Umbes kl 9 võis igaüks endale hommikueine kahmata. Serveerisingi endale tüki omletti ja pisut salatit, jõin ka kohvi. Hilisemaid märkmeid lugedes selgus, et hoopis pärast seda omletti sõime me juustu- ja vorstisaia. Seega eelmisel päeval neid ilmselt polnud.
Kuigi maitseainetega oli kitsas ning pipart polnud üldse, maitses omlett väga hea. Päeva jooksul osalesid noored mitmesugustel loengutel ja omandasid tarkusi. Umbes 13-14 paiku toodi kusagilt ämbritega lõuna. Selleks oli peedisupp ning šnitsel kartulipüreega. Maitsel polnud samuti vähimatki viga.
Kl 18:30 oli pärast pisikest pingutamist R3. Justnagu taevane unistus! Tundsin end pärast seda palju paremini! Kahju vaid, et kusagil polnud kaalu käe pärast.
Et aga meil õhtueinet samahästi kui polnud korraldatud, käisime bussiga Moletai Maximas ning ostsime ninaesist. Juba kl 20 sõin ma ära pisikese rummisaiakese ning kaks berlingerit, 5 juppi suitsuviinerit ja veidi juustu. Hommikulootuses sõin ära kogu ostetud jogurti.
Toidu juurde võtsin kaks lahtistava loomuga tabletti, kuid nende mõju ei andnud kohe tunda. Noored jäid mingeid kohalikke ansambleid ootama, et aga oli kole pime, siis ma keerasin autoistme alla ja jäin juba kl 23 paiku magama.
6 kommentaari:
Vat-vat: see on see bussis magamine!
Jätab ikka jälje, kui ei saa end öösel korralikult sirutada.
Samas näikse päev (erinevalt paarist eelmisest) olema möödunud korraliku einestamise tähe all. Koos kauaoodatud SR-ga tähistab see ilmselt kehamassi konstantsust.
Samamoodi jään ma kangeks ka mistahes vastikult pehmes sängis magades. Ehk vaid suisa põrandal magades ei juhtuks seesuguseid nähtusi.
Nagu ma juba mainisin eespoolgi, jäid Leedu päevad kuuripausi, kus tohtis süüa mida iganes. Minu isiklik füsioloogia ei tule aga toime roojamisega. See toimub ilmselt alles teatava kriitilise massi saabumisel või puhkudel, kui tõesti enam eest otsast juurde ei mahu.
Siit ka põhjus, miks ma läksin preparaadilt 309 üle hoopis lahtistile.
See selgitus seletab nii mõndagi. :)
Samas telkki ei paista just silma küljealuse vetruvusega. Eriti kui õhuke madrats valida.
Madrats... no milleks ÜLDSE madrats? Reklaami ohver?
Nagu ka näts, hambahari ja šampoon ja veel miljon asja, ilma milleta justkui ei saaks eladagi...
Esmalt, inimene on pms harjunud magama voodis, mis on võrreldes keskmise loodusliku pinnasega suhteliselt pehmem. Vahe kompenseerimiseks kasutatakse üldjuhul telgis magamisalusena poroloon- või täispuhutavat madratsit. Täiendav magamisalus aitab ka hoida küljealust soojust, kui maapind juhtub jahe olema, samuti takistab niiskuse juurdepääsu. Ja viimaks võib juhtuda, et telgi püstitamiseks ei õnnestugi (näiteks mägedes) leida päris siledat platsi, ent teravate kivinukkide peal lebades on kole ebamugav uinuda.
Kallis Jaanus!
Ma usun, et olen telgis maganud kokku vähemalt paar-kolm kuud (kui üksikud ettevõtmised otsakuti lükkida) ning tean suurepäraselt, mida telk endast kujutab.
Kui on valida auto ja telgi vahel, siis jääb valik selle kasuks, kumb parasjagu mugavam on. Pehme küljealune mulle mugavam pole ning kui üksnes selle järele otsustada, valiksin telgi. Sel juhul sõltub, kas pinnas on kuiv või niiske, jahe või soe. Poroloonil pole ma iial maganud, küll aga ütlemata ebameeldival kummimadratsil.
Kui ma magaksin üksi, siis valiksin telgi. Kui on seltskond, siis auto. Autost ei kostuks norskamine välja.
Postita kommentaar