Tundsin end õhtul pisut väsinuna ega jaksanudki kuigi palju töötada. Katsetasin nuppudega AHHAA lehel ja muid seesuguseid trikke. Mõtlesin, et vaatan ka Supernova kordust, kuid kaine mõistus sai minust siiski võitu. Enne uinumist töötas põis taas sagedamini kui tavaliselt. Pärast und olin aga paarsada grammi kergem kui õhtul.
Ärkasin selleks, et end poole üheksaks korda saada. See tähendab kohvitamist ja habeme ajamist ning — valve korral — vormi selga tõmbamist. Tööl käisin paar korda kohvimasina kallal. Esimesel korral tegin segu väikesest kohvist ja espressost (kumbki 3 kr), teisel korral aga espressost ning suurest kohvist (4 kr). Vahepeal manustasin ka oma rõhurohu ja valuvaigisti.
Esimene vastukaja lahtistile saabus alles kl 15. See ununes graafikusse märkida, kuna oli R0G. Esimesest manustamisest oli möödunud neli ja pool tundi, viimasest pool tundi, kui enne kuut tõsisem kutse tuli. Katsu siis arvata, kumma teene see oli.
Lõuna oli aga odav ning rikkalik, nagu alati. Pildil kujutatud kandikutäis maksis alla 32 krooni! Ja äärmiselt harva juhtub, kui selle söökla toit pole maitsev. Sellisel juhul peavad nad kasutama korraga ube, hapukurki ja tomatipastat vms. Kusjuures sama hinna sees pole piiratud leiva ega salati kasutamine, ka küüslauguküüsi võib ilmselt piiramatult võtta. Ma piirdusin ühega. Suppi on leivata kuidagi liiga vedel süüa. Leiva ja supi juurde sobib aga küüslauk oivaliselt.
Veel võib võtta mitut sorti salatit. Tavaliselt on neid kolm erinevat. Ja teiseks tasuta joogiks on piim. See pole poepiim, vaid otse farmist ostetud nn lehmapiim. Piima ma ei seedi ega joo. Juhul kui salatit nii palju võtta, et see eraldi taldrikule saab asetatud, tuleb selle eest maksta (2 kr). Veel on olemas magustoit, ent sellest loobusin ma kohe algul, kuna paraku on kohupiimaroogasid nende hulgas harva ning prevaleerivad pudingilaadsed hõrgutised.
Supiks oli seekord koduse seljanka sarnane supp. Päris seljanka see ei olnud, kuna lisaks viineritele oli selles vaid üht sorti veise tailiha ning puudisid oliivid ja sidrun, oli aga kartulit. Ehtne seljanka valmistatakse teatavasti paljudest erinevat sorti lihadest, selles on tingimata oliivi ja sidrunit, puudub aga kartul. Vaatamata nimetuse puudumisele oli aga see supp äärmiselt maitsev ning oleks seda ilmselt olnud ka näpistava näljatundeta.
Praeks nimetatav roog koosnes kartulist ja hakklihast. Hakkliha sees olid ka porgandi- ja kaalikatükid. Igatahes ma ei saanuks seda nimetada hakklihakastmeks, kuna vedelikku õieti polnudki. Praele juurde mõeldud salatina võtsin ma küüne küüslauku ning mingisuguse selleri-õunasalati, mis osutus väga maitsvaks. Poole prae juures oli mu isu otsas, ent järgi jätsin siiski vaid paar kartulit. See on see sõjajärgse kokkuhoidliku generatsiooni kasvatus: alati tuleb kõik toit kenasti ära süüa! Mine või lõhki!
Niisiis manustasin pärast sööki ka oma kaks pilli B-tähega algavat ainet ning tõmbasin tellimuslehelt prae maha. Kirjutasin, et tellin edaspidi kaks suppi. Kuigi ma olen valvemeeskonnast ainus supisööja ning praed on äärmiselt maitsvad, võib seesugune toidu kogus nullida kogu mu taotluse endalt paar kilo maha saada.
Puhkeaeg algas mul seitsme paiku. Algatuseks panin sauna kütte ning tegin valvesüsteemile restardi, kuna pult ei töötanud enam nii, nagu me tahtsime. Siis vaatasin veidi telerit ning poole kümnest otsustasin magama jääda. Magasin sügavalt kella üheni, ilma et keegi oleks mind selle juures seganud.
