Värskas

25. septembrist tegin Raimole sõidupäeva. Lasin tal end viia Värskasse Gunnarit külastama. Seda aga pärast und.

Veidi pärast üht sõin ära 444 g kapsa-porgandisalatit. Enne uinumist poole nelja paiku toimusidmõned istungid. Magasin aga ligi kuus tundi.

Väljasõiduga me väga ei venitanudki ning olime juba 12 läinud. Et aga teedel oli pikalt remont, siis jõudsime kohale alles veidi pärast kaht.

Ei saaks öelda, et Gunnar meie tuleku üle väga rõõmustanud oleks. Ainsaks meie ürituseks jäi tema lõuna- ja meile hommikueine Värska Sanatooriumi sööklas. Supiks oli üksikute kapsahelvestega huvitav kana-aedviljasupp, mille juurde ma sõin ohtrasti mingit peent teraleiba. Päris maitsev oli.

Neljapäev oli Värskas nõukaaegade traditsioonide kohaselt kalapäev. Praeks oligi tükike praetud kala, mõned kartulid, poola kaste ning mingisugune peeti sisaldav ning seetõttu konsistentsilt raskesti määratav ning mitte kuigi maitsev salat. Polnud ka võimatu, et supp ja leib täitsid mu kõhu sedavõrd, et mul kadus huvi koduse toidu vastu.

Magustoiduks oli mingi arusaamatu konsistentsiga valge kreem, mille ainukeseks maitsetunnuseks oli magus. Sel põhjusel läksime Raimoga Gunnarit oodates uue Spa kompleksi kohvikusse, kus ma võtsin kohvi ja Balbino jäätise Trull.


Juba kell kuus õhtul manustasin endasse kaks Alma kohupiimakreemi, vaarikatega ja virsiku-grenadilliga, kumbki 150 g.


Juba kl 20 oli mul huvi kapsa-kurgisalati (178 g) vastu. Ehkki enne preparaadi katsetamise algust ma söömise kohta arvet ei pidanud, kuid võin kinnitada, et sõin tavaliselt 1...2 korda päevas. See kohutav söömine vist siiski ka liiga hea pole. Mis sellest, et istungite arv on rohkem kui kümnekordistunud.


Täiesti isemoodi kogemus oli taluda pidevaid telefonikõnesid. Ühtejutti helistasid Karin, Reijo, Jaanus, Gunnar, tädi kusagilt linnaametist jne. Lülitasin lõpuks telefoni hääletuks. Kolmel korral avastasin iga kord vähemalt 3 vastamata kõnet ning samas helises telefon taas ja taas.

Pisut pahuraks muutusin Karini keelu peale Värskasse sõita. Kiire olevat. Samas sai kõik kenasti siiski korda sisuliselt veel enne keskööd. Siis saatis Tiiu SMS, et ma mõned parandused AHHAA lehel teeksin. Panin lõpuks töö käest ja me läksimegi. Raimo oli end spetsiaalselt sõidu harjutamiseks tööltki vabaks küsinud.

Eriliselt närviliseks tegi mind too TÄHTIS TÄDI, kes süüdistas mind nii korteriühistu esimeheks olemises, oma tegevuse unarusse jätmises kui ka muudes kuritegudes. Näiteks olla ta käinud kontrollimas ning tuvastanud, et ikka on kõik tema ettekirjutused täitmata ja naabrid muudkui kaebavad. Siis otsustas ta mind vaibale kutsuda kas kohe sama päeva õhtul või järgmise hommikul. Ma teatasin, et mul on liiga kiire ning mul pole aega. Ja mis pistmist mul sellega üldse on. Ehk peaksin hoopis ära kolima, et endale pähe määritud vastutsest pääseda? Igatahes võis seda lausa karta, kuidi EHAs allkirju andes ütles Toomas Sootla selge sõnaga, et mulle ei lasu ainustki koormust peale elektri- ja veenäidu teatamise.

Gunnariga saime koos olla umbes pool tunnikest, kuni ta pooleks tunniks pediküüri läks ning pooleteiseks jäi. Siis hakkas Raimo koju nuiama, tegi seda tegelikult juba kohe sinna jõudmisest alates, ja ka mind hakkas see looduses jalutamine tüütama. Mitte et puukoristajate, pargirähnide, porride ja tutt-tihaste keskel poleks olnud mõnusam seeni pildistada kui kodus töötada. Leppisime siis telefonitsi kokku, et me kohtume millalgi pühapäeval Lõunakeskuses. Mõtlesin, et peaksin talle ta sünnipäeva puhul lõuna välja tegema. Ta mainis, et tal olla veel kolm kuraditosinat saja aastani. Või oli see nüüd suisa päristosin?

Enne südaööd sõin veel viinerit saiaga.