Putukasaak

Kui me Margega Nõkku jõudsime, oli laud praktilselt juba kaetud. Toidud oli vaja veel lauale kanda. Mina olin nii punnis täis, et mul hakkas juba üksnes mõttes midagi veel lisaks süüa, paha. Oli kohutavalt palav. Ja mina veel riietusin tumedasse särki, pikkadesse mustadesse teksadesse ning võtsin igaks juhuks suvise pintsakugi ühes. Viimane leidis küll koha auto tagaistmel. Hakkasin peagi mööda valdusi ringi liikuma, fotokas näpus. Uurisin iga oksakest ja pühkisin higi.


Kui ma olin sel moel oma tunnikese tiirutanud, oli aeg lauda istuda. Ülaltoodud pildil on see hulk toitu, mille ma ära sõin. Lisaks veel klaasitäis vaarikamaitselist morssi. Seesuguste kõrvetatud vorstikeste vastu on mul suur nõrkus ning ma sõin neid tegelikult pärast veel umbes pooletunnilist putukaretke veel kaks. Putukadki ei sallinud seesugust koledat leitsakut ning püsisid enamasti peidus. Üksnes herilased käisid mööda lauda nagu peremehed ning saagisid singiviilude küljest endale parajaid kuulikesi, mida vastsetele kosutuseks viia.

Taldrikule ning hiljem mu kõhtu mahtusid lisaks neljale pisikesele grillitud vorstikesele kaks lusikatäit kartulisalatit, veidi tomati-kurgisalatit ning umbes 3 viinamarja koos juustutükikesega.


Nagu juuresolevatelt diagrammideltki paista, ei käinud ma kas siis suurest "reisiärevusest", pisut võõras kohast või ülbest palavikust tingituna kordagi isegi mitte põõsas. Põis sai tänu looma moodi higistamisele puhkust. Koju sain kl 21 paiku.


Päras 22 leidsin Bisacodyli pakendilt kirja, et tablette tuleks võtta 2...3 tk enne magama minekut. Selles osas olin ma õige pisut üle pingutanud, kuid ei kahetsenud seda. 23 paiku mõõtsin endal vaatamata tohutule täiskõhutundele rekordiliselt madala massi, 91.7 kg. Enne südaööd võtsin siiski oma magustoidu, 7 viinerit.

Järgmine, kolmas preparaadikuur peaks mul aset leidma umbes 24. augustil. Ent siis olen ma parasjagu Hiiumaal, kui kõik plaanide kohaselt kulgeb. Seega tasuks ehk kuur sooritada pärast reisilt naasmist.