Hommikupoolik oli füsioloogilises mõttes passiivne. Sõitsin ju Dima ja Sergeiga Tallinnasse FPEU seminarile. Või koolitusele või ümarlauale. Mäos tankides võtsime ka veidi suupoolist, mina valisin Hot Dogi sarnase eine ja kohvi.
Peab lisama, et see torukujulise õõnestatud saia sisse pressitud viiner oli ise vürtsikas ning tervust lisas veel ka sinep. Maitsev oli.
Jõudsime kohale plaanide kohaselt. Ka suurem osa meie koolitatavaid olid kohal. Tuli ka Marge, kes soostus kodustest toimingutest väikest vaheldust pidama, et siis mul aidata pilte teha. Meil ei olnud millalgi juttu sellest, mis kellaks ta peaks tulema. Hiljem sain teada, et Dima oli teda kutsunud ümarlauaks. Tema aga tuli lõunaks ning mina ei tabanudki koheselt ära, miks.
ENTA korraldatud üritused toimuvad sagedasti Tähetorni hotellis, nii ka nüüd. Kella ühe paiku ootas meid loetud arv toidukohti, mis tekitas suure nördimuse Marges, kes ilmselt lootis samuti lõunast osa saada. Igatahes minu nägemine teda küll ei toitunud. Dima ei suutnud ka kuidagi otsustada, kas mul on sobiv enda "naist" sinna kaasa võtta või mitte ja nii pidin ma üksi kogu selle koletult suure lõuna suutma ära süüa. Seda keerukam oli see situatsioon, et kohal oli ka Griša, kes oleks võinud oma neiu kaasa tuua ning Regina, kellel oli koguni välismaine kavaler.
Seene-püreesupp söödud, tundsin juba, et mu kõht on täis. Muidugi oleksin võinud ju resoluutsemalt Dimalt küsida, et mis sellest siis ikka oleks, kui prae sööks Marge. Kuid tal oli kole palju muud tegemist, et mul oleks tekkinud võimalustki oma muret kurta.
Liharoog polnud mitte üksnes ahvatlev, vaid ka maitsev. Kuigi palju sellest järgi ei jäänudki, veidi kartulit vaid. Ja ka praekapsas oli maitsev.
Ja jäätise vastu on mul lausa nõrkus, eriti kui see on maitsev. See oli, ehkki mulle meeldib rohkem blombiir. Ainult need šokolaaditorukesed andsin Grigorile.
Et minu ülesandeks oli peamiselt asjaajamine, sain ma ka sageli oma asju ajada, muuhulgas ka baaris kohvitamas käia. Tellisin reeglina suure kange kohvi. Tõsi, see tähendas topeltkohvi, mitte espressot.
Õhtueine serveeriti seitsme paiku. Oleks võinud ju arvata, et see on lõunast määratult tagasihoidlikum, ent tuli välja, et pigem vastupidi. Supi asemel oli salat, mis oli iseenesest toekas.
Õhtueine eelroaks oli juustu-singisalat. Maitses hea ning raske oleks teistsugust oodatagi. Kui ma ise sellise oleksin teinud, siis oleksin ehk pisut lisanud õuna. Kohati jäi mulje, et salat oli liiga rammus, ja seda mitte singi lahja pärast.
Põhiroog oli praetud kala. See oli serveeritud riisiga. Mõnes riigis (eriti venekeelsetes ning ka meie riigi venekeelsetes söögikohtades, nt Narvas) nimetatakse kõike lihatüki kõrvale pandut garneeringuks. Tegelikult peaks garneering tähendama siiski kaunistusi, mis reeglina on tehtud salatist ja köögiviljast. Siin oleks võinud olla see hautatud osa garneeringust olla soe.
Magstoit oli veel ka õhtuks, justkui varasemast veel vähe oleks olnud. Magustoiduks oli kiivikissell vahukoorega, mis tundub olevat Tähetorni firmaroog, kuna olin samasugust ka varem saanud. Marge aga oli juba minu peale sedavõrd vihastunud, et koos oma söömata moonakotiga koju läinud. Mina aga hilinesin õhtusöögile, kuna olin taksojuhina ametis.
Kohvipauside ajal olin ma kas sõidus või siis osalesin kohvirgis. Ühe puhul, kus kohal olin, panin endale toidu ja kohvi kõrvale, et siis neid hiljem nautida.
Kella kümne paiku õhtul tundsin end kole väsinuna, jõin kosutuseks pudelitäie (0.5 l) Tarkuse vett. Enne 23 sõingi ära päevaselt kohvipausilt kõrvale pandud tüki pizzat ja kaks saiakest, lootes kaania-efekti, mis seekord ka toimis. Tõepoolest, justkui päeva jooksul veel vähe oleks söödud. Ilmselt oli lihtsalt magu välja veninud ja nõudis nüüd täitmist.
Seejärel jäin telerit vaatama ja und ootama. Mind majutati kahe voodiga tuppa nr 34. Sellegi oli Marge välja uurinud ning oma vihastumisele hoogu saanud. Ta ei kujutanud ettegi, kuidas ma ei salli olukordi, kus ma pean oma ruumi kellegi teisega jagama. Kogu selle toreda päeva meeldivaks pooleks oli asjaolu, et mul polnud kaalu käepärast.
22 kommentaari:
Vastulause nr.1: meil oli väga täpselt juttu sellest, et ma tulen juba reedel ja lõunaks; helistasin hommikul ja küsisin üle, kas lõuna on kell 13; teist korda helistasin kell 12 ja raporteerisin oma saabumisest kell 12:45; mitte kordagi EI JULGETUD mulle öelda, et ÄRA TULE, SÖÖGIGA ON KÖÖGA.
Mind jäeti saali passima lausega: kas jääd siia? Kuhu mul siis ikka trügida oleks olnud :D Pärast 15-minutilist molutamist ja sisikonna viristamist läksin maja peale kolama ja pildistama. Seejärel läksin uuele katsele tädi juurde, kes paraku toimetas oma raviprotseduuride kallal ega saanud mind vastu võtta. Istusin tädi aias ning nosisin küpseid ploome. Olin La webxani saamatuse (võimetuse kiireid otsuseid teha) peale maruvihane ning nutsin peatäie. Kaine mõistus sundis mind paigale jääma, kuigi olin valmis koos oma kompsudega ära minema.
Pärast oma kosutavat lõunasööki ilmus La webxan välja ning tahtis mind kakaole kutsuda. Vastasin järsult, et EI TAHA. Selle ettepaneku oleks võinud teha enne kui mind lihtsalt hüljati ja ootama jäeti. Mind VIHASTAB kõige enam just TEADMATUS!!!
Vastulause nr.2: Marge ei uurinud midagi välja, vaid mr Dima ise rääkis La webxani kahekohalisest toast. See teine koht olekski justkui mulle olnud :P
Huvitav, et seekord ei hakanud La webxan ühekohalist tuba NÕUDMA, nagu ta seda seni oli teinud. Kuna La webxan oma toast ja tegemistest mulle midagi rääkida ei kavatsenud, siis ma läksingi õhtuks minema. Vaid mr Dima palus mul järgmisel päeval kindlasti ümarlaual pildistamas olla.
Lisaks: ülearuse voodikoha tekitamine oli ilmne raiskamine, samas söögiga tuli koonerdada :P
Vot mina ei tea, kuidas selle raisatud voodikohaga oli. Mind ei vihasta jälle midagi enamat kui minu paaritamine mu enda teadmine. Ja Dimat ennast tundus ka see kahevoodiline tuba üllatavat. Igatahes ilmselt ei olnud mulle broneeritud mitte ruum kahele, vaid ruum ühele, milles oli kaks kohta (hind aga nagu ühele).
Mind ei maksa otsustamise saamatuses süüdistada, kuna mina ei olnud antud juhul mingi otsustaja. Oleks siis võinud ju ise ka otse Dimaga söögist rääkida.
Igatahes oli sööklas meie sinnajõudes kaks vaba kohta ning viimasel hetkel alles selgus, et need on broneeritud neile, kes veel polnud kohale jõudnud.
"paaritamine mu enda teadmata" pidi ikka olema...
Oleks on paha poiss :D
Eks ma võtan õppust ja suhtlengi sellistes asjades edaspidi vaid ja ainult Dimaga.
Otsustamise saamatus seisnes ikka rohkem selles, et ei suudetud mulle EI öelda siis, kui ma helistasin ja oma saabumisest teavitasin.
Telefonikõne (rekonstrueeritud).
La kass: "Noh, mina olen nüüd bussipeatuses ja tulen kohe üle tee"
Mina: "Ahsoo, nojah"
Soovitatud alternatiiv: Ära vast ikka hakkagi üle tee tulema, selgus, et lõunaks Sind siia ei oodatud!
See vastus pidigi just nii kõlama, kuid juba kell 12 tehtud kõnele :))))
Paraku veelgi varem tehtud kõnede ajal ei teadnud ma sedagi, kas mind ennast sööjate listi on lisatud.
Heldekene, milline draama! Heameel on samas tõdeda, et asjaosalised on vahepeal kenasti ära leppinud. Loodan, et see lugu lõi "õhu klaarimaks" ja edaspidi õnnestub asjaosalistel omvahelisi ekstsesse tõhusamalt ära hoida. On ju nad mõlemad omaette võetuna ühed vahvad tegelased.
Üks korralik kisma kuulub igasuguse suhtlemise juurde :) Vaja on vaid leida õige tee edaspidiseks. (Muide, ma ägestun vaid väga suure või pikaajalise sigaduse peale. Antud juhul kees mul kaas pealt La webxani otsustusvõimetuse pärast. Juba aastakümneid ei tea ta midagi, mis või kus või millal tema ümber midagi toimub. Ta läheb vaid kohale ja laseb end kamandada julgemata asjadesse sekkuda.)
Selline ma olen jah. Kui mulle antakse ülesanne olla taksojuht, siis ma olen taksojuht. Kui ma saan ülesande pidada ettekanne, teen ma seda, mis paanikat siin ikka?
Ilmselt kuulub sõna otsustusvõimetus sarnaste hulka nagu reisiärevus, millisele mul on samuti teistsugune tähendus. Ma lihtsalt ei kipu otsustama seal, kus pole minu asi otsustada ega püüa muuta seda, mida ma muuta ei saa.
Viimase väite juurde kuulub veel nüanss: oskus vahet teha asjadel, mida suudame muuta ja mida mitte. Vot siin jään ma endiselt eriarvamusele. Olen kindel, et La webxan suudab muuta palju rohkem kui ta seda seni on teinud.
Viimane väide kuulub klassika hulka! Tõepoolest, oskus vahet teha kuulub kõige targematele (ja reeglina ka eakamatele ning kogenenumatele)!
Peab tunnistama, et mina ei ole veel ei eakas, piisavalt kogenud ega tark. Kuid sammun tolles suunas jõudsalt. Sageli saab võitu inimlik laiskus, mis tuleb tunnistada inimloomu mugavaimate omaduste hulka kuuluvaks. Või siis merkantiilne kasuhimu, kuna sageli kerkib kulmude vahele küsimus: mida ma punnitan, mis kasu ma sellest saan?
Aga siis võib veel küsida, et mis see või teine üldse minu asi on?
Ja paljastuski La webxani mugavustsoonis kulgemise peapõhjus. Mis kasu on naistest ja mis nende tegemised üldse peaks La webxani asi olema :P
Karakteri tugevus ja sellest tulenev vaprus/kindlameelsus/otsustavus ei ole paraku kuigivõrd enda teha jah - ka minul kipub neist õilsatest omadustest vajaka jääma. Aga kummati oleks hea leida iga päev kasvõi üks võimalus mugavustsoonist väljumiseks. Asi selles, et mugavustsoonis viibides me ei arene. Mittearenemine tähendab aga taandarengut. Kass27 on minu meelest just selline "arengufaktor", kes suudab webxanile veidi särtsu sisse lüüa, laskmata tal mugavustsooni sügavusse triivida. :)
Vot kus nüüd leidsivad termini, mugavustsoon, ja aina ekspluateerivad seda.
Võib-olla olen ma liiga mugav selleks, et tahta kuskile aina areneda.
Niipea kui inimesi hakatakse sooliselt klassifitseerima, kaob mul nende vastu igasugune huvi. Mis kuradi naised ja mehed. Olemas on imetajad liigist inimene!
No kuidas jääb siis kirumisega: kuradi eided, muudkui koristavad ja irisevad :P
Ehk hoopis "kuradi emased imetajad!"
ICCC
Suure saladuskatte all võin paljastada, et olen El webxani suust kuulnud veelgi naturalistlikumat väljendit õrnema soo esindajate kohta, mida küll mu näpud ei paindu siinkohal toksima. ;)
Kindlasti on olemas mingi surnukssalvav termin nende isaste kohta, kes emastega ühte paati poevad, lootuses plusspunkte teenida. Sittagi! Emastele ka kitsed ei meeldi!
Kuid isased viskavas sellise oma vandeseltslikust kogudusest välja! Nii et soovitan Propsil olla ettevaatlik oma pugemises!
Jessukene, nüüd võttis küll junni jahedaks! :P
Eks jahe junn olegi see kõige parem junn... vähemasti ei haise :P
Postita kommentaar