Eks iga korraga jää üha vähemaks neid elamusi, mida varem kirjeldatud pole. Ja nagu eelmisi sissekandeid lugenu aru on saanud, polegi siin kirjas üksnes elamused, kuigi kaugeltki ka mitte kogu menüü. Eks nüüdki tekkis tööpaus tänu sellele, et ma ei pääse teadmata põhjusel serverisse ega saa oma asju ajada. Aga eks mõned meist on sellised, kes ei suuda sõrmi paigal hoida ja kohe peavad midagi kribama. Las ma siis tutvustan eelmise nädala jooksul kogetut.
Kalatooted
Kui Friida ei tooda, tuleb pöörduda olemasolevate varude poole. Kalakonservide suur pluss on see, et enamasti seisavad need kaua ning ka toatemperatuuril.
Sprotid pole muud, kui soolatud ja suitsutatud kilud
(Sprattus sprattus), mis seejärel on õlisse uputatud. Tänu õlile on nende kalorsus ülikõrge (256) ning söömine üpris tülikas. Söömise eel ma ju kuivatan neid eelnevalt majapidamispaberis. Ja seda õli jagub ka siis meeletult, isegi kui suurem osa eelnevalt pealt valada. Mõistagi pole toidurasvad ka mingi mürk, mille eest end iga hinna eest hoida tasuks. Toidu rasvasus on 32% ehk pea kolmandiku toote kogumassist moodustab karbis õli. Ma millalgi uurisin asja lähemalt. Selgub, et tootele märgitud kalorsus puudutab kogu sisu, mitte üksnes söödavat osa. Nii et siit võivad tekkida ka pisikesed ebatäpsused kokkuvõtvas kaloritabelis, kuid seda siis kaalulangetaja kasuks. Viga oleks muidugi pisem, kui ka konservis sisalduv õli isukalt ära juua.
Sprotid selles tootes ise olid vähepäevitunud ning isegi liiga magedad. Varemalt, kui meil vaid kohalikke sprotte saadaval oli, polnud eksimus võimalik, kuid nüüd avastad aina iga tootja eripärad. Antud juhul on tegemist siis Premi Food tootega.
Suitsuräim õlis on mulle alati rohkem meeldinud. Kuigi sisuliselt pole siin kuigi palju vahet ning nii mõnigi kord võib karbist ka suuremaid kilusid leida. Ega räime
(Clupea harengus membras) maitsegi ilmselt liiga totaalselt kilu omast ei erine. Kuid seegi võib tulla faktist, et neid kalu leiab sageli segakooslustes, eriti turuletilt. Kõige enam meeldivad mulle mais-juunis püütud emasloomad, eriti kui nad pole veel kudenud.
Suitsutatud räim õlis oli teatud põhjustel sprottidest veelgi kaloririkkam (279), kuna ka kala ise on rammusam. Avatud konservi puhul on märksa isuäratavam vaadata korralikult pruuniks suitsutatud isendeid. Minu degusteeritu oli Northlandi toodang. Tähelepanuväärne, et kuigi kala ise on kilust veidi rammusam, on toode vähemrasvane (23%) ning ka õli kuivatamisele kulus vähem majapidamispaberit.
Heeringaid paigutatakse samuti mitmel erineval moel igasugustesse kastmetesse. Selle Vici toote nimetus oli «Maitsev heeringafilee vürtsikas kastmes». Kalorsuselt oli see väga sööjasõbralik (vaid 76 c) ning rasvagi vähe (5.6%). Peab lisama, et toode jättis mulle äärmiselt maitsva mulje ning kindlasti ostan ma seda veel, kui ette satub.
Ka kiludega tehakse meil viimasel ajal imesid. Sellel fotol kujutatud toode oli «Mehhikopärane kilu teravpikantses tomatikastmes tšilliga» kalorsusega 155 ning rasvasusega 8.6%, tootjaks GammaA.
Konservi avamise järgselt tabas mind pisike pettumus, kuna seda kastet oli märksa rohkem kui oodanud oleks. Kilu oli paarisentimeetristeks juppideks hakitud. Ma ei teagi, kuidas sellist toodet ametlikult süüakse või kas peenem rahvas seda üldse sööb. Tõenäoselt on seda kõige lihtsam süüa lusikaga, nagu külma suppi. Mina aga sõin leivaga. Maitsel polnud viga. Nõuka-ajast kilukonservist tomatikastmes oli asi kaugel, isegi keedetud silmaterad ei vahtinud vastu.
Sprotid pole muud, kui soolatud ja suitsutatud kilud (Sprattus sprattus), mis seejärel on õlisse uputatud. Tänu õlile on nende kalorsus ülikõrge (256) ning söömine üpris tülikas. Söömise eel ma ju kuivatan neid eelnevalt majapidamispaberis. Ja seda õli jagub ka siis meeletult, isegi kui suurem osa eelnevalt pealt valada. Mõistagi pole toidurasvad ka mingi mürk, mille eest end iga hinna eest hoida tasuks. Toidu rasvasus on 32% ehk pea kolmandiku toote kogumassist moodustab karbis õli. Ma millalgi uurisin asja lähemalt. Selgub, et tootele märgitud kalorsus puudutab kogu sisu, mitte üksnes söödavat osa. Nii et siit võivad tekkida ka pisikesed ebatäpsused kokkuvõtvas kaloritabelis, kuid seda siis kaalulangetaja kasuks. Viga oleks muidugi pisem, kui ka konservis sisalduv õli isukalt ära juua.
Sprotid selles tootes ise olid vähepäevitunud ning isegi liiga magedad. Varemalt, kui meil vaid kohalikke sprotte saadaval oli, polnud eksimus võimalik, kuid nüüd avastad aina iga tootja eripärad. Antud juhul on tegemist siis Premi Food tootega.
Suitsuräim õlis on mulle alati rohkem meeldinud. Kuigi sisuliselt pole siin kuigi palju vahet ning nii mõnigi kord võib karbist ka suuremaid kilusid leida. Ega räime (Clupea harengus membras) maitsegi ilmselt liiga totaalselt kilu omast ei erine. Kuid seegi võib tulla faktist, et neid kalu leiab sageli segakooslustes, eriti turuletilt. Kõige enam meeldivad mulle mais-juunis püütud emasloomad, eriti kui nad pole veel kudenud. 
Suitsutatud räim õlis oli teatud põhjustel sprottidest veelgi kaloririkkam (279), kuna ka kala ise on rammusam. Avatud konservi puhul on märksa isuäratavam vaadata korralikult pruuniks suitsutatud isendeid. Minu degusteeritu oli Northlandi toodang. Tähelepanuväärne, et kuigi kala ise on kilust veidi rammusam, on toode vähemrasvane (23%) ning ka õli kuivatamisele kulus vähem majapidamispaberit.
Heeringaid paigutatakse samuti mitmel erineval moel igasugustesse kastmetesse. Selle Vici toote nimetus oli «Maitsev heeringafilee vürtsikas kastmes». Kalorsuselt oli see väga sööjasõbralik (vaid 76 c) ning rasvagi vähe (5.6%). Peab lisama, et toode jättis mulle äärmiselt maitsva mulje ning kindlasti ostan ma seda veel, kui ette satub.
Ka kiludega tehakse meil viimasel ajal imesid. Sellel fotol kujutatud toode oli «Mehhikopärane kilu teravpikantses tomatikastmes tšilliga» kalorsusega 155 ning rasvasusega 8.6%, tootjaks GammaA.
Konservi avamise järgselt tabas mind pisike pettumus, kuna seda kastet oli märksa rohkem kui oodanud oleks. Kilu oli paarisentimeetristeks juppideks hakitud. Ma ei teagi, kuidas sellist toodet ametlikult süüakse või kas peenem rahvas seda üldse sööb. Tõenäoselt on seda kõige lihtsam süüa lusikaga, nagu külma suppi. Mina aga sõin leivaga. Maitsel polnud viga. Nõuka-ajast kilukonservist tomatikastmes oli asi kaugel, isegi keedetud silmaterad ei vahtinud vastu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar