Preparaadist

Vaatamata praktiliselt töötu staatusele on mul olnud pidevalt sedavõrd palju tegemisi, et mitte pole saanud mahti teha kokkuvõtet preparaat 309-st ning selle tulemustest. Algus sellele loole sai pandud juba päris jupi aja eest. Kirjutasin siis, et 309 — see on KOLM päeva liha ja kalata, tegelikult ka juustuta, see on null dieeti ja see on 9 kaotatud kilogrammi. Tulemus peaks olema nähtav kohe esimese nädalaga, õigemini 12 päevaga. Eks näis.

Tõin ka ülevaate preparaadi koostisest ning avaldasis sisuliselt ka Olga kirja, kus ta jutustas, et kui see kuur läbi teha, kaotab kehakaalust oma 20 kilo. Ehkki, kui veidi rehkendada, siis kolm korda üheksa peaks olema koguni 27.

Minu kogemus preparaadiga viitab sellele, et korrektselt reegleid järgides on võimalik saavutada nii enda jälgimine (millest ehk tõusiski kõige suurem tulu) kui ka mõnetine start (eelsoodustus) kaalu langetamisele. Preparaat ise siiski imerohi pole ega 9 kilo kolme päevaga ei langeta. Ka kahe nädalaga mitte. Minu puhul sai saatuslikuks minu ebakorrektne füsioloogia ning pidev kõhukinnisus (mille peenteaduslikku nimetust ma siinkohal otsima ei hakka). Seetõttu haarasin hoopis lahtisti järele. Ja ilmselt on suurema osa oma tööst senini teinud siiski hoopis bisakodüül.

Igatahes saame sama blogi 24. juuli sissekandest lugeda, et mu KMI oli 30.67, kusjuures sedagi veel vana kaaluga kaaludes, mis näitas paar-kolm kilo vähem. Ehk kui kaalul olles püsisin pidevalt 94-kilosena, siis tegelikult kaalusin vähemalt 97, kui mitte rohkemgi.

Viimased mõõtmised viitavad aga jõulist lähenemist 86 kilole või isegi alla selle. KMI on seega langenud 27.8 peale. Ideaalseks massiks peetakse minu parameetrite (vanus, pikkus, sugu) puhul 59...77 kilogrammi.

Uus siht

Pisut veider on vaadata, kuidas täiskasvanute maailm kohandab lapsi tormaka elurütmiga. Hommikuti on sisuliselt vaid ETV-s huvitav Terevisiooni-saade, samas kui enamasti näidatakse kõikvõimalikke multikaid. Muidugi olen ma ka neid aegajalt kuulanud ning püüdnud taibata didaktilist dialekti. Sageli on sõnum pigem sõjakas või siis jätab mulje, et pubikuks on imbetsillid (nt varem ka Terevisiooni ühe osana Teletupsud). ETV hommikuprogrammi sissegi on lisaks muudele rubriikidele multikaid tikitud. Täna hommikul oli näiteks juttu insuldist (olevat rahvusvaheline insuldipäev) ning sellestki, et esimeste tunnuste ilmnemisel on mõistlik helistada telefonil 112, kuna trombolüüsiga saab sümptomid kõrvaldada vaid kuni 4,5 tunni jooksul.

Ehkki just öösiti on palju huvitavaid ja naljakaidki saateid, mistõttu ma ülemöödunud ööselgi sain magama alles 5 paiku ning magasin pea lõunani, siis eelolev Luua karjäär sunnib mind magamise aega nihutama. Näiteks magasin seekord kenad 4,5 tundi (sama kaua nagu trombolüüs maksimaalselt toimib), uinunud umbes 2:15 ja tõusnud 6:45.

Hetkel pole see magamise ja ärkamise vahekord veel akuutne. Mind ei võetud küll suvi läbi Luua nimekirjast maha, kuid teise perioodi esimesse nädalasse mulle ka tunde pandud polnud.

Mõõtsin täna hommikul enda kaaluks 86.1 kg. Siit pole enam kuigi palju jäänud uue sihi saavutamiseni, alla 86 kilo. Kindlasti aitab sellele kaasa ka pisike pinge seoses arvutite probleemiga. Seda enam, et Avatud Ülikool on juhendamise kursuse alguseks kuulutanud juba 5. novembri, milleni on jäänud kõigest nädal.

Ohtlik stress

Tegelikult on stressi olukorras mitmeid erinevaid võimalusi endaga toime tulemiseks. Paraku kipub neist sagedaseim olema ülesöömine. Eriti kui just toitumise koha pealt sõna võtta.

Eile juhtus mu arvuti pehmelt öeldes üles ütlema. Aga et mitmed küllaltki kiireloomulised tegemised ootel olid ning paljusid neist oma vanas arvutis programmide ja võimsuste puudumisel teha ei saanud, asusin meeleheitlikult probleemi lahendama.

Endises K-arvutisalongis (praegune KLICK) mulle vajalikku softi müügil polnud. Küsisin müüjalt küll, et kas on oluline Vistat päästa just samasuguse installikaga (Ultimate versioon 64-bitisele arvutile) ning tema vastas, et vast pole vahet, aga ta ei julge ka pead anda, aga õige puudumisel eelistasin siiski Ordit, kus üks mind huvitav toode parasjagu olemas oli. Ostsin ära. Igatahes pole veel vist rohkem kui kilolist kaaluiivet toimunud, kuid eks see paistab niipea, kui olukord elektroonilisel rindel on maha rahunenud.

Mõõdukapoolne pühapäev

Siis, kui Raimo pühapäeva hilisõhtul end näljaseks kuulutas ning alternatiivide puudumisel endale hirveliha-muskuspardimunaroa valmistas, ajas ta sellega ka minu maomahlad liikvele. Soojendasin endale terve suure portsu Selveri mulgikapsaid ja sõin ära. Pärast seda tundus, justkui oleksin päeva jooksul kole palju söönud.

Tegelikult, kui meenutama hakkasin, tuli välja, et sõin ju päeva jooksul siiski kolm korda. Varsti pärast linnatiiru võtsin ette vitamiinisalati ning selle lõppedes veel kaks kohupiimadesserti. Kogustega umbes 300 g, 200 g ja 200 g. Mulgikapsaid võis küll olla ligi pool kilo, kui mitte rohkemgi.

See Rehepapi seljanka, mille ma Margega veidi pärast lõunat hommikueinel käies sõin, oli vägagi maitsev. Lisasin sellele veel lusikatäie oliive ning saavutasin meeldivalt harmoonilise maitse. Paar poolikut leivakääru ka kõrvale ning sellega oleks võinud ju piirdudagi. Kohvi võtsin ma muidugi ka, kuid tühja kõhuga kipun alati kole palju ahnitsema. Nii võtsin praeks hautatud lõhe tatraga. Tuli just tatraisu ning kalaisu ka. Pisut paprikat ja küüslaugu-porgandisalatit ka juurde.


Ja eks siis uuel hommikul paistab, kas see mõõdukapoolne oli ka piisavalt mõõdukas või tuleb taas oma kehakaalu häbeneda.

Kui nüüd uurida kehamassiindeksit (28.0), siis minusuguse pikkuse ja vanusega meesterahvale soovitavad ameeriklased ideaalseks kehakaaluks pelgalt 59...77 kg.

Paradoksaalne negatiiv

Ärkasin pühapäeva hommikul enne kümmet ning mõõtsin oma vererõhunäidu normaalseks: 122/78/77. Peaks mainima, et pulss oleks isegi võinud kõrgem olla, eriti kui arvestada asjaoluga, et noorem generatsioon jõudis "töölt" koju alles vastu hommikut, pani oma uue pala põhiviisi kõrvaklappidesse käima, ajas vaibale mingisuguse džinnipurgi ümber ja viimasegi pokaaliks nimetatava morsiklaasi sinnasamasse kildudeks ning trügis siis minu kõrvale magama, ahendades mu pöörlemistrajektoori tunduvalt. Helistasin õhtul üheksa paiku veel murelikult töölaupäevaku kahtlaselt pikaks venimuse peale, kui sain vastuseks, et ma just nüüd kohe tulengi koju. Seekordne kohe oli vähem kui 12 tundi.

Massi ma enne magama minekut umbes 3 paiku mõõta ei söandanudki, kuna lisaks kahele toekale einele sõin ju öösel kolme täismõõdus heeringa fileed, mida võis olla üle poole kilo. Hommikune massinäit oli aga 86.7 kg. See tundub täiesti paradoksaalne, justkui preparaat 309 mõjuks paarikuise hilinemisega — söö palju jaksad, kaal aina kahaneb. Vähemasti ei tõusnud see üle 87 kg märgi. Muidugi ei tähenda see rohelist teed meeletule õgimisele, küll aga annab julgust enese jälgimise jätkamiseks. Vöökoha ümbermõõt naba kõrguselt on lodevas olekus endiselt 106 cm, kuid valvelseisakus siiski vaid 96 cm.

10:20 neelasn oma tabletid, välja arvatud bisakodüüli. Tihane käis seepeale korduvalt vastu aknaraami prõmmimas. Lugesin vererõhumõõdiku manuaalist, et toda on võimalik seada ka meeldetuletusrežiimile, et teaks õigeaegselt tabletti võtta. Mul paiknevad need hajusalt ümber klaviatuuri ning sagedamini ma ei unustagi. Eelmisel päeval šopates ostsin mingisuguse huvitava tabletijaotuskarbikese, kuhu saab valmis panna kuni kaheksa päeva tabletinormi. Esialgu hakkan seda kasutama väljasõitude ajal.

Heeringas

Tänane laupäev, 18. oktoober, algas, nagu eespool märgitud, kaunikesti hilja, kui ma mobiilihelina peale samahästi kui telekapuldi haarasin. Algul leppisime kokku, et asjatame niisama. Kella 12 paiku pidi asjaks minema. Marge aga jäi oma majaperenaisega lobisema ega vastanud ka minu helistamisele. On olemas terve rida inimesi, kes ei ole aru saanud mobiiltelefoni nimetuse tähendusest ning hoiavad seda kusagil sügaval koti põhjas.

Kuid ka kella ühe paiku oli kole tuuline ning me surfasime peaasjalikult kaubandusvõrgus, et leida mulle sobiv fotokakott. Ette ruttavalt peab mainima, et igasugusedi teisi asju me leidsime, sealhulgas ka ülikalli lisaaku, kuid sobivat kotti mitte.

Esimese olulise teona võtsime eine. Mulle oli see hommikueineks. Lisaks hautatud sealihale lasime taldrikule seada ka praekapsaid ja -kartuleid. Valisin garneeringuks veel loorberis punaseks leotatud sibulat (õigemini vist punast sibulat loorberimarinaadis), porgandi-küüslaugusalatit ja rohelist hernest. Magusama poole pealt ilutses mitte just parima aroomiga, kuid talutav kohv ning kohupiimakook.


Ei saaks nuriseda, et kõhtu veel vaba ruumi oleks jäänud. Ehkki ma ei võtnud hommikul oma kõiki tablette, eriti mitte kolme oranži, sai seda toitu vist liiga palju, mistõttu mul tuli mõned istungid pidada. Kokku kappasime kaubanduses ligi kuus tundi ning otsustasime laupäeva kohta kaunis toeka tööpäeva lõpetada kerge einega.

Selleks ajaks olime juba otsaga Lõunakeskuses, kus lasime endale praadida pannkooke. Õigupoolest me seisime ja püüdsime otsustada, kas me neid soovime, kuid lahke koogimeister asus sõnagi lausumata neid lihtsalt küpsetama. Maasika toormoos meenutas mädanenud maasikaid. Jõin juurde klaasi Fantat.


Aga kui Raimo polnud ka veel südaööks kodus, sõin veel kolm kääru musta leiba kolme heeringaga. Need olid justkui vürtsimarinaadi-heeringad, mis tähendas sisuliselt kalafileesid vees. Igatahes kui selles vedelikus oligi äädikat, siis umbes 1%. Küll aga oli see marineerimine heeringad sedavõrd magedaks leotanud, et ei puudunud palju, kui ma oleksin soola lisanud.

Kui enne oli kõht täis, siis nüüd sai see suisa silmini täis. Tabletid võtsin kl 20 paiku ning lootsin suuremat laadi istungile umbes kell 2, pärast mida pidanuks olema mu meelest enamvähem paras selili minna.

Nüüd avatud

Tegin ühe pisikese liigutuse ning avasin sellegi blogi kõikidele huvilistele. Kahtlane küll, kas neid kuigi palju on, ent kindlasti suurendab see tõenäosust, et mõni huviline saab aimu superalternatiivsetest katsetustest.