge peakapsas – 2.0 – 1.5 kg – 358.5 kcal,
• töötlemata hapukapsas – 1.7 – 1.8 kg – 296 kcal,
• rasvata hautatud praekapsas – 2.0 – 1.5 kg – 358.5 kcal,
• toores kaalikas – 2.7 – 1.1 kg – 340 kcal,
• keedetud kaalikas – 0.7 – 4.3 kg – 549 kcal,
• toores porgand – 2.4 – 1 kg 250 g – 421 kcal,
• keedetud porgand – 2.4 – 1,25 kg – 401 kcal,
• punapeet – 2.5 – 1.2 kg – 493 kcal,
• värske kurk – 0.7 – 4.3 kg – 441 kcal,
• soolakurk – 1.1 – 2.7 kg – 284 kcal,
• tomat – 0.4 – 7.5 kg – 1417.5 kcal,
• sibul – 1.2 – 2.5 kg – 710 kcal,
• küüslauk – 4.1 – 731 g – 966 kcal.

Vaevalt aga ma sööksin ära päevas üle 700 g küüslauku või üle 4 kilo värsket kurki. Ilmselt isegi nende kombineerimine erineval moel osutub tiba tüütuks. Siit ka põhjus, miks ma olen häbenemata vahepeal kasutanud spetsiaalseid kiudainepreparaate. Nende maitse pole suurem asi, kuid mõju tõhus, kuna kiudained pehmendavad väljaheidet ja kiirendavad istungite sagedust.

Täiesti maitsetutele kaerahelvestele tuleb lisada maitseaineid,
ehkki ka iseenesest on nende kalorsus 300.
Kiudainete hulka pole pakendile märgitud,
kuigi see peaks olema 10%

Eriti ohtralt on kiudaineid töötlemata kliides. Samas aga olevat vattigi mõnusam süüa kui kliisid, pealegi ei tekita vatt puhetisi. See aga ei tähenda, et ma kutsuksin kedagi üles vatti sööma või et ma seda ise teinud oleksin. Isegi mulda pole ma söönud!

Mittetehislikest soovitatakse veel taimse päritoluga antraglükosiide sisaldavaid lahtisteid, nagu peamiselt dekoratiivtaimena kasvatatav parasvöötme liblikõieline senna ja paakspuukoor, milliste leebe toime võib ilmneda alles 8…10 tunni möödumisel pärast tarvitamist. Samas peab tõdema, et senna pole meie loodusele omane taim, pealegi kasvatatakse ligi 50 liiki kultiveeritult. Ravimina kasutatakse Niiluse orus ja Indias kasvatatud taimi.

Senna (pilt Wikipediast)

Üheks lihtsamaks kõhukinnisust ennetavaksmeetmeks on klaasitäie külma vee joomine hommikuti, mis ergutab seedekanali motoorikat. Mina olen vett joonud tihti öösiti enne uinumist, ja mitte klaasi, vaid 1,5-liitriste pudelite haaval. Mulle meeldib gaseeritud sidrunimatseline vesi, kuid ära ei ütle ma ka Värska vm mulliveest.

Ravimitest on tuntuim purgeen, mida oli meil laialdaselt saada enne eelmisest liidust väljaastumist. Selle kestev kasutamine võib põhjustada ulatuslikku elektrolüütide ja vee kadu, mistõttu vajab tingimata tarvitamist koos rohke mineraalveega. Räägitakse, et ühekordse annuse toime võib kesta kuni neli päeva, kusjuures 60 mg annus võib toimet avaldada juba 4 tunni jooksul. Seega, igati efektiivne, ent mina pole kas osanud otsida, küsida ega näinud apteekides vabamüügis fenoolftaleiini.

Proviisoriga nõu pidades sain endale kasutamiseks Bisakodüüli, mida müüakse nii tablettide kui ka küünaldena. Ehkki viimaste (suposiitide) toime ilmneb juba vähem kui tunni ajaga, eelistan ma siiski tablette.

Kiireks lahtistamiseks on veel pakutud magneesiumisooli ja fosfaati. Laktuloos kui poolsünteetiline disahhariid ei imendu seedetraktist. Jämesoole mikroorganismid lagundavad laktuloosi laktaat- ja atseethappeks, mis stimuleerivad sooleseina. Laktuloos pärsib sooles lämmastikku tootvaid mikroorganisme ning seetõttu kasutatakse laktuloosi maksapuudulikkusest tingitud entsefalopaatia korral. Laktuloos on väga magus seetõttu ebameeldiv ning seda võetakse sageli koos puuviljamahlaga. Laktuloosi suured annused võivad põhjustada kõhuvalu ja gaaside kogunemist. Päevane koguannus (20...60 g) võetakse sisse hommikusöögi ajal. Laktuloosi mõju avaldub alles 1...3 päevaga, mistõttu see ei sobi kõhukinnisuse kiireks likvideerimiseks.

Punases

Seekordse nädalaga läksin hellalt punasesse. Pole mahti hakata end õigustamagi, ja mis siin õigustadagi. Õigustamine on töö neile, kes end milleski süüdi tunnistavad. Vot seekord panen ma uue plaanina paika saavutada uue nädalaga roheline seis ja kui seda ei saavuta, tuleb hakata end kas õigustama või olukorra tõsidusest aru andma.


Tegelikult liigub mul mõte pikemat aega selles suunas, et pisike sele kirjutada. Kuid ootamatult möödus nädal nii kiiresti, et mõttest kaugemale ma ei jõudnudki. Vaatame, kuidas uue nädalaga jääb...

Pakendid ja tervislikkus

Horisondis 6/2009 on toodud just sellesse ajaveebi sobiv lugu «Kilokalorid pakenditel - kas info on petlik?» Muidugi pole mõistlik kogu seda lugu siinkohal ümber kirjutada, mistõttu võtan kommenteerida vaid sobivad väljavõtted. Artikli originaalteksti eristan järgnevalt helesinise värusega, et vältida ülemäärast kogust jutumärke.

Loos kirjutatakse, et palju on räägitud transrasvadest, aga seoses pakenditega kerkib esile teisigi küsimusi. Näiteks ei peegeldavat praegune pakendimärgistus 21. sajandi alguse teaduse seisukohti ega näitavat õigesti, kui palju energiat meie keha toidust tegelikult ammutab. Intervjueeritute seas on Leiburi tootearendusjuht Tiina Rühka ja Tervise Arengu Instituudi toitumisekspert Tagli Pits. Mõlemad leiavad, et tegelikult pole meil muretsemiseks põhjust.

Artiklist saame teada, et meie praegune toiduenergia arvestamise viis pärineb 19. sajandi lõpust ja selle autoriks on Ameerika keemik Wilbur Olin Atwater (1844...1907): 1 g süsivesikuid ja valke annab organismile keskmiselt 4 kcal ja 1 g rasva 9 kcal energiat.

Väljas söödava toidu puhul saab selle kalorsuse,
tihti ka massi määrata vaid hindamisi

Loomulikult on seedimine keerukas ja mitmepalgeline protsess, mille eripära omalt poolt mõjutab märgatavalt, kui suure hulga energiat organism toidust tegelikult omastab. On väga oluline, kui palju sisaldab toit näiteks kiudaineid või valke või kuidas see on valmistatud. Samas ei rõhuta see tark lõik aga indiviidi eripära, vihjates justkui standardsele inimorganismile.

Tegelikult on aga minu süvenevaks veendumuseks, et mistahes keskmiste toomine hea näite pähe tekitab seedimishuvilistes (või kaalujälgijates) pigem segadust kui selgust. Veel täna öösel sattusin silmama eelkõigele naistele suunatud saate «Hooaeg» kordust. Seal oli juttu kolme ülikõhna naisterahvaga, kes oma söömist ei piiranud. Hiljem viidi jutt ka tüsedamatele. Mõlemal puhul lõppes jutt millegipärast trenni teemadel. Tahes tahtmata tekib tunne, et tohutu armee treenereid ja isehakanud kaalujälgimisspetsialiste teevad koostööd mistahes meediaväljaannetega, et oma eksistentsi õigustada. Nõukogude ajal oli päästerõngaks mistahes hädade vastu kommunismiehitaja moraalikoodeks, palju varem enne seda aga Piibel, nüüd siis on leitud, et kõige vastu aitab kas õige hingamine või trenn. Kusjuures ka hingamise puhul räägime reeglina vastavast treeningust. Egas hingamine pole ometi ujumisoskus, mis sünniga kaasa tuleb.

Lihtsate sõnadega seletab lugu kiudainete positiivse loomuse. Need olevat nii mehaaniliselt kui ka keemiliselt ülejäänud süsivesikutest raskemini lagundatavad. Lisaks on kiudainete seedimisse kaasatud teatud mikroobid, kes ise tarbivad osa toidus sisalduvast energiast. Inimesele jääb üksnes ülejääk. Kiudainetest ammutatav energiakogus on seetõttu isegi veerandi võrra väiksem kui pakub käibiv arvestus: 2 kcal asemel 1,5 kcal grammi kohta. See jutt on kui vesi minu veendumuste veskile, mille kohaselt oma kehamassi langetada püüdev persoon ei pea tingimata sööma sooja toitu, mis paremini seeduks jms. Seoses bakteritega meenub mulle tore lause, mida mul tuli zooloogia-alase ajugümnastika eesmärgil 7. klassile korduvalt korrata.

Nad söövad puitu, kuid sellest ei toitu.
Nad toituvad nendest, kes nende sees toituvad söödud puidust.
Kellest on jutt?

Järgnevalt kõneldakse Leuveni ülikoolis tehtud katsetest. Ma pole küll iial aru saanud, kas mingisuguse üldsusele tundmatu välismaise kõrgkooli mainimine peaks kuidagi eriliselt sugereeriv või julgustav olema, igatahes kasutatakse sellist meetodit üsna sageli. Sellega seoses meenub täiesti teemaväline seik, kus Tartu Ülikooli pedagoogikaosakonnas töötas aastaid mingisugune professor, kelle tausta hakati põhjalikumalt uurima alles pärast seda, kui too mingi noore tudengiga ootamatult kodumaale lahkus, endal tööülesanded pooleli. Mul pole meeles, kas tema mainitud ülikool üldse eksisteeris, kuid doktorikraadi polnud tol mehel küll isegi mitte ostetud, mistõttu ta poleks tohtinud professori ametis töötadagi. Igatahes Leuveni ülikooli katsed pidavat ilmestama, kuidas mõjutab toidust saadava energia hulka toidu valmistamise viis. Näiteks keedetud munast omastab inimene 90 protsenti, toorest munast üksnes 51 protsenti. Ühest ja samast lihalõigust omastab organism enam energiat, kui see on küps, ja vähem, kui liha on poolküps või pooltoores. Seega peaks kaalujälgija silmas pidama eelkõige seda, kas ta soovib oma kehamassi suurendada või langetada. Peab rõhutama, et kuna enamik meedias levivast jutust «tervislikkuse» kohta puudutab inimese nuumamist, on minus tekkinud kahtlus, kas need kaks polegi mitte mõeldud sünonüümidena. Ja üldse on sõna «tervislik» samaabstraktne kui sõnad loll, normaalne, sõber, armastus, tähendades igaühele midagi sõnulseletamatult individuaalset. Vist.

Neid ja paljusid muid aspekte pakenditel toodud info hetkel ei arvesta. Pole ju ka midagi hullu, kui näiteks tarvitatud kohuke annab mõned kilokalorid vähem kui pakil kirjas. See on isegi tore. Just. See on kaalulangetaja jaoks tore. Küll aga pole tore see neile, kes oma kehamassi suurendada püüavad. Iseenesest on viimaseid siiski määratult vähem, mistõttu pole kuigi oluline siinkohal pikemalt peatuda. Oluline on aga see, et ka minul on viimaste aastate jooksul tihedalt kalorsusi silmitsedes aeg-ajalt tekkinud kahtlusi kirjete õigsuse osas. Eriti kui sõnastus on umbes selline, et tootes on (pikk loend koostisosi), keskmise energiasisaldusega 183,4 kcal. Ka olen ma võrrelnud suurte lihariiulite juures näiteks erinevate tootjate samu kaupu, saades millegipärast ütlemata erinevaid tulemusi. Neid tulemusi olen ma hakanud ka tasapisi koguma, pistnud need eraldi andmebaasi, mida igaüks võib soovi korral täiendada.

Artikliski jätkatakse kõhklustega. Olukord on keerukam, kui tarbija hakkab valima ja tahab langetada teadliku otsuse. Näiteks olukorras, kus kahtleb, kas võtta kohvi kõrvale šokolaadikook, mille energiasisalduseks antakse 250 kcal, või müslibatoon, millel kirjas 300 kcal. Kes otsustab seepeale kerge südamega koogi kasuks, on tegelikkuses eksiteel. Et šokolaadikook on valmistatud rafineeritud suhkrust ja püülist, saab organism koogist energia kätte kerge vaevaga. Samal ajal teatakse juba aastakümneid, et jämedamast jahust suudab organism omandada üksnes 30 protsenti. Nii et kui müslibatoonis ka sisaldub rohkem energiat, kulub ka müslibatooni seedimiseks rohkem energiat. Ja kumb neist on nüüd tervislikum? Kellele tervislikum? Tervislikkus on sügavalt personaalse tähendusega termin, nagu ma eespool mainisin. Eks need protsendid ja sajandikud ole lihtsalt närvidele käivad ning avaldavad mõju vaid toiduainet suurtes kogustes tarbides. Aga eks ta õigem ole, et kui midagi on juba kord märgitud, siis olgu see märge ka õige. Näiteks jätan ma mõnest poest pooled kaubad ostmata just põhjusel, et neile pole märgitud kalorsust ning mul muutuks oma tabelipidamine äärmiselt tüütuks. Sellele täpsusele viitab ka artikkel, kus märgitakse, et erinevail hinnanguil võib erinevus pakendile märgitud energiasisalduse ja tegelikkuse vahel olla 2...25 protsenti. Niisiis ei pruugi lahknevus alati olla just märkimisväärne, ometi võib sellest elu jooksul koguneda mõnigi lisakilo.

Kodus valmistatud toitude puhul on kalorsuse jälgimine äärmiselt tülikas

Tagli Pitsi jutust võib noppida teri, mille kohaselt kiudained annavad vähem energiat kui teised süsivesikud. Samas tõdeb ta, et tegelikult on ka süsivesikutest saadav 4 kcal grammi kohta kokkuleppeline, sest erinevad süsivesikud annavad veidi erinevalt energiat. Lisaks sõltub energia ja toitainete omastatavus suuresti ka iga inimese organismi eripärast. Väga tavaline on, et seda eripära erievates lugudes üldse ei mainita. Ja kui pöörata tähelepanu inimeste toitumisalasele käitumisele,
võib jääda mulje, et isegi kõrgharidusest siin ei piisa, et seda iseseisvalt taibata. Mis siis rääkida neist üksikutest, kellel veel magistrikraadigi pole!

Seda, kuidas tootjad on oma pakendile saanud sinna märgitud toote energiasisalduse, ei tea ilmselt ka tootjad ise. Tagli arvab, et ehk pagarid teavad. Vähemasti märgivad nad enamasti pakendile ka kiudainete sisalduse. Sellest võiks jääda mulje, justkui näiteks müslibatoonis kiudaineid ei sisaldukski.

Tagli teab veel lisada, et inimesed peaksid päevas saama vähemalt 25 grammi kiudaineid ja tihti ei saadagi nii palju. Kui nüüd oletada, et pakenditel on kasutatud 1,5...2 kcal asemel koefitsienti 4 kcal, siis teeb see päeva jooksul umbes 50 kcal eksimust. Muidugi võib minu tabelite eksimus olla veelgi suurem, eriti kui tabelis on siniseid (hinnangulisi) numbreid. Iseenesest ei ole see mingi katastroof, kuna minu tabelites on kõige tähtsamaks numbriks ja peamiseks sihtmärgiks kolmanda tulba koondlahter. See on nädala (või vaadeldud perioodi) keskmine kehamass.

Leiburi tootearendusjuht toob esile põneva muudatuse, mille kohaselt varem arvestati ühe grammi kiudainete toiteväärtuseks 0 kcal, siis uue määruse järgi on selleks nüüd 2 kcal. Muude süsivesikute, valkude ja rasva toiteväärtuse arvutamisel lähtutakse /.../ maailmas praegu üldiselt käibivatest numbritest — ühe grammi toiteväärtuseks arvestatakse valkude ja süsivesikute puhul 4 ning rasvade puhul 9 kcal. Nii on lood Leiburis. Muidugi ei vasta see küsimusele teiste tootjate osas.

Ka lihtsa praekartuli kalorsuse arvutamine on ise valmistatuna keerukas, tuleb arvestada lisatud õli jm kogust

Et ma mugaviku ja kaalujälgijana ise kodus toitu ei valmista, siis väldin ka näiteks Maksimarketi ja Konsumi kulinaarialette. Esimesel on oma köök, teine kasutab Astri tooteid. Kummalgi neist pole kalorsusi märgitud. Tõsi, on küll ligikaudne loend koostisest, ent nende põhjal kalorsust arvutama asudes lähevad tooted enne hapuks, kui tulemus käes on. Samas märkasin hiljuti pisikese Maxima saia- ja grilltoodete letis juurdelisatud kalorsusi. Usutavasti jäävad kõige kaugemale maha nn omatalutootjad.

Maxima lettide lahtiste kaupade juures leiame kalorsused

Takistused

Seda tuleks võtta nüüd suisa ähvardusena, et mul tuleb lähiajal üle vaadata mingid personaalsed tegevuskavad, et siia tabelisse ei konstateeritaks fakte, vaid et sellest oleks ka veidi abi oma eesmärgi saavutamisel. Olukord on kummastav. Ja taas peab mainima, et nn reisiärevus on see, mis mu istungid katkestab ning enesega tegelemist takistab.


Sellelt pildilt on selgesti näha, kuidas kõige suurem patustamine on toimunud endale seatud normide ületamisel. Iseenesest on ka aeg need normid ümber vaadata, kuna kaalulangetus ei pea enam olema nii kiire. Veel vaid 4...5 kilo, ja eesmärk on saavutatud!