5. nädala raport

Seegi kord uuendasin pisut oma tabelit. Nimelt lisasin varasemale täienduseks veel kaks tulpa. Neist esimene (M20) kirjeldab viimase kolme nädala keskmist. Õigupoolest mitte nädala, vaid 21 viimase vaatluspäeva kehamassi keskmist 100 g täpsusega.

Viimasesse lahtrisse aga sokutasin trendinooled ning päevase erinevuse (kilogrammides) sellest keskmisest. Nooled siis näitavad, kuhu suunas see mu mass tendeerib. Seekordse nädala tulemus on kurblik, kuna taas kord pole olnud mahti kalkuleerida, mis suhu läheb. Ja, nagu ma varemgi öelnud olen, on sellest kaalu ja toidu vahekorra jälgimisest tõhusalt kasu üksnes siis, kui seda preventiivselt teha. See tähendab, et kui on näha, et kalorite hulk on juba niigi suur, tasuks valida midagi madalama kalorsusega. Stressisituatsioonis kipub aga loomus käituma vastupidi: kui kõik on pahasti, siis lohutagu vähemasti maitsev paluke. Aga kõik maitsev on reeglina kaloririkas.


Möödunud nädalasse mahtus ka Alvar Hanso kolmanda aastakümne täitumine, mida sai Entri restoranis (endises Õllekeldris) piduliku õhtueinega tähistatud. Et ma tol päeval muud suurt ei söönudki, siis tuli isegi see sinisesst tsooni (hinnatud väärtustega) jääv arvutus kaunis pisike.


Einestamine väljaspool kodu on alati kaunis meeldiv, kuid kallis. Mulle läks see küll maksma vaid tühised € 4 jootraha, aga juba see hindade jälgimine iseenesest tundus silmi pööritama ajav. Ehkki ma valisin vaata et menüü odavamaid palu, oli ka selle kukeseentega ravioolide portsjoni hind € 5.50, suur kohv aga maksis € 2.40 ja neid manustasin ma kaks.


Millegipärast serveeritakse magustoit avalikes kohtades alles lõpus. Ma tellisin jäätise puuviljadega, mille kelner unustas arvele lisada. Peab veel mainima, et pruun jäätis ei meeldi mulle niigi, kuid puuviljadega ei sobi see üldse. Kuid kahjuks ei tea seda kunagi ette, millest konkreetne jäätisevalik neil koosneb.

Maitseelamusi (10)

Liha- ja lihaga tooted

Selveri majoneesise pasta-suitsukanasalati kalorsus on 181.9, rasvasus 11.1% ja kiudeinete hulk 0.4%. Minu jaoks veidi mage, lisasin oma lemmikuks kujunenud persillaadi. Näis, kaua see mu lemmik jaksab olla.

Rimi suitsukanasalat on veidi lahjem, klorsusega 169 ning rasvasusega 9.3%. Kiudaineid arvutasin siia 1.34%. Nii on see kokkuvõttes ka minusugusele kasulikum.

Maksapasteete toodetakse väga palju erinevaid. Eks ma püüa reeglina valida atraktiivsema ja mitte just kõige odavama, kuna kogemus näitab, et odavad tooted on reeglina ka kaunis maitsetud… Sellel pildil kujutatu on Nõo Lihavürsti kodune maksapasteet kalorsusega 279 (rasva 22.3%). Võimalik, et see on mu sügav isiklik probleem, kuid leivaga mulle pasteedid ei maitse. Kui siis ära süüa paar pasteedisaia, on kaloreid koos, justkui oleks nahka pannud mõne magusa kohupiimakoogi. Aga täiskõhutunne püsib kauem.

Ühes eelmistest sissekannetest ma rääkisin, et ka Mamma toodete hulgas on kapsa-porgandisalat. See on vältimatu lisand pasteedisaiale. Kui sai ja pasteet on kalorsuse-kategoorialt enamvähem võrdsed, siis massilt ületab pasteet saia tublisti. Selline ülitihke ja rasvane mass aga on suurepärane kõhukinnisti. Et kinnistumist leevendada, tuleb tublisti toorest salatit kõrvale süüa. Mamma kapsa-porgandisalat on kõrge kalorsusega (135) õli (rasva 17%) ja äädikat sisaldav toode, mille kiudainete sisalduseks ma arvutasin vähemalt 1.77%.

Verivorst maitseks kindlasti kõige paremini juulikuus. Jõuluhulluse ajal on sortiment ülisuur. Nüüdsel ajal müüakse enamikku neist odavmüügis, kuna best before tähtajad hakkavad ümber saama. Need Laste verivorstid olid mitmeski mõttes üllatuslikud. Kõigepealt olid need pisikest kasvu, justkui verivorstilapsed. Teiseks oli selle tootjaks RannaRootsi, kelle ma mõne sissekande eest pankrotistunuks kuulutasin. Teadmatusest. Verivorstki pole just saleneja roog. Selle toote kalorsus on 208 ja rasvasus 12%. Kompenseerivad ehk tangud, mis tõstavad kiudainete sisalduse 4.56%-le.

Tegelikult olid need laste verivorstid kaunikesti maitsvad, ehk vaid vorstirohu- ja soolasisaldus võinuks suurem olla. Igatahes meeldis mulle fakt, et siin polnud ilmama suuri pekitükke ega kunstlikku soolt.

Et elamus pisutki teravam oleks, haukasin kõrvale sinepisaia. Verivorstid maitsevadki kõige paremini just kange sinepiga. Kui mädarõigast käe pärast on, võtan veel mädarõika ja sinepi segu.

Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis just seesuguse kujundusega kotikeses müüdi veel umbes 5 aasta eest kuulsaid siberi pelmeene. Nüüd on need täiesti nimetud Uvic pelmeenid. Jah, pean tunnistama, et mu pekidieet on ajutiselt asendunud pelmeenidegustatsiooniga. Ja enamasti ma pole pettunud. On olemas küll maitsvamaid ja vähemmaitsvamaid pelmeene, kuid täielikku saasta pole ma enam leidnudki. Võimalik, et see tuleb ka asjaolust, et ma ei osta iial kõige odavamaid sellenimelisi tooteid.

Suuremate pelmeenide puhul tasub kindlasti neil pigem veidi kauem keeda lasta, see on siis pärast pinnale tõusmist, kuna vastasel korral võib osa taignast nätskeks ja jahuseks jääda, jõudmata korralikult läbigi liguneda. Muidugi võiks mind tundev persoon nüüd silmad peast imestada, et kas ma tõesti kasutasin pelmeenide peale hapukoort. Ei, hapukoor sobib minu menüüs üksnes punastesse suppidesse või magustoitudesse.

Otsustasin osta ja proovida nn küüslaugukastet, milles pidin sügavalt pettuma. Ma pole isegi uurinud, millest see limajas mass koosnes, kuid paremal juhul oli sel vaid õrn küüslaugulõhn. Lisasin igaks juhuks küüslaugupulbrit, ilma et selle tõttu mus vaimustus oleks sündinud. Kui oleks viitsinud, võinuks juurde hööveldada paar pead ehedat küüslauku, kuid selle ajaga oleksid pelmeenid taldriku külge hangunud.

Maitseelamusi (9)

Eks iga korraga jää üha vähemaks neid elamusi, mida varem kirjeldatud pole. Ja nagu eelmisi sissekandeid lugenu aru on saanud, polegi siin kirjas üksnes elamused, kuigi kaugeltki ka mitte kogu menüü. Eks nüüdki tekkis tööpaus tänu sellele, et ma ei pääse teadmata põhjusel serverisse ega saa oma asju ajada. Aga eks mõned meist on sellised, kes ei suuda sõrmi paigal hoida ja kohe peavad midagi kribama. Las ma siis tutvustan eelmise nädala jooksul kogetut.

Kalatooted

Kui Friida ei tooda, tuleb pöörduda olemasolevate varude poole. Kalakonservide suur pluss on see, et enamasti seisavad need kaua ning ka toatemperatuuril.

Sprotid pole muud, kui soolatud ja suitsutatud kilud (Sprattus sprattus), mis seejärel on õlisse uputatud. Tänu õlile on nende kalorsus ülikõrge (256) ning söömine üpris tülikas. Söömise eel ma ju kuivatan neid eelnevalt majapidamispaberis. Ja seda õli jagub ka siis meeletult, isegi kui suurem osa eelnevalt pealt valada. Mõistagi pole toidurasvad ka mingi mürk, mille eest end iga hinna eest hoida tasuks. Toidu rasvasus on 32% ehk pea kolmandiku toote kogumassist moodustab karbis õli. Ma millalgi uurisin asja lähemalt. Selgub, et tootele märgitud kalorsus puudutab kogu sisu, mitte üksnes söödavat osa. Nii et siit võivad tekkida ka pisikesed ebatäpsused kokkuvõtvas kaloritabelis, kuid seda siis kaalulangetaja kasuks. Viga oleks muidugi pisem, kui ka konservis sisalduv õli isukalt ära juua.

Sprotid selles tootes ise olid vähepäevitunud ning isegi liiga magedad. Varemalt, kui meil vaid kohalikke sprotte saadaval oli, polnud eksimus võimalik, kuid nüüd avastad aina iga tootja eripärad. Antud juhul on tegemist siis Premi Food tootega.

Suitsuräim õlis on mulle alati rohkem meeldinud. Kuigi sisuliselt pole siin kuigi palju vahet ning nii mõnigi kord võib karbist ka suuremaid kilusid leida. Ega räime (Clupea harengus membras) maitsegi ilmselt liiga totaalselt kilu omast ei erine. Kuid seegi võib tulla faktist, et neid kalu leiab sageli segakooslustes, eriti turuletilt. Kõige enam meeldivad mulle mais-juunis püütud emasloomad, eriti kui nad pole veel kudenud.

Suitsutatud räim õlis oli teatud põhjustel sprottidest veelgi kaloririkkam (279), kuna ka kala ise on rammusam. Avatud konservi puhul on märksa isuäratavam vaadata korralikult pruuniks suitsutatud isendeid. Minu degusteeritu oli Northlandi toodang. Tähelepanuväärne, et kuigi kala ise on kilust veidi rammusam, on toode vähemrasvane (23%) ning ka õli kuivatamisele kulus vähem majapidamispaberit.

Heeringaid paigutatakse samuti mitmel erineval moel igasugustesse kastmetesse. Selle Vici toote nimetus oli «Maitsev heeringafilee vürtsikas kastmes». Kalorsuselt oli see väga sööjasõbralik (vaid 76 c) ning rasvagi vähe (5.6%). Peab lisama, et toode jättis mulle äärmiselt maitsva mulje ning kindlasti ostan ma seda veel, kui ette satub.

Ka kiludega tehakse meil viimasel ajal imesid. Sellel fotol kujutatud toode oli «Mehhikopärane kilu teravpikantses tomatikastmes tšilliga» kalorsusega 155 ning rasvasusega 8.6%, tootjaks GammaA.

Konservi avamise järgselt tabas mind pisike pettumus, kuna seda kastet oli märksa rohkem kui oodanud oleks. Kilu oli paarisentimeetristeks juppideks hakitud. Ma ei teagi, kuidas sellist toodet ametlikult süüakse või kas peenem rahvas seda üldse sööb. Tõenäoselt on seda kõige lihtsam süüa lusikaga, nagu külma suppi. Mina aga sõin leivaga. Maitsel polnud viga. Nõuka-ajast kilukonservist tomatikastmes oli asi kaugel, isegi keedetud silmaterad ei vahtinud vastu.

4. nädala raport

Pole need värvused siin tabelis ka ilmaasjata. Kuid strateegline põhinäit on fluktueerumas. Eks siis paistab, mis uuel nädalal juhtub.


Lisakommentaarid, -küsimused ja märkused on igati oodatud.

Maitseelamusi (8)

Eks ma ole mõelnud sedagi, kas mitte lihtsam poleks igapäevaselt üks sissekanne teha, pannes juurde söödud toidud ja massid ja joogid ja kaalutlused ning lõpuks ka vahetud maitsekogemused ja puha, kuid peamiselt just tehnilis-füsioloogilistel põhjustel pole see kuigi nutikas. Näiteks ei tea ma iial, millal mu «päev» lõpeb, eriti kui mitte uue päeva alguseks arvestada mu vaatluste ranget kuupäeva vahetumise hetke, kus keegi täpselt ei tea, kas kell on juba 24:00 või hoopis 00:00… Sageli ma just «uue päeva» algust ootangi, et veidi veel süüa. Viimasel ajal on kujunenud nii, et kui ma töötan umbes 2...3-ni, siis hakkab endast hale ja ma istun veel paar-kolm tunnikest üleval ja tegelen isiklike asjadega. Aga tüütu oleks vist ka igapäevselt fotoka mälukaarti tühjendada, pisikest kogust pilte töödelda jms. Igatahes on seekordne sissekanne taas toidurühma kaudu grupeeritud.

Salatid

Sellise nimetusega tooteid liigub meil kohutavalt palju ringi. Noh, õigemini need just ei liigu, aga sedasi neid nimetatakse. Vat osa pelmeene nimetati ravioolideks, teine osa hiidpelmeene vareenikuteks või hinkaalideks, olenevalt päritolumaast ja taigna ümbervoltimise moodusest. Ja mõelda vaid, kui palju erinevaid pastasid meil on, varem olid kõik ainult kas nuudlid või makaronid... aga siis tulid spagetid ja sarvekesed jne. Õige peen on neid nimetada veel itaaliakeelsete või vähemalt –päraste nimetustega. Aga kohati jääb mulje, et kõik toidusegud, mis pole selgelt eristatavad, kannavad meil nimetust salat. Olemas on isegi pastasalatid! Eesti keeles on häirivaks asjaoluks muidugi samasuguse taime olemasolu.

Eks üksjagu salateid sai ka juba eespool mainitud, eelmise nädala elamustes. Sellel pildil on aga Selveri kapsa-kõrvitsasalat (97.40 c), millele arvutasin kiudainete sisalduseks 1.78%. See tuleb sellest, et kapsal on seda vaid 2%. Peale kapsa ja konserveeritud kõrvitsa ongi selles salatis vaid maitseained, ivike sibulat ning õli. Pole just kõige maitsvam, kuid vahelduseks sobib. Mul assotsieerub selle salati maitseaineid meenutades alati millegipärast rosmariin, kuid ma ei ole kindel, kas seda siia lisatud üldse ongi. Pisut äädikat küll.

Kooreste salatitega on see häda, et need ei seisa kuigi kaua ning nad on kole rammusad. Oa-singisalatis on peamiseks komponendiks konserveeritud punased nn Kidney-oad, konservmais, veidi õuna, majoneesi jne. Tegelikult on suurema osa Selveri köögi valmistoodete koostis kenasti ka nende kodulehel toodud. Majonees viib salati rasvasuse 13.3%-le, kuna 58% sealihasisaldusega sinki on salatis vähem kui veerandi jagu, seegi ülimalt lahja. Teisalt, et selles tootes ei peaks kodulehe andmetel üldse kurki olema, pole ma päris kindel, kas tegemist on selle salatiga.

Uurisin ka MaksiKöögi salateid, kuid ei leidnud sealtki sobivat. Ilmselt on tegu mingisuguse suitsukanasalatiga, kuid selle koostises oli kartul, mitte pasta ega riis.

Sellel pildil on Maksiköögi riisi-suitsukanasalat, mis sisaldab 46% riisi, ohtralt majoneesi, 15% suitsubroileri kintsuliha, kurki, tomatit ja maitseained ning selle kalorsus on 175 ning kiudainesisaldus 0.23%. Väga maitsev, nagu muide ka eelmine.

Rimi valge redise salat on suhteliselt monotoonse koostisega. Kalorsust tõstab koorene kaste (79 c), tõstes ka selle rasvasuse 4.6%-ni. Kiudaineid on siin vaid 1.8%. Mina lisasin ohtrasti persillaadi.

Ka Mehhiko toorsalat on Rimist. Selle koostis paistab lausa juurdejäetud sildilt. Rimi rohelisi salateid iseloomustab õli ja äädika mõõdukas lisamine. Need tõstavad ka nii toote rasvasust (0.3%) kui kalorsust (47 c) mis siinpuhul siiski mõõdukad on. Lisaks kapsale sisaldab see värset kurki, paprikat, jalapenot ja maisi. Äädikale lisaks on lisatud sidrunimahla ning hapuka maitse tasakaalustamiseks pisut suhkrut.

Lõppkokkuvõttes ei tasuks mainimata jätta ka pikaealisi purgisalateid. Mõistagi saab nende pikaealisus peagi pärast purgi avamist otsa. Ja see võib juhtuda kahel põhjusel. Üks võimalus on, et purgi sisu süüakse ära, teine aga, et toode jääb seisma ja roiskub. Feliksi kõrvitsasalat (valge redise salatist vaata et veelgi monotoonsema sisuga) annab 73 c energiat eelkõige tänu lisatud suhkrule.

Maitseelamusi (7)

Piimad ja kohud ja magus

Kui eelmine sissekanne lõppes leibadega, siis kohane oleks nüüd jätkata pudruga.

Näiteks müüb Maxima kett huvitavat Aasa lastetooteseeriat. Neid on mitmesuguseid, küll kirsimoosiga, küll aprikoosidega, küll riisi- ja mannaputru. Pakend sobib parajasti pisikeseks lasteportsus, soovitatud on poolteist minutit mikrouunis soojendada ja siis ära süüa. Mina ei ole iial soojendanud, kuna külmalt maitsevad need samahead.

Pisikest kahtlust tekitab vaid see, et kui pudru kogus on samasuur, siis kuidas saab nii kirsside kui ka aprikoosidega riisipuderi kalorsus olla ühtmoodi 165. Rasvasusest (6%) saan ma veel aru. Ma pole sellele pudrule veel kiudainetesisaldust arvutanud, kuid eks see peaks jääma kuskile 0,4...0,5% kanti.

Tere Helluse tooteid on palju reklaamitud. Nende ainus viga on mu meelest selles, et need kipuvad olema liiga vedelad, et mulle meeldida. Kui ma tahan vedelikke, siis ma joon kohvi või vett, mitte aga toitusid. Mitte et ranged toiturid ka vett toiduaineks ei peaks.

Eks need Helluse omad tundu funktsionaalsemad küll, kui funktsiooniks pidada sisutihedamaid istungeid. Lisaks seedimist hõlbustavatele bakteritele on mõnes tootes ka spetsiaalselt rohkem kiudaineid. Näiteks rabarberi-kaerajogurt (97 c) sisaldab 1.68% kiudaineid. Kogu tootesraja rasvasus on 2.5%.



Metsamarjajogurtki pole kuigi palju erinev, üksnes kiudu on paar sajandikku vähem. Tootesraja üks kaloririkkamaid on mustika-banaanijogurt (103 c), millel on ka kiudeineid üllatavalt rohkem (2.7%).

Pööraselt huvitavad vahustatud jogurtikreemid, otse välismaalt, tootjaks Karums. Nektariini-maracujamaitseline oli pisut hapukas (164 c), metsmaasikamaitseline (145) aga magusam, kuigi kalorsuse järgi võinuks vastupidist oodata. Kiudainete sisalduse kohta puuduvad andmed, kuid rasvasus on neil 7%.

Valio Alma A+B paljureklaamitud tootesarja vaarikajogurtit poleks ma ise ostnud, kuna vaarikas ei kuulu oma imala maitse tõttu mu lemmikmarjade hulka. Keedises küll, kuid mitte mujal. See tootesari on hea oma inuliinisisalduse poolest. Nii ongi kõikides erinevates toodetes (olen veel proovinud ka ananassimaitselist) 2.5% kiudaineid ja 2% rasva.

Mõnikord tabab mind kange himu süüa midagi magusat. Magusad toidud on need, millega ma reeglina ka oma toidukordi alustan, juhul kui neid mitmekäigulisena planeerin. Põhjus on äärmiselt lihtne – magus pidurdab söögisu. Kui magusat esimesena süüa, siis ei tahagi liiga palju. Eriti maitsevad mulle mitmesugused kohupiima- ja toorjuustukoogid, kohupiimaga tuuletaskud ja kohupiimapirukad, korbid ning sotšnikud jms. Mõistagi peavad need värsked olema.

Sedalaadi plaadikookide häda on aga selles, et need sobivad kohvi kõrvale täpsel nagu väike sõrm ninna ja mul ei saa sageli iial neist villand, kuni kõik otsas. Pealtnäha on need Selveri Köögi tooted küll kaunis sarnased, kuid nad teevad neid siiski mitmeid erinevaid. Kui ma ei eksi, oli selle toote varasem nimetus kohupiimakook rosinatega. Nüüd on see Sõbra kohupiimakook. Võimalik, et see siiski erineb tavalisest. Igatahes on see väga rammus (rasvasust 21.1%) ja kõrge kalorsusega (373.9 c).

Kohupiimakook, milles pole lisandeid, ei oma ka laiendatud nimetust, on veidi vähem rasvane (15.3%) ning kalorivaesem (280.6%). Maitsev sellegipoolest.

Konkreetse magusana sõin eelmisel vaatlusnädalal korraga ära pool küüslaugutahvlit, mille varasem nimetus oli küüslaugušokolaad. Seda toodab Kõlleste talu käsitsi, uuendusena on peale arvutatud isegi kalorsus (552 c), rasvasus (35%) ja muud strateegilised näidud. Peab mainima, et pool tahvlit korraga on siiski liig. Paremal juhul tekitab see vastupandamatu soolaseisu, hullemal juhul hakkab «süda läikima», nagu ütleks Kiir. Seekord jäägu see ülikaloririkas toode ka sissekannet lõpetama.

Maitseelamusi (6)

Liha ja leib

Seekord ma ei hakka pajatama asendamatutest valkudest ja muust valusast, mis taimetoiduhuvilistele haiget teevad. Ütlen lihtsalt ropult välja, et lihatooted on enamasti paganama maitsvad, palju maitsvamad kui saiatooted. Ja seda isegi juhul, kui sisaldavad poole tärklist ning lihalikult punast värvust võimaldavat naatriumsoola. Olgu siinkohal koguni lisatud, et sinakashalli karva niiöelda lisaainetevabad vorstijunnid ei kutsu mind mitte ühegi valemiga sööma.

Kuid nendel lihadel on ka negatiivne pool, millest ma pajatan allpool.

Oskari toodetega on see häda, et varem valmistrükitud ümbristel puuduvad kalorsused. Aga lihavorstil seentega on selleks märgitud 178. See oleks ilmselt märksa väiksem, kui toote rasvasus (13%) oleks madalam. Seesugune keeduvorstilaadne toode on suhteliselt kerge seedida, ometi soovitaksin ka leiba kõrvale võtta. Eks need viilutatud tooted olegi mõeldud ilmselt võileibade meisterdamiseks. Pean tunnistama, ilma et seeläbi liiga tõsist häbi tunneksin, et kipun sedalaadi tooteid niisama, «paljalt» nagistama.

Väga tuntud lihatootja on Rakvere Lihakombinaat. Suitsutatud sea välisfilee on väherasvane (5%) ja annab vaid 133 kcal. Hästi maitsev, eriti saiaga. Lihamaia meesterahvana kipun ma tavaliselt korraga ahnitsema 2...3 viilu ühele saiakäärule, et siis juurde süüa kas konservkurki või muud konserveeritud ja äädikalist toodet. Mitte et ka toorsalat siinkohal täiesti sobimatu oleks.

Küüslaugupekist olen ma varem rääkinud. Seekord lubatagu tutvustada Tex-Mex peekonit. Ma ei imestaks, kui normaalsed inimesed seda praadimiseks kasutavad. Aga mina olen mõnikord kasutanud peki asemel. Olgu lisatud, et pekk ei kuulu istungeid pidurdavate toodete hulka (olles siiski pigem rasv kui valk). Osari toode, millele rasvasuseks on märgitud kõigest 16.2%, mis visuaalsel vaatlusel õlgu kehitama paneb. Kauba kalorsusena tuuakse vaid 216 c. Tootele annab omapäraselt meeldiva maitse just see nimetuseski esinev terav piparde segu. Mul pole aimugi, kuidas saab nii pekine lihatoode olla sedavõrd väikese kalorsusega. Kuid pekileivale see sobib. Tavaliselt lisan ohtralt küüslauku (umbes 5...10 g leivakääru kohta), mitme pipra segu ja soola. Erilise efekti annab pehme kamar.


Kanalihatooteid soovitavad isegi toitumisspetsialistid. Ikka sellepärast, et need pole nii rasvased. Muidugi võiks kõrvalpõikena mainida, et kesmine broliler on kordades rasvasem kui tai loomaliha, kuid see selleks. Eks üks põletavamaid põhjusi, miks linnuliha parem on, peitu siiski ka hinnas. Lisaks ei pidurda linnuliha nii innukalt istungeid kui just veiseliha.

Lihad, olgu need kui maitsvad tahes, kipuvad olema valdavalt kiudainetevabad. Ja kui siis sööja piisavas koguses leiba või heina juurde ei söö, on garanteeritud pikem paus istungites. Vähemasti minuga on sedasi.

Leivatoodetega aga ongi viimasel ajal see veider asi, et need kipuvad muutuma aina kiudaineterohkemaks ning säilitusainetevaesemaks. Tegelikult ei kasutata meil toiduainetetööstuses ainustki seesugust säilitusainet, millel oleks teada inimorganimile otseselt kahjulik mõju. Paremal juhul pole mõju lihtsalt sajaprotsendiliselt teada. Muidugi ähvardab see seik meid faktiga, et viimati me surnuna ei lagune nii kiiresti kui sajandi eest.

Eesti Pagari rukkitasku oma 8.3% kiudainetesisaldusega pole kaugeltki rekord. Selle toote kalorsus on 260. Tegu on kaunis «kuiva» ja vähemaitsva leivaga, kuna selle rasvasus on vaid 1.9%.

Leiburi musta seemneleiva teeb kaloririkkaks (330) aga üllatavalt suur rasvasisaldus (12.8%). Eks see ole ka arusaadav, kuna paljud seemned on tuntud oma suure rasvasuse poolest, näiteks päevalill. Selle leiva kiudainesisaldus on 8.5%

Leibadest seni kõige kiudaineterikkam (12.4%) on olnud Fazeri Rännumees, vähemasti minu laual. Samas on sel suhteliselt madal kalorsus, vaid 235. Eks see ole samuti kaunis kuivapoolne, rasvasusega vaid 1.7%.

Hagari leivake on aga samuti kaunis kiudaineterikas (8.0%), samas kui rasvasus on vaid 3.7% ning kalorsus kõigest 125.

Leiburi Tera-Timmu kalorsus on 214, rasvasus 2.5% ning kiudaineid 7.1%.

Fazeri mitmevilja-röstkukkel sisaldab 6.5% kiudaineid ning on pigem saialaadne toode. Selle rasvasus on 6.4% ja kalorsus suisa 254. Igatahes kehtib üldjoontes siingi seadus, et mida kaloririkkam, seda maitsvam.


Kui reeglina muutub leib seistes kõvemaks ja nn koredamaks, vähemasti ei pea selle tarvitaja jälgima «best before» märgist, siis kaasaegsemad võilevasuuruseks valmis lõigatud koorikleivad eriti ei säili. Külmikus muutuvad ebameeldivalt kuivaks, toas aga maitseb see ka hallitusseentele.

Leivatoodetega võiks veel pikalt jätkata, kuid ma ei tahaks jätta muljet, et neid kõiki viimase nädala jooksul ka tarvitanud olen.