Viimastel päevadel olen mõelnud, et see olgu nüüd viimane päev nendeks vaatlusteks... Kuid alati tõukan seda päris viimast edasi, kuna tahaksin omada nii paljukese mahti, et ikkagi mingisugune kokkuvõte teha senisest ning plaane pidada tulevikuks.
Muidugi ei suutnud ma seegi kord ära öelda kuuest viinerist kell kolm öösel. Aga ma isegi ei arva, et see iseäranis kahjulik oleks, kuna manustan neid koos Slim Coffee ja Bisacodyliga.
Seitse tundi põõnutatud, ärkasin selleks, et pool ööd tehtud AHHAA lehte jätkata. Olime otsustanud, et sõidame Reijoga Tallinnasse ning võtame ka Jaanuse kaasa. Igatahes kujuneski sellest 20. septembrist selline autosõiduõpetus. Ega tõtt öelda siin maantesõidul liialt palju ju õpetada polegi, seda enam, et linnas Reijo sõita ei julgenud.
Olulisemall kohal oligi ehk just Reijo kontrollsõit tema isiklikul beežikashallil KIA-l, mis algas kell 15. Jaanus sai kaasa võetud põhimõttel "sõnasabast kinni", kuna sama päeva õhtul pidi Saku Suurhallis esinema mingi imetegija. Mina aga polnud seda imehalli veel seestpoolt ega lähedalt näinudki.
Enne sõitu sõin ära veidi üle poole kilo porgandi-kapsasalatit (332 + 200 g). Need karbid salatiga olid mul ostetud kahel järjestikusel päeval ühest ja samast poest. Huvitav oli märgata, kuidas eelmise päeva toode oli ühe ööpäevaga sedavõrd hapnenud, et maitseski tükk maad hapum, samas kui värskel oli tunda tugevat suhkrumaitset. Selline menüü tekitas gaase nagu hobusel, seda ka aroomide poolest.
Pealinna jõudes külastasime hiina restorani Ülemiste keskuses. Roogasid valisime mitu, kuid mina komplekteerisin enda lõuna Chick rise'st ja Gold chikenist.
Minu ports on kujutatud järgmisel pildil, mitte et ma poleks samasuguseid kaks järjestikku kombineerinud. Tellimuse esitasin noormeestele ning Reijo arvas, et kui ma soovin nuudleid kanaga, siis sobivad ka riis kanaga, millele juurde veel kana taignas.
Seejärel toimus Saku Suurhallis mingi totaalselt jamane jeesuse kiitmine ning haiguste parandamine. Ma küll ei tea, mis haigusi see usuvenna läbi mikrofoni karjutud sõnum pidi ravima. Ise mainis ta küll, et veel eile olla jalutud käima ja pimedad nägema saanud. Tasuta üritusele oli kokku tormanud rohkem kui tuhat inimest. Ostsin sealgi keskmise topsikohvi, milleks oli Löfbergs Lila, minu jaoks liialt hapu ja lahja.
Peavalu vältimiseks ma seda kisa kuigi kaua ei jälginud. Reijole tegi nalja, kui ma asetasin käe suule, kui kästi käed panna haigetele kohtadele ja Jeesust paluda. Jeesust, kes elavat ja armastavat Eestit ja eestlasi ning kes olevat meie keskel. Et mul oli käsi suu ees, lootuses kohest tulemust uute säravvalgete hammaste näol, ei saanud ma paleid kaasa karjuda. Ilmselt see saigi saatuslikuks, et mulle ainustki uut hammast ei kasvanud. Kuid nii palju käsi mul poleks jätkunudki, et kõikidele haigetele objektidele neid asetada.
5 kommentaari:
Usutervendamine on selline asi, mis nõuab usu olemasolu. Või vähemasti umbusu väljalülitamist. Usutemaatika suhtes ääretult irooniline, küüniline, sarkastiline, skeptiline ja sardooniline webxan ei evinud kahjuks vähimatki lootust tervendatud saada - vaat et nii vastalisel isikul hädad sedalaadi üritusel veel alateadlikult ei süvenegi. Ikka näitamaks, kui kasutu ja mõttetu on kogu see värk. Samas õhkus webxanist skepsiselaineid vähemalt viie meetri raadiusse, võimalik, et keerates tervenemise tuksi ka mõnel kõrvalistunud tõsimeelsel usklikul. Ühesõnaga oli webxan sattunud väga valesse kohta. Mina lootsin ürituse eel, et ta suudab end lülitada neutraalsele, "antropoloogi" lainele, et võiksime programmi rahulikult lõpuni vaadata, aga kahjuks seda ei juhtunud. Webxan niheles hogu aja, käis iga 5 minuti tagant Reijoga "värsket õhku hingamas" ja pages suurhallist, kui tervenenute tunnistused vaevalt alata olid jõudnud. Mis siis minulgi muud üle jäi, kui kaasa minna, kuna üksildane seiklemine öises Tallinnas ei kuulu just mu lemmiktegevuste hulka.
No mida paska!
Sellisele jamale ei oska lausa vastatagi.
Olen sunnitud oma kõrget arvamust Jaanuse täie mõistuse osas tublisti kärpima, kui kasvõi veerand siinsest torisemisest on siiras!
Mina ei sattunud mingil juhul valesse kohta, ma sattusin Saku Suurhalli sisse, mida ma just tahtsingi. Kogu see jeesusekoogutajate punt oli sattunud mitte üksnes valesse kohta, vaid kindlasti ka üsna valesse ajastusse.
Või kuidas oli selle vanasõnaga, et lootus on lollide lohutus või midagi seesugust?
Ega austet La webxan ei talu jahh rahvamasse ning otsib niheledes võimalust üpris kähku ukse või aia taha lipsata. Pole mõtet loota, et ta enda kadumise soovist kaaslastele ka mingit tillukest märku annaks :D
Siiras olin muidugi, tõsi, natuke utreeriv vast ka. Kas El webxan vaidleb siis vastu minu väitele, et usutervendamine ei mõju sellesse mitteuskuvatele isikutele? Ma väidan, et see on nii ka juhul, kui tegu on vaid platseeboga (mingit imepärast raviväge üritusel ei ilmne ja tervenemise/ enesetunde paranemise initsieerib igaühe oma psüühika). Aga platseebo toimib VAID patsientidega, kes usuvad selle toimesse!
Kui aga tõesti ravimisel osalevad mingid reaalsed vaimolendid (Püha Vaim, inglid jms), siis oleks neist küll väga rumal ravida isikut, kes neisse ülbelt ja umbusklikult suhtub. Samuti ei saaks suurest hulgast tugevasti tervenemisele häälestunud inimestest emiteeruv hüpoteetiline "ühisvälja energia" (või siis kõigi kristlaste poolt "toidetava" kristliku egregori energia) mõjustada isikut, kes vastava "väljaga" kaasa ei võngu (loe: kogu värgi suhtes skeptiline on).
Nii et jään oma väite juurde: webxanil polnud taolise häälestuse juures tervenemiseks mingit võimalust. Inimene on tervik, ja edukasse ravisse (sõltumata selle meetoditest) peaks olema kaasatud ka psüühika.
Paraku pole ma mitte midagi kuulnud kodanikust Püha Vaim ega ka Ingel.
Mulle ei meeldi, kui mulle söödetakse savi, öeldes, et tegu on tursamaksaga. Küll aga olen nõus sööma savi, kui mulle öeldakse, et savi täidab kõhtu ega ohusta tervist.
Postita kommentaar