Suur elotamine

Tegelikult puudutab frustratsioon ka pisut asjasse, kui rääkida inimese füsioloogilisest seisundist. Seetõttu pole paha siia märkida mõned mind sel päeval häirinud nüansid.

Nimelt laupäeval toimuva ELO eksperimentaalvooru tarvis pidin ma lõplikult kokku panema puhtandversiooni. Tegelesin sellega terve ennelõuna ning osaliselt pärast Raimoga sõitugi. Sõidu käigus saime rohkesti harjutada vasakpöördeid, mis tipptunnis ei olnudki kõige lihtsam ettevõtmine. Otsisime nimelt eksperimendiks vajalikke piimade näidiseid. Ühest kauplusest ma neid kõiki ei saanud. Selleks sai hiinalinna SELVER, kus olid esindatud 2.5% ja 3.5% piimad ja koored, mitte aga sojapiim ega lahja piim. Põikasime läbi ka Annelinna Säästumarketist, kuid jäime tühjade kätega. Müügil oli küll välismaiseid piimasid, rasvasusega 3.7% jms. Alles Rimist saime vajaliku 0.05% ja sojapiima.

Seejärel kiirustasime koju, et Raimo saaks einestada ja mina oma venekeelse faili lõpuni vormistada. Selgus, et versioonis 20 tehtud muudatused tuli nüüd operatiivselt endal tõlkida, kuna Dima oli kaitsemüsteeriumi näitusel väga hõivatud ega võtnud vedu isegi mitte üksikute sõnade konsulteerimisel.

Palusin appi Marge, kellel venelastest kolleege. Üks neist kirjutaski mulle kahe lõigu tõlke paberile, Marge pildistas seda ning saatis mulle MSNi teel. Saadetis katkes peagi. Õnneks aga saatis Marge sama ka gmaili aadressil ning ma võisin sealt siis noid varesejalgu lugeda. Pilt oli viltu, pidin selle alla laadima, õigeks keerama ja siis avama. Selleks, et kirillitsa enda dokumenti saada, kasutasin üht veebilehte, millele tippides tekivad venekeelsed tähed.

Hilinesid ELO koosolekule pool tundi. Minu üllatuseks olid kohal kõik peale Jaanuse, kes end haigeks kuulutas ja veel Viljandis viibis. Lisaks igapäevasele komisjonile oli kutsutud Aare Selberg ja varasemate aastate elokad, kes nüüdseks juba üliõpilased. Kohal olid Jörgen Metsik ja Marit Puusepp, kes ei saavatki laupäeval osaleda, ent kes jäid kohe pärast koosolekut Liinale appi probiire nummerdama. Kohal olid ka Rudolf Bichele ja Andres Ainelo. Hiljem jõudis Anastassia, kelle perenime ma ei mäletanud.

Loomulikult läks suureks mokalaadaks. Kui koosolek algas kl 18 ja mina pool tundi hiljem kohale jõudsin, tundsin end juba pärast 15 minutit koledasti väsinuna, justkui oleksin seda jutuvada kuulanud tunde. Juba kell 19 tehtigi kohvipaus, mille ainsaks põhjuseks oli see, et anda niigi metsa läinud jutule seaduslik voli. Mõne aja möödudes võttis Timo vihjata, et me võiksime siiski laupäeva teemal jätkata.

Juttu oli sellest, et juba märtsis sõidavad seekordsed võitjad Hispaaniasse. Veel aga, et enne seda, 1. märtsil, on piirkondlik voor, kuhu ülesandeid tegema innustati