Hommikupoolik kiskus vihmaseks. Varsti pärast ärkamist tegin kohvi ning sõin ära kaks kohupiimataignast tehtud saia (116 grammi) ning kaks Astri kreemisaia (126 g). Alles see avaldas mõju. Ja seda koos LD mint sigarettidega. Ilmnes kalakajakaefekt, mida ehk on mõnusam KAANISeks nimetada. Võibolla tuli see idee mulle pähe seetõttu, et kalakajaka ladinakeelne nimetus on Larus canus, mis näib otsetõlkes tähendavat õgija-kajakas ning koera nimetus on Canis familiaris, koer aga on ka paras haukaja... Tegelikult tähendab canis vististi siiski vaid koera. Kes neid surnud keeli teab...
Kl 7 paiku jalutas üle õue ning läbi saju Andre. Tuli kohale ning laiutas käsi: oli unustanud maha ajalehed, mida ta mulle tooma tuligi. Lonkis tagasi ning vihm, mis oli sadama hakanud umbes 6 ajal, jäi üle. Andre tuli teise tiiru läbi maja, mis tähendab kaht korrust peamajas ja kolme ühikas. Pärast seda edasi-tagasi käiku soovis minuga koos suitsugi teha, ent oli suitsud maha unustanud. Pakkusin siis talle pooliku paki musta NANO.
Kl 8 paiku sõin ära pooliku paku TUC peekoniküpsiseid ning enne vahetuse lõppu ühe pirni. Kohe vahetuse lõppedes aga sõitsin bussijaama, kus sain kokku just kohale jõudnud Margega. Läksime temaga kohe KENT-missiooni esimesele etapile, kuna Big Ben Pub pidi olema avatud kella 8-st. Et nädalavahetuseti polnud ka vana kaubamaja taga parkimine tasuline, kasutasimegi soodsat võimalust.
Paraku teenindasid ettekandjad peamiselt hotellielanikke. Igatahes saime seal oma 20 minutit istutud, enne kui ma käisin ise letist tellimas. Tellisin meile hõrgutavad omletid (selline on neil nimetus) ning kuna värskelt pressitud mahla polnud, pidin võtma suure kohvi. Marge võttis pisikese cappuchino.
Kohvi juurde võtsin ma taas paarikese B-tähega rohti, mis kaaniat peaks tekitama. Et omlettide valmistamiseks läks kokk alles kanu püüdma, saime niisama lobiseda ning plaane pidada. Kulus veel rohkem kui pool tundi ning mul läkski kõht juba tühjaks. Kui ma tööle minnes olin oma püksirihma pannud viiendasse auku (tavaliselt on see neljandas olnud), töö-öö jooksul aga pingutanud selle seitsmendani, siis nüüd lasin siiski omleti ootuses kuuendasse.
Ma olen alailma ohanud, et kõik mu närvid on ära söödud! Nüüd mõtlesimegi margega kahepeale välja, et ma olen ise kõik oma närvid ära söönud. Marge arvab alati, et mul on igasugused reisipaanikad ja -ärevused ning mina saadan teda alati sellise jutu peale kukele. Nüüd aga arvutasimegi välja, et minul avaldub selline ärevus seedetraktis ning eelkõige selle umbumises.
Omlett oleks võinud maitsvam olla. Muna oli liialt piimane ja soolane, juust sinna peale ei sobinud üldse, juurde pandud jogurtikaste tekitas küsimusi kasutuses. Riputasin kõigele ohtrasti musta pipart ning sõin kastme tomatite ja kurgiviiludega.
Kui koju jõudsin, olin eelmise kaalumisega võrreldes juurde võtnud 200 grammi. Missioon aga jätkub juba kl 15 paiku. Peale selle on meid kutsutud veel minu minia sünnipäevale. Tolle ema on aga õppinud kokk. Väga keeruliseks läheb kõrvalevingerdamine. Näis.
9 kommentaari:
Selle viimase lause kommentaariks võin lisda, et La xani iseloomustab väga täpselt see ütelus: algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama :P
Küll oli torisemist ja jorisemist sünnipäevale minekuga. Ei viitsi, ei taha, ei jaksa jne. Järistes kohal olles osutus aga La xan selleks tüübiks, kes ei tahtnud kuidagi ära tulla. Ikka otsis kohti põõsaste vilus, et putukaid jahtida :D Pidin kohatu märkusega lagedale tulema, et vanadel on aeg ära minna ning lasta noortel oma pidu pidada.
Mitte et see jutt küll ajakohane oleks, kuna puudutab alles järgmise, veel heiskamata sissekande sündmusi... aga ilmselt olen ma lihtsalt sedavõrd mugav inimene, kes ei seedi tundmatuid ja ebaturvalisi muudatusi.
Sünnipäevale kohale jõudes selgus, et segavaid faktoreid ei olnud kuigi palju ning olla oli niigi hea. Kui kohal, siis kohal, mis seal siis enam tagasi minna vms...
Eks aastate lisandudes kipu jah inertsus tasapisi kasvama ja himu spontaanseteks seiklusteks raugema. Eriti isikutel, kes juba loomu poolest alalhoidlikumat sorti on. Ka mina, ehkki alles üsna noor, võtan iga silmapiiril terendava uudsuse osas esmalt alateadliku tõrjuv-ettevaatliku positsiooni. Samas peaks sellise "seesmise pidurdusega" võitlema, et väärt kogemusi mitte kaotsi lasta. Laenates väljendit tuntud USA autorilt Neale Donald Walchilt: kes tahab areneda, peab esmalt välja astuma oma mugavustsoonist.
Kas just aastad selles süüdi on, et seiklushimu raugeb :) Pigem arvan, et tüdimus pidevast stardivalmidusest ja inimestega suhtlemisest. Minuga on vastupidi. Olen olnud 20 aastat vaid oma pesakonna ori. Trampinud trajektooril kodu-kool-kodu, pesnud, keetnud, koristanud, õmmelnud ja aias kõblanud. Aitab! Annan rõõmuga teatepulga noorematele üle. Tahan näha maailma ja inimesi.
Sünnipäevasid ma pelgangi eelkõige selle tõttu, et iial ei või ju teada, mis eluvennad sinna kokku on kutsutud ja kes veel kõik tulla võivad.
Seekordne oli õnneks äärmiselt vagus. Peamiselt söömine ja jutuajamine.
Mugavustsooni on keegi tsiteeritu kenasti sõnastanud jah, kuigi mitte eriti originaalselt. Näiteks olen mina juba ammu sama arvamust omanud, ehkki pole seda mõtet kusagil publitseerinud.
Kuid olen samas ka kindel, et mida iganes ma kusagil ka ei publitseeriks, ei kujutaks minu kirjutatu Jaanusele seesugust autoriteeti, et ta selle viidata võtaks. Elukogemused on nii näidanud.
Õnneks mina ei pelga miskeid eluvendasid ega eluõdesid. Olen olnud pidudel, kus mehed on kisklema läinud või naised end täis kaaninud ja mehi paljaks rebima hakanud. Kui seltskond ei sobi, siis on alati võimalus jalga lasta. Ettekäändeks võib tuua kasvõi kõhulahtisuse :P
Usun igati, et webxanil on varuks poognate kaupa väärtuslikke elutarkusi ja teraseid tõdemusi. Kahju vaid, et ta pole neid seni kuigi süstemaatilisel viisil avaldanud, nii et need võiksid laiemat kõlapinda koguda. Ühekordne maining Suurte Reedete kirjelduse vahel võib sõltumatult oma geniaalsusest kahe silma vahele jääda.
Teisest küljest on kaasaja sõna- ja publitseerimisvabaduse tingimustes äärmiselt raske välja tulla mõne tõeliselt originaalse ja samas väärtusliku tõdemusega. On ju kultuuriruum ühine ja nutikaid & loomingulisi isikuid selles toimetamas tuhandete kaupa. Mugavustsooni mõistet ja ideed kuulsin esimest korda Walschilt - näib, et webxan jäi selle esitamisega pisut hiljaks. Mitte et asja taga olev tõde poleks elementarne ega iga mõistliku isiku poolt loogiliselt tuletatav, aga lihtne ja tabav kujund maksab ka midagi. Just mõne taoline kollektiivsesse teadvusesse sööbiva kujundi leidmine ongi minu hinnangul moodsa mõttetarkuse juures kõige hinnatavam saavutus.
Seega soovitus webxan-Illarile: tulgu blogis kärmelt välja oma parimate vaimuvälgatustega (a la propsise Tasakaalustamise seadus), enne kui keegi ette jõuab! :)
No ei tea, mida asja ma peaksin kulgema kusagile uude ruumipunkti, kui sealt kõhulahtisust vabandades teisipidi tulema tulen? Kui on valida pidu või mittepidu, valin ma alati viimase.
Eks ma pean oma suurideid tõesti väljendama asuma. Ükspäev otsin üles ka oma kooliaegsed märkmed ning hakkan siia ümber toksima. "Siia" siis selles mõttes, et blogisse.
Oivaline! :)
Postita kommentaar