Lacipilita hommik

6. oktoober oli see suurpäev, millaks mul perearsti vastuvõtt õnnestus kirja panna. Sinna oli mul plaanis minna eelkõige otsa saanud rohu pärast. Aastaid on olnud nii, et umbes korra kvartalis hüppan perearsti juurest läbi ja võtan enda jaoks valmis kirjutatud retseptid.

Jaanusel on kahtlemata õigus, kui ta kommentaaris kirjutas, et kui suitsetamisest loobuda ning vähem kohvitada, kaoks ehk sootuks vajadus selle Lacipili järele. Tõsi ta on, et olen nii mõnigi päev tableti võtta unustanud. Kui päevatööd erilist pingutust ei nõua, siis ei saa arugi.

Seekord mõtlesin, et kurdan õige ka oma õlga, mis juba pea aasta on häda teinud. Staarost ne raadost, kostaksid selle peale juristid. Muidugi võiks ju omasoodu nuriseda selle üle, kuidas perearsti mõiste meil juba eos moondantud on, aga see oleks vist sama hea kui võidelda kultuuripõhiste stereotüüpide vastu, mis meid praktiliselt igal sammul ümbritsevad.

Küll aga jäi eilsest klistiiri õigustuse otsingust mul lahti üks lehekülg, mida tasuks ehk omapoolseid kommentaare lisades lähemaltki uurida. Seda aga siis hiljem.

Perearstid Urmas Takker ja Heili Sarapuu olid kusagil koolitusel ning minuga tegelesid noored praktikandid (millistele arstidel on oma nimetused) Olga ja Matti. Olga oli see ametlik brünett asendaja ning tegeles pigem arvutiga ning oli kaunis hädas eesti keeles väljendumisega. Minuga aga tegeles lühikest kasvu soome noormees, kes rääkis eesti keelt peaaegu perfektselt.

Vererõhku nad mul mõõta ei plaaninudki. Väänasin siis ise endale vastava aparaadi ümber atrofeerunud lihastega käsivarre ning sain tulemuseks 135/92, pulsisagedusega 81. Olga arvas, et see tulemus võiks väiksem olla. Oleks ta vaid teadnud mu varasemaid tulemusi!

Imestanud tükk aega mu kummalise õlahäda üle, arutasid noored jupp aega, mida minuga ette võtta. Lõpuks kirjutasid mingisuguse saatekirja, millega ma pidin minema registratuuri. Seal aga saadeti mind kännu otsa, kuna ortopeedia asuvat suures majas. Sain oma Lacipili, mille ka arsti juurest naastes sisse sõin. Lisaks tänasele jagub tablette veel 167 päevaks. Siis nad arvasid, et minu õlas on ilmselt mingi tundmatu põletin ning selle vastu tasub hakata sööma Ibuprofeeni ning peale kas määrida Voltareni geeli või kleepida Olfeni plaastrit. Arvasin paremaks valida plaastri. Igatahes olin kenasti suure hulga medikamentidega varustatud, kohtasin apteegi sabas veel oma eksbioloogiaõpetjat Kaupo Järvistet ning kunagist seitsmendikku Reiniku ajast, koos pisikese lapsega. Tolle poisi nime ma ei mäletanud.

Koju jõudnult sõin ära ühe õuna, tegin endle Nescafe Classic kohvi ning võtsin ette kilud. Musta leivaga olid need suhteliselt head, kuigi kaugeltki mitte nii maitsvad kui heeringas. Poes olid kõrvuti müügil vürtsikilud ja silgud koduses marinaadis, mis sisuliselt on magusaks tehtud kilud, sellised vettinud ja maitsetud. Ma tahtsin kindlasti valida vürtsikilusid, ja seda ka enda meelest tegin, kuid nüüd sööma asudes pidin taas kord tõdema, et olin kaasa saanud just tolle teise kauba.

Kilude juurde ei sobinudki midagi. Peale aga sõin Activia jogurtit. Ma ei hakka siia märkima koguseid ega tootekoode, kuna olen ütlemata solvunud mu spetsiaalselt valitud lugejate peale, kes seda tühjaks tööks ja ajaraiskamiseks peavad, selmet mulle orden väljastada.

Eelmist lõiku tasus muidugi naljana võtta, kuna siiras olles ei kirjuta ma seda blogi tegelikult teistele, vaid eelkõige endale. Küll aga on kindel ka see, et grammide ülesmärkimine tekitab lisakoormuse, mis on teisalt jälle poolik tõde, kuna näiteks restoranidesse ja kohvikutesse ikka kaalu naljalt kaasa ei võta. Fotoaparaadigi peale on teenindajad kaunis elevil.