Aga kohe pärast ärkamist sooritasin 4P ning jõudsin veel enne koju minekut juua kaks tassi kohvi. Muud füsioloogilist minuga ei toimunudki. Kui koju jõudsin, sooritus üks kerge istung, tegin uue kohvi ning võtsin vajaliku tableti. Suhteliselt rohke söömise peale oli mu kaal taas tõusnud napilt üle 90 kg.
Hommikueine tuli mulle meelde 11 ja 12 vahel, kui võtsin Margo püütud latika. Muidugi oli ta pärast püüdmist selle veel ka suitsetanud. Latikas ei olnud liiga suur, kuid oma 300 g võis seda söödavat osa siiski olla. Juurde meisterdasin tomati-sibulasalati neljast tomatist ja kahest tutist rohelistest sibulatest. Kuna hapukoor oli otsa saanud, kasutasin vähest kogust majoneesi. Siiski hindasin selle portsu suuruseks ca 400 g. Kokku oleksin pidanud nüüd kaaluma umbes 91 kilo.
Ma loodan, et seesugune umbkaudne arvutamine ei käi kellelegi närvidele, kuna kohvi ja 4P koguste bilansis pidamise kohta olen juba varem sõna võtnud. Selleks peaksin kas elama isolatsioonis või omama vähemasti köögikaalu. Jaanus küll soovitas kaalu osta, kuid ma pole lihtsalt veel sedalaadi kauplusse sattunud.
Veidi pärast ühte toimus selle ööpäeva viimane tagasihoidlik SR, mis võis mu massi vähendada maksimaalselt 100 grammi võrra (seega seis 90.9 kg). Kell neli soojendasin seitse väsinud viinerit ja sain juurde umbes 200 g (91.1 kg kokku).
Seejärel tegin veidi töödki. Enne kümmet õhtul läks kõht taas tühjaks ning ma sõin ära 200 g apelsini-kodujuustu ning 250 g Activia virsiku-müslijogurtit tootekoodiga 4751008970197. Nii pidanuks mu mass veel umbes 450 g võrra suurenema (saavutades hinnanguliselt 91.5 kg).
Enne südaööd võtsin kolm lahtistit ja jõin tassi Tetley mustsõstrateed, mis mind uniseks tegi. Teele üleminek oli tingitud nii hilisest õhtutunnist, kohvi ületarbimisest kui ka faktist, et kohv oli otsa saanud ja mul polnud meeles uut purki osta.
Tegelikult peaksingi kohvi kogust tublisti vähendama. Ja ilmselt ka selle manustamise aegu, kui ma just parasjagu öövalves pole. Mul on ju siiski hüpertoonia, mille korral on kohv isegi vastunäidustatud.
Umbse koti teooria pidas paika. Etteruttavalt võib öelda, et lahtistitel polnud mingit toimet ka veel kella 2-ks, kui ma olin juba Raimolgi vastas käinud. Ta käis stuudios lootuses oma muusikat salvestada. Tegelikult aga kukkus välja, et teda kutsuti sinna lihtsalt seltsi. Enne magama minekut mõõtsingi oma massi vaid poole kilo võrra prognoositust väiksemaks, 91.0 kg. Kui läbi roosade prillide vaadata, siis seesuguse täiskõhutunde kohta on see suhteliselt väike näit. Teisalt 2 kilo tänu toidule või sellele, mis toidust mu sooltorus järgi jääb, on normaalne.
13 kommentaari:
Praeguse leitsaku aegu on loogiline, et enamus toidus sisalduvast veest läbi naha välja aurustub.
Mul poleks midagi selle vastu, kui see arurustumine toimuks iga päev. Siit aga hakkan ka taipama, miks nt La propsis on meil kui saledik: tema ju otsib pidevalt kõige kuumema koha, nagu kass. Ma pean silmas seda kavala näoga karvast looma.
Mind on alailma imestama pannud, kuidas inimesed suudavad eksisteerida temperatuuris üle +15 kraadi. Aga ka alla -10... Minu eksistentsiaalselt soovituslik temperatuuriamplituud ongi tegelikult kole kitsas, jäädes 5 ja 15 plusskraadi vahele.
El propsis eelistab siiski ka temperatuurivahemikku 20...25 kraadi, sest üle selle kipuvad juba ihumahlad ebamugavalt voolama ja allapoole liikudes on tarvis kohaldada meetmeid, vältimaks enda ärakülmetamist.
Suitsulatikas on päris maitsev suupoolis küll, ehkki pisut ülemäära luine. Kodujuustu saab ka ühtelugu manustatud viimasel ajal - hea lahja kraam. Aga kohvisõltlaseks mind küll lugeda ei saa - hommikukohv ei tee ju paha, ent pole ka uude päeva "sisenemise" eeltingimuseks. Ehk siis usun end tarvidusel hakkama saavat ka täiesti ilma kohvita. (Mis küll nähtavasti põhjustab webxani poolt ühes siinses kommentaariumis mulle tabavalt omistatud tunnusjooned.)
Päris huvitav samas, milline on põhjuslik seos webxani hüpertoonia ning tema poolt manustatavate hiiglaslike kohvi- ja suitsukoguste vahel. Mulle tundub koguni, et sellest meeletust "dieedist" loobumisel saaks webxan kannatama hoopis hüpotoonia käes(arvestades tema kõigele vaatamata üllatavalt kasinaid süstoolseid ja diastooseid näitusid)!
Tänan meenutamast!
Võtan Lacipili ühes. Kui käesolevalt katsetusel oleb preparaat 309 oma lõpliku hinnangu leiab, mis saab juhtuma umbes septembri teisel nädalal, püüan El propsise meeleheaks vähendada kohvi ning La Kassi meeleheaks sigarettide kogust.
Viimase asjus on üldse tõsisemad plaanid, kuna KENT-missioon saab ka läbi.
Siis võiks ju katsetada, mis saab, kui Lacipil ära jätta. Tuleks vaid eelnevalt midagi ette võtta selle va vererõhuaparaadiga.
Tõsi, kui ma kohvi ei manustaks, siis oleks tõsine oht mõlema mu usina lugeja kombel kolmandik oma noorusest maha magada.
Erinevalt Jaanusest on mul vaid üks ja ainus elu, mida ma elan praegu. Mul ei ole mõtet seda ainukest elu lihtsalt maha magada, samas kui olemas on igasuguseid huvitavaid tegevusi, olgu need siis kasvõi seebikate vahtimine või MSNis lobisemine.
Ma mäletan, et ka mina tean, mida tähendab "igav". Kuid selline tunne valdas mind viimati umbes 35...40 aastat tagasi. Magamine oleks muide ka äärmiselt igav tegevus, kui ma poleks õppinud oma und juhtima.
La kass ei olnud kogu Hiiumaa reisi vältel absoluutselt rahul La xani hiiglaslike äraimetud tubakakogustega :((( Küll aga tegid nalja üledoseeritud kohvikogused :))) Üpris parastavat suhtumist pälvis La xani magamine igal asendis ning põõsastes koogutamine matkadelt eemaleviilimise eesmärgil.
No nüüd siis asub La kass nüristama mõiste HIIGLASLIK tähendust. Mis hiiglaslikku seal nii väga oli... heal juhul 2...3 pakki kogu selle aja peale. Kodustes tingimustes kulub ühe paki äraimemiseks maksimaalselt 5 tundi.
Põõsastes koogutamine oli igatahes etem teguviis, kui spordisammul mööda pimedaid ja soiseid võsasid silgata. Ma olen veendunud, et mul oli omaette palju huvitavam. Jälgisin ristämblike ja lauluritsikate tegevust päris pikalt ja põhjalikult, luusisin aiaääri mööda ning jalutasin kohis, kuhu polnud ammu kellegi jalg astunud. Eriti innukas oli aga mudilasejaht.
Magamine igas asendis on mu leivanumber. Kui asi vähegi igavaks kisub, on kaval magada. Seda eriti liikuvas transpordis! Sest juba kadunud Harri Jänes (keda Le propsis alailma tsiteerib, välja arvatud SEE KONKREETNE NÜANSS) rõhutas, et liikuvas transpordis lugemine rikub silmi.
Kohviga oli see jama jah, et tassid olid seal meil absoluutselt ebastandardsed. Umbes 3...5 korda väiksemad kui mu kodune. Eks siis doseeri seal või midagi...
Minule teadaolevalt esialgu mittekadunud isand Jänes eksis selles punktis küll tugevasti. Liikuvas transordivahendis lugemine hoopis treenib silmi, sundides läätselihaseid tublisti tööd vihtuma!
Mitmekümne jutuka daami saatel ekskursioonidel keereldes oleks mudilasepildistamine samas kahtlemata tülikamaks osutunud. Samas loodan, et septembris asub Le webxan praktikasse viima hiljuti väljakäidud plaani Kentiprojekt järel tossundusega lõpparve teha! Omalt poolt pakun motivatsiooni ergutamiseks 1 kuu möödumise puhul Le webxani viimasest sigretist talle välja kolm einet vabalt valitud Tartu restoranides.
Olen samal ettekäändel nõus lausa 5lõunat välja tegema, kui vaid tollest rõvedast lehkavast ja saastavast harjumusest lahti saaks
JESS!
Kaheksa maotäit soolas, maailmama peenemates Tartu restodes. No vaadake vaid! Tõmban seepeale paar sigaretti, et varud kiiremini lõpeksid ;)
Minu poolt on pakkumine jätkuvalt jõus. ;)
Vekslid on protokollitatud ja allkirjastatud... vat kui tulen neid ükspäev totaalselt ja ootamatult välja lunima?
Oleks see vast tore päev! :)
Polegi vist olemas mittetoredaid päevi, on vaid mittetore suhtumine. Ma ei ole kindel, et viis krokodillipraadi päevas ära suudaksin süüa, mis kokku maksaksid ka oma 5 tonni raha...
Pealegi pole ma kindel, et 5000-kroonine väljaminek kellelegi kuigi tore oleks...
Aga mine tea, inimesed on erinevad.
Postita kommentaar