Ärkamisjärgne mass oli taas ligi 90 kilo, mis oli ka üsna ootuspärane, kui silmas pidada seesugust söömingut. Söömine olevat ainus töö, mis toidab. Tihti on olnud kuulda suuri lauseid, et me ei ela selleks, et süüa, vaid sööme selleks, et elada ja nõnda edasi. Kuid kui käsile võtta kõik mu sõltuvused, siis ühena jääks kindlasti sõelale ka sõltuvus toidust. Mulle maitseb toit, eriti hea toit.
Kahe paiku päeval käisin Jaanusega Rehepappi väisamas. Söögikoht on vaatamata oma uudsusele kaunis kohmaka olemisega ning jätab, kunstikriitikute keelepruuki kasutades, postmodernistliku mulje. Kaapisin endale taldrikule igasugust nodi, võtsin lisaks veel kohvigi, makstes selle eest kokku 44 krooni. Samas kui Jaanus piirdus mingisuguse mahlaga ja kolme täiesti ebamaitsva pirnikoogiga ja maksis 40 krooni.
Kindlasti on turgutav teada, et need pirnikoogid ei läinud raisku, vaid sobisid mu kohvi kõrvale oivaliselt, seda enam, et ma pole kuigi suur magusasõber. Magusa tarbimine on muutunud seoses selle preparaadi manustamisega minimaalseks.
17:30 sõin peedi-küüslaugusalati (306 g), mitu viinerit (130 g), kohupiimakreemi rosinatega (220 g) ja pohlatarretise vaniljekreemiga (162 g).
Ent ega sellega mu päevane söömine veel ei lõppenud. Kl 20:30 sõin veel umbes 130 g viinerit ja 23:30 kaks kollast ploomi (200 g). Ploomid osutusid äärmiselt massiivseteks.
Ehkki siinkohal lõpeb astronoomiline päev, sõin ma veel kell pool üks kohupiimapasta rosinatega (220 g) ning Alma apelsini-ananassi kodujuustu (200g). Ja pärast kogu selle tohutu koguse ärasöömist ei julgenud ma kaalule astudagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar