Paradoksaalne negatiiv

Ärkasin pühapäeva hommikul enne kümmet ning mõõtsin oma vererõhunäidu normaalseks: 122/78/77. Peaks mainima, et pulss oleks isegi võinud kõrgem olla, eriti kui arvestada asjaoluga, et noorem generatsioon jõudis "töölt" koju alles vastu hommikut, pani oma uue pala põhiviisi kõrvaklappidesse käima, ajas vaibale mingisuguse džinnipurgi ümber ja viimasegi pokaaliks nimetatava morsiklaasi sinnasamasse kildudeks ning trügis siis minu kõrvale magama, ahendades mu pöörlemistrajektoori tunduvalt. Helistasin õhtul üheksa paiku veel murelikult töölaupäevaku kahtlaselt pikaks venimuse peale, kui sain vastuseks, et ma just nüüd kohe tulengi koju. Seekordne kohe oli vähem kui 12 tundi.

Massi ma enne magama minekut umbes 3 paiku mõõta ei söandanudki, kuna lisaks kahele toekale einele sõin ju öösel kolme täismõõdus heeringa fileed, mida võis olla üle poole kilo. Hommikune massinäit oli aga 86.7 kg. See tundub täiesti paradoksaalne, justkui preparaat 309 mõjuks paarikuise hilinemisega — söö palju jaksad, kaal aina kahaneb. Vähemasti ei tõusnud see üle 87 kg märgi. Muidugi ei tähenda see rohelist teed meeletule õgimisele, küll aga annab julgust enese jälgimise jätkamiseks. Vöökoha ümbermõõt naba kõrguselt on lodevas olekus endiselt 106 cm, kuid valvelseisakus siiski vaid 96 cm.

10:20 neelasn oma tabletid, välja arvatud bisakodüüli. Tihane käis seepeale korduvalt vastu aknaraami prõmmimas. Lugesin vererõhumõõdiku manuaalist, et toda on võimalik seada ka meeldetuletusrežiimile, et teaks õigeaegselt tabletti võtta. Mul paiknevad need hajusalt ümber klaviatuuri ning sagedamini ma ei unustagi. Eelmisel päeval šopates ostsin mingisuguse huvitava tabletijaotuskarbikese, kuhu saab valmis panna kuni kaheksa päeva tabletinormi. Esialgu hakkan seda kasutama väljasõitude ajal.