Liha- ja lihaga tooted
Selveri majoneesise pasta-suitsukanasalati kalorsus on 181.9, rasvasus 11.1% ja kiudeinete hulk 0.4%. Minu jaoks veidi mage, lisasin oma lemmikuks kujunenud persillaadi. Näis, kaua see mu lemmik jaksab olla.
Rimi suitsukanasalat on veidi lahjem, klorsusega 169 ning rasvasusega 9.3%. Kiudaineid arvutasin siia 1.34%. Nii on see kokkuvõttes ka minusugusele kasulikum.
Maksapasteete toodetakse väga palju erinevaid. Eks ma püüa reeglina valida atraktiivsema ja mitte just kõige odavama, kuna kogemus näitab, et odavad tooted on reeglina ka kaunis maitsetud… Sellel pildil kujutatu on Nõo Lihavürsti kodune maksapasteet kalorsusega 279 (rasva 22.3%). Võimalik, et see on mu sügav isiklik probleem, kuid leivaga mulle pasteedid ei maitse. Kui siis ära süüa paar pasteedisaia, on kaloreid koos, justkui oleks nahka pannud mõne magusa kohupiimakoogi. Aga täiskõhutunne püsib kauem.
Ühes eelmistest sissekannetest ma rääkisin, et ka Mamma toodete hulgas on kapsa-porgandisalat. See on vältimatu lisand pasteedisaiale. Kui sai ja pasteet on kalorsuse-kategoorialt enamvähem võrdsed, siis massilt ületab pasteet saia tublisti. Selline ülitihke ja rasvane mass aga on suurepärane kõhukinnisti. Et kinnistumist leevendada, tuleb tublisti toorest salatit kõrvale süüa. Mamma kapsa-porgandisalat on kõrge kalorsusega (135) õli (rasva 17%) ja äädikat sisaldav toode, mille kiudainete sisalduseks ma arvutasin vähemalt 1.77%.
Verivorst maitseks kindlasti kõige paremini juulikuus. Jõuluhulluse ajal on sortiment ülisuur. Nüüdsel ajal müüakse enamikku neist odavmüügis, kuna
best before tähtajad hakkavad ümber saama. Need Laste verivorstid olid mitmeski mõttes üllatuslikud. Kõigepealt olid need pisikest kasvu, justkui verivorstilapsed. Teiseks oli selle tootjaks RannaRootsi, kelle ma mõne sissekande eest pankrotistunuks kuulutasin. Teadmatusest. Verivorstki pole just saleneja roog. Selle toote kalorsus on 208 ja rasvasus 12%. Kompenseerivad ehk tangud, mis tõstavad kiudainete sisalduse 4.56%-le.
Tegelikult olid need laste verivorstid kaunikesti maitsvad, ehk vaid vorstirohu- ja soolasisaldus võinuks suurem olla. Igatahes meeldis mulle fakt, et siin polnud ilmama suuri pekitükke ega kunstlikku soolt.
Et elamus pisutki teravam oleks, haukasin kõrvale sinepisaia. Verivorstid maitsevadki kõige paremini just kange sinepiga. Kui mädarõigast käe pärast on, võtan veel mädarõika ja sinepi segu.
Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis just seesuguse kujundusega kotikeses müüdi veel umbes 5 aasta eest kuulsaid siberi pelmeene. Nüüd on need täiesti nimetud Uvic pelmeenid. Jah, pean tunnistama, et mu pekidieet on ajutiselt asendunud pelmeenidegustatsiooniga. Ja enamasti ma pole pettunud. On olemas küll maitsvamaid ja vähemmaitsvamaid pelmeene, kuid täielikku saasta pole ma enam leidnudki. Võimalik, et see tuleb ka asjaolust, et ma ei osta iial kõige odavamaid sellenimelisi tooteid.
Suuremate pelmeenide puhul tasub kindlasti neil pigem veidi kauem keeda lasta, see on siis pärast pinnale tõusmist, kuna vastasel korral võib osa taignast nätskeks ja jahuseks jääda, jõudmata korralikult läbigi liguneda. Muidugi võiks mind tundev persoon nüüd silmad peast imestada, et kas ma tõesti kasutasin pelmeenide peale hapukoort. Ei, hapukoor sobib minu menüüs üksnes punastesse suppidesse või magustoitudesse.
Otsustasin osta ja proovida nn küüslaugukastet, milles pidin sügavalt pettuma. Ma pole isegi uurinud, millest see limajas mass koosnes, kuid paremal juhul oli sel vaid õrn küüslaugulõhn. Lisasin igaks juhuks küüslaugupulbrit, ilma et selle tõttu mus vaimustus oleks sündinud. Kui oleks viitsinud, võinuks juurde hööveldada paar pead ehedat küüslauku, kuid selle ajaga oleksid pelmeenid taldriku külge hangunud.
Selveri majoneesise pasta-suitsukanasalati kalorsus on 181.9, rasvasus 11.1% ja kiudeinete hulk 0.4%. Minu jaoks veidi mage, lisasin oma lemmikuks kujunenud persillaadi. Näis, kaua see mu lemmik jaksab olla.
Rimi suitsukanasalat on veidi lahjem, klorsusega 169 ning rasvasusega 9.3%. Kiudaineid arvutasin siia 1.34%. Nii on see kokkuvõttes ka minusugusele kasulikum.
Maksapasteete toodetakse väga palju erinevaid. Eks ma püüa reeglina valida atraktiivsema ja mitte just kõige odavama, kuna kogemus näitab, et odavad tooted on reeglina ka kaunis maitsetud… Sellel pildil kujutatu on Nõo Lihavürsti kodune maksapasteet kalorsusega 279 (rasva 22.3%). Võimalik, et see on mu sügav isiklik probleem, kuid leivaga mulle pasteedid ei maitse. Kui siis ära süüa paar pasteedisaia, on kaloreid koos, justkui oleks nahka pannud mõne magusa kohupiimakoogi. Aga täiskõhutunne püsib kauem.
Ühes eelmistest sissekannetest ma rääkisin, et ka Mamma toodete hulgas on kapsa-porgandisalat. See on vältimatu lisand pasteedisaiale. Kui sai ja pasteet on kalorsuse-kategoorialt enamvähem võrdsed, siis massilt ületab pasteet saia tublisti. Selline ülitihke ja rasvane mass aga on suurepärane kõhukinnisti. Et kinnistumist leevendada, tuleb tublisti toorest salatit kõrvale süüa. Mamma kapsa-porgandisalat on kõrge kalorsusega (135) õli (rasva 17%) ja äädikat sisaldav toode, mille kiudainete sisalduseks ma arvutasin vähemalt 1.77%.
Verivorst maitseks kindlasti kõige paremini juulikuus. Jõuluhulluse ajal on sortiment ülisuur. Nüüdsel ajal müüakse enamikku neist odavmüügis, kuna best before tähtajad hakkavad ümber saama. Need Laste verivorstid olid mitmeski mõttes üllatuslikud. Kõigepealt olid need pisikest kasvu, justkui verivorstilapsed. Teiseks oli selle tootjaks RannaRootsi, kelle ma mõne sissekande eest pankrotistunuks kuulutasin. Teadmatusest. Verivorstki pole just saleneja roog. Selle toote kalorsus on 208 ja rasvasus 12%. Kompenseerivad ehk tangud, mis tõstavad kiudainete sisalduse 4.56%-le.
Tegelikult olid need laste verivorstid kaunikesti maitsvad, ehk vaid vorstirohu- ja soolasisaldus võinuks suurem olla. Igatahes meeldis mulle fakt, et siin polnud ilmama suuri pekitükke ega kunstlikku soolt. 
Et elamus pisutki teravam oleks, haukasin kõrvale sinepisaia. Verivorstid maitsevadki kõige paremini just kange sinepiga. Kui mädarõigast käe pärast on, võtan veel mädarõika ja sinepi segu.
Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis just seesuguse kujundusega kotikeses müüdi veel umbes 5 aasta eest kuulsaid siberi pelmeene. Nüüd on need täiesti nimetud Uvic pelmeenid. Jah, pean tunnistama, et mu pekidieet on ajutiselt asendunud pelmeenidegustatsiooniga. Ja enamasti ma pole pettunud. On olemas küll maitsvamaid ja vähemmaitsvamaid pelmeene, kuid täielikku saasta pole ma enam leidnudki. Võimalik, et see tuleb ka asjaolust, et ma ei osta iial kõige odavamaid sellenimelisi tooteid.
Suuremate pelmeenide puhul tasub kindlasti neil pigem veidi kauem keeda lasta, see on siis pärast pinnale tõusmist, kuna vastasel korral võib osa taignast nätskeks ja jahuseks jääda, jõudmata korralikult läbigi liguneda. Muidugi võiks mind tundev persoon nüüd silmad peast imestada, et kas ma tõesti kasutasin pelmeenide peale hapukoort. Ei, hapukoor sobib minu menüüs üksnes punastesse suppidesse või magustoitudesse.
Otsustasin osta ja proovida nn küüslaugukastet, milles pidin sügavalt pettuma. Ma pole isegi uurinud, millest see limajas mass koosnes, kuid paremal juhul oli sel vaid õrn küüslaugulõhn. Lisasin igaks juhuks küüslaugupulbrit, ilma et selle tõttu mus vaimustus oleks sündinud. Kui oleks viitsinud, võinuks juurde hööveldada paar pead ehedat küüslauku, kuid selle ajaga oleksid pelmeenid taldriku külge hangunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar