Dieedid

Erinevaid dieete on välja nuputatud tuhandeid. 75 neist on kirja pannud Judith C Rodriguez oma raamatusse, mis ka eesti keeles ilmunud (Varrak, 2008).

Mõtlesin, et kui lähtuda sellest, millised selles toodud dieetidest ei nõua spetsiaalseid kulutusi ning on samas kõige pikema kestusega, võiks neid välja tuua umbes 25...30. Tõsi, sellised, mis nõuavad igapäevas kolmetunnist füüsilist treeningut, mulle samuti eriti ei sobi. Kõnealuses raamatus pole mõiste dieet defineeritud, kuid üsna selge on see, et selle all ei peeta silmas mitte ratsionaalset toitumist (nagu selle termini tähendus on), vaid siiski kas tervistaval või kaalu langetaval ette võetud spetsiaalset toitumise piiramist. Tühja sellest! Kasutan siis selles loos ka ise seda sõna labatähenduses. Dieedid, mis võiksid kaalumisele tulla ning peamised märksõnad, mis neid teistest eristab, püüan nüüd siia kirja panna. Tagatipuks püüan need veel esitada sellises järjekorras, et kõige vähem asjalikud jääksid loo lõppu. Näidistoitusid pole ehk mõtet siin loetleda.

Paast (lk 126) näib olevat radikaalseim viis dieediks. Idee on selles, et täielik toidu vältimine toob kaasa kiire kaalulangemise. Hoiatatakse ka, et paast ei tohiks kesta korraga kauem kui kaks päeva. Sisuliselt on võimalik ju organiseerida selliselt, et esimesed kaks nädalapäeva on paast, kolmapäevas söögipäev, nädala kaks viimast tööpäeva taas paast ning nädalavahetus söömiseks. Siin on muidugi suhteliselt raske garanteerida, et söögipäevad ei kujuneks õgimiseks. Üks oluline märkus siinjuures veel: elustiili muutmise vajadus puudub!

Intuitiivse söömise (lk 148) pooldaja olen ma olnud loogikat silmas pidades juba ammu. See toitumisviis ei kiida heaks dieedipidamist ning rõhutab positiivset toidule lähenemist, millega õpitakse uuesti sööma just täpselt siis, kui tekib näljatunne ega ignoreerita isu. Ideeks on seisukoht, et dieedid põhjustavad kasu asemel rohkem kahju. Näljatunnet tuleb austada! Tõsi, soovitatakse siiski ka füüsilist koormust, kuigi mitte tühikargamist.

DASH (lk 138) on hüpertooniavastane dieet, mis on mitme erineva kaloritasemega. Madalaim neist on 1600 kcal päevas ning see ei sisalda magusat. Silmas peetakse ka igapäevast mõõdukat dieeti.

GID ehk glükeemilise indeksi dieet (lk 50) baseerub faktil, et aeglaselt vabanevad süsivesikud ning madala glükeemilise indeksiga toit tagab küllastustunde. Et madalama GI-ga toitained lõhustuvad ja imenduvad aeglaselt, püsib täiskõhutunne kauem.Keelatud on suurem osa lihast, teatud köögiviljad, tärklist sisaldavad toidud, piim, alkohol ja maiustused. Positiivseks toimeks on vere glükoosi- ja insuliinitaseme langus. Näiteks nisu sisaldav sai menüüsse ei sobi, küll aga rukkileib. Näiteks paistab seda dieeti järgivat ENTA president, kuigi kasu on sellest siiski õrnalt.

Tervisliku näksimise dieet (lk 116) nõuab hoolikat planeerimist, et lubatud kalorikogus jagada 6...7 toidukorrale päevas. Eeldatakse, et pidev väikeste koguste näksimine pärsib näljatunnet ja isu. Tundub olevat harjumatu, kuid ilmselt siiski märksa kasulikum, kui kolm korda korralikult ja kindlatel kellaaegadel söömine.

3H dieet (lk 110) lubab süüa iga kolme tunni järel. Tublisti rõhutakse oomega-rasvhappeid sisaldavatele linaseemnetele, lõhele, soja- ja maisiõlile, oliividele, avokaadodele ja pähklitele. Vabalt lubatakse iga 3 tunni järel näksida toite, mis annavad vähem kui 20 kcal portsjoni kohta: marineeritud kurgid, laimimahl, ubajuur, roheline sibul, lehtsalat, redis, kurk, suvikõrvits. Lubatud on ka näiteks 7 mandlit šokolaadis või üks juustupulk.

TLC dieet (lk 176) pakub vähe küllastatud rasvu, mis vähendab südamehaiguste, südameataki jms vaevuste tõenäosust. Soovitatakse HDL kolesterooli. Dieet on edasiseks uurimiseks igati huvitav.

Trikolor (lk 106) keskendub punaste, kollaste, oranžide ja roheliste fütokemikaalide söömisele. Dieet sisaldab linnuliha ja kala, kuid mitte loomaliha.

Supermarketi dieet (lk 36) koosneb pidevalt kättesaadavast toidust ning näeb ette toidu kalorsuse jälgimist selliselt, et kahel esimesel nädalal ei ületaks see 1200 kcal päevas, vahepeal on 1500 ning lõpuks jääb püsima 1800 kcal peal. Karta on, et see kalorite jälgimine osutub äärmiselt keerukaks matemaatikaks, seda enam, et päris suurel hulgal toidust ei ole see pakendilt loetav.

REOSS (lk 100) on geneetilise eelsoodumisega rasvunuile. Samas peaks see dieet sobima enamikule inimestest ning seda tuleks pidada vähemalt 12 nädalat. Üldjoontes tundub, et ma sedamoodi dieeti olen juba suhteliselt pikka aega ka pidanud, kuna ei söö eriti rasvaseid toite. Portsjonite ülesmärkimine ja arvutamine võib osutuda nii suureks matemaatikaks, et juba üksnes sellest tekkiva stressi tulemuseks on kaalukadu.

SVD ehk heade ja väheste süsivesikute dieedi (lk 62) nimetus räägib ise enda eest. Mõeldud pikaajalise dieedina, ent sobib ka lühiajaliseks kaalulangetamiseks. Minu jaoks on selles kõige põlastusväärsemad väherasvased piimad, jogurtid, juust jm piimatooted. Kui ma piimatooteid tarvitangi, siis peavad need olema siiski rasvased (paksud) jogurtid ja hapukoor vms. Lahja hapukoor on ju nagu keefir. Seoses süsivesikute hulga vähenemisega suurendab see dieet valgu hulka ning sobib pigem neile, kel on huvi vahetada rasvkude lihaskoe vastu.

Jenny Craigi dieet (lk 72) tundub küll sisult huvitav, soovitades juua ohtralt vett ning närida nn suhkruvaba nätsu, ent lõhnab pisut isikukultuslikkuse järgi. Pealegi olen ma arvamusel, et see, mis sobib Jennyle, ei pruugi sobida minule. Piiramatult on lubatud süüa toitu, mille kalorsus on 0...30 kcal portsu kohta, nagu kalorivabad joogid ja tärklisevabad köögiviljad. Tegemist pole taimtoiduga.

Kõhulihaste dieet (lk 94) kestab vaid kuus nädalat, eeldab pidevat treeningut, kuid lubab lamedamat kõhtu ja saledust kogu eluks. Ka siin tuleb jälgida päevast kalorsust, mis peab püsima 1900 kcal ringis. Igatahes tundub hämmastavalt ebamugav.

Märklaua toidugiid (lk 96) seab kesksele kohale vee, mida nimetab toitaineks. Üldiselt peetakse siin silmas toitude rühmitamist kemikaalide põhjal. Kõik toidud jaotatakse kuude rühma: 1) teravili, tärklis ja suhkur, 2) piim ja jogurt, 3) rasvad, 4) valgud, 5) puuviljad, 6) köögiviljad. Näiteks soovitatakse hommikueineks leiba maapähklivõiga, kuid mulle ei meeldi ei leib ega ühtki sorti või. Kui ka teisi toidukordi uurida, tundub, justkui oleksid nood koostatud aperitiivsete hõrgutistena, millele võiks järgneda toit ise. Tüütuks muutub kemikaalide järlgimine, kuna "puhtaid" toiduained praktiliselt pole.

Mayo programm (lk 102) soovitab vähese kaloraažiga köögivilju nagu paprika, aeduba, kapsas ja suvikõrvits. Moos ja pähklid kuuluvad maiuspalade hulka. Siin, nagu ka teiste näidiste puhul on kasutusel üpris abstraktsed kogused (väike, keskmine) või on need sootuks märkimata. Füüsilist treeningut nõuab see ka. Kui siiras olla, pole mul midagi pisikese füüsilise koormuse vastu, kuid tühikargamist ma kindlasti ka harrastama ei hakka. Pigem jätan veel mõne toidukorra vahele.

Sonoma dieet (lk 104) eelistab vähekalorilisi jõutoite. Tegelikult on see mõeldud veinilembestele inimestele, kellel ainuski päev ei möödu veinita. Tõsi, veini juuakse vaid üks klaas õhtueine kõrvale. Tekstist selgub, et mitte dieet ei toimi pikka aega, vaid selle toime ilmneb pika aja jooksul.

Hay dieet (lk 118) sõltub sellest, kui sügavalt ma suudan end uskuma panna, et olemas on mingid toidurühmad, mis omavahel kokku ei sobi. Siin loetakse valkude alla kõikvõimalikud lihatooted, juust, jogurt, piim, munad, kala, linnuliha ja sojatooted. Tärklisteks aga peetakse teraviljatooteid — riisi, pastat, leivatooteid, kreekereid, küpsiseid, suhkruid, valget jahu. Tärklis, valgud ning happelised puuviljad kokku ei sobivat. Sisuliselt on tegemist taimetoitlase dieediga, näidismenüüs on vaid lõunasöögiks mingi liha, näiteks tuunikalasalat köögiviljadega.

Veregrupidieedist (lk 124) olen viimasel ajal palju kuulnud. Näiteks sobiks minu veregrupile hommikueineks riisikliipuder banaani ja rasvata piimaga. Kui ma ka pudruga hakkama saaksin, siis banaan selle juurde küll kuidagi ei sobi, kuna mina eelistaksin siiski soolast putru. Ka ei saa ma aru, mis puhul on vaja juua piima. See ei ole normaalne toit. Eriti veel rasvata piim, millel on väga vähe erinevust lõssist. Lõunaks on määratud spinatisalat, pool tassi tuunikala vees, kaks riisikooki a taimetee. Teist korda riis! Spinatit nägin elus esimest korda lehena müügil alles viimase kuu jooksul. Pole liiga maitsev, võilill on parem. Õhtueine on kosutavam: küpsetatud kala, aurutatud köögiviljad, maguskartul, värske puuvili ja kohv. Vahepalaks soovitatakse väherasvast jogurtit rosinatega. Õudne!

Laktoosivaba dieet (lk 152) sobib igaühele, kuigi mitte otseselt piimaallergikutele. Mind pole arstlikult diagnoositud ka mitte laktoositalumatuks. Kuigi ma ei tea, miks ma peaksin selle ilmse fakti kinnitamiseks end arstile näitama. Dieedi autor on kinni mõttes, et ükski inimene ei suuda justkui piimata eladagi, soovitab laktoosivaba piima või laktaasitablette.

Iseenesest on huvitavaid dieete päris palju. Minule kõige sümpaatsemad on kaks esimest. Ilmselt ma neid ka rakendan. Õigupoolest loon ma ilmselt personaalse dieedi, mis sobiks igati kokku minu teooriaga indiviidi unikaalsest füsioloogiast.