Reisiärevusest

Kuna me väljusime sisuliselt alles pärast kümmet, et Jaanus saaks Amanda jaoks mingisuguse tšeki tuua, siis venis meie kohalejõudmine pea poole ühele. Hommikul jõudsin ma ära juua vaid poolteist oma kohvilähkrit. Nii tekkis mul pärast reisi pisike näljapoeg. Võtsime Ülemiste mingis kohvikus kohvi, mina võtsin ka meekoogi nimelise roa. Võimalik, et koogi tegemise juures oli küll ka mett kasutatud, isegi vahukoor tundus olevat ehtne.

Sellest toidust jagus meil umbes kella viieni õhtul. Ehkki mõtteid midagi süüa, turgatus ka pähe.


Loomaaia parkla juures oli mingisugune kebabiputka Armeenian, mida me Jaanusega otsustasime väisata. Selgus aga, et see oli remondis. Imelik, et me kumbki seda algul ei märganud. Üle tee aga asus Hesburger. Seadsime sammud sinna, et tekkinud himusid leevendada. Lisaks burgerile sain ma veel friikartuleid ja maitsva maasikakokteili. Peab mainima, et Hesburgeri toidud ei ole liialt rasvased ega soolased. Ma pole küll viimastel aastatel McDonaldsis käinud, kuid vanasti olid sealsed friikad küll kole soolased ja rasvased.


Käisime Gunnariga poes ja ma pidin ostma kolm kilekotti, et kogu kaup kusagile ära mahutada. Samal ajal, kui Gunnar silkas mööda allahinnatud kaupade lette, kaapisin mina riiulitelt seesuguseid asju, mis mulle kas harjumuspärased või uudsed. Frikadellisupp maksis pelgalt 15 krooni ning ma võtsin kummalegi ühe. Gunnar soojendas soojenduseks selle potis, kuna mikrouuni tal teab mis kaalutlustel pole. Võimalik, et ta on sattunud lugema Urmas Kokassaare vabadest radikaalidest ning seda väga südamesse võtnud. Lisaks sellele soojendas ta endale mingisuguse kotleti ning imestas väga tublisti, et mina ei tahtnud oma viinereid soojendatult.


Minu külm praad oli maitsev. Ostsin ju endale ka musta leiba, mis iseenesest on väärt ja maitsev kraam. Huvitav, millest seda küll valmistatakse? Igatahes ilmne on, et mitte aganatest nagu Hääd leiba. Ma oleksin piirdunud ka kapsa-porrusalatiga, mis hästi maitsev oli, kuid Gunnar käis peale oma maitsele vastava ning minu omaga kattuva konservsalatiga. See oli MINU kreeka salat.


Järgmisel hommikul vaaritas Gunnar hoolega mingit putru ja juba serveersi koos võileibadega laualegi, kui siis alles küsis, et kas ma soovin. Tema olevat nimelt pudruinimene. Ma vastasin, et ei söö tavaliselt putru ka kõige suurema näljaga. Gunnar neelas alla nii solvumise kui ka minule mõeldud portsu, leevendades seda kiitlemisega, et siis tal veabki, saab kaks portsu. Gunnarile meeldib võileibu teha, ehkki ma olen korduvalt öelnud, et ma ei soovi võid. Võimalik, et valmis panna pole seetõttu hea, et sel juhul paneksin ma või asemel leivakäärule kolm vorstiviilu või valiksin hoopis saia.

Päeval jõin konverentsil vaid ühe kohvi. Tagasiteel ei olnud meil mingit põhjust süüa, kuna Gunnar käis sünnipäeval ning ma ei tahtnud hetkegi koju sõiduga viivitada. Gunnar pakkis mulle kaasa musta leiva ja pool pakki viinereid, kuna tema Rakvere tooteid ei võtvat suu sissegi. Mäos bensiini võttes ostsin ka kohvi juurde ning sõin leiba ja viinerit. Koju jõudes lõpetasin alustatud moonakoti.

Enne pühapäeva oli mu massiks 88.5 kg. Pühapäeva alustasin ikka ennelõunal rõhuga 149/93/75, ehkki rohtu võtta tuli meelde alles õhtupoolikul Lõunakeskuses, kus Endel noris süüa ning me tegime pisikesed salatid ja kohupiimavahud. Võtsin pisut metsaseene-kartulisalatit ning mingisugust heeringa-kodujuustusalatit.