Ehkki ma söön märksa vähem kui keskmine inimene, olen ma viimasel ajal kippunud sööma justkui ajaviiteks. Ja siis isu puudumisel tekib magusama toidu peale soolase isu ja vastupidi. Nii toimubki pidev nakitsemine. Ja kõige koledam on see, et kõik see kipub ju ka sisse jääma, justkui umbsesse kotti. Igatahes võtsin pärast kaht lahtistit ette 3 pirni. See muidugi suurendas erituva gaasi hulka.
Aeg-ajalt suitsul käies imetlesin üht kaunist tlast, kes poseeris pildistamiseks mugaval kõrgusel päev läbi liikumatult, ent kelle liik jäi esialgu määramata.
„Planeet Maa“ kõrvale nagistasin ära kogu Estrella paki, ilma et see mulle mingeid muid väljakutseid oleks põhjustanud. Saade ise oli aga ütlemata kosutav. Seekord räägiti troopilistest rannikumeredest ning kuna ma sellest teemast suurt midagi ei tea, ei märganud ma ka erilisi apsakaid jutustaja tekstis. Näiteks poolkoloniaalseist merikünnikuist polnud ma varem midagi kuulnudki, ehkki olen zooloog. Muidugi mõned faktikesed, näiteks nagu krevetikeste hulk 2 miljonit tonni ühes parves, tundus küll lahmiv. Ka oleks võinud kahelda, kas tsüanobaktereid tasub ikka enam vetikateks nimetada jne. Aga nimetatud Inglise dokumentaalsari on tõepoolest väärt suisa laenutusest laenamist.
Kuid kella poole seitsmeks oli minus küll pead tõstnud vaid unistus Suurest Reedest, ilma et olnuks veel vähimatki märki sedasorti pidustuste realiseerumisest, küll aga sooritasin väiksema 4P.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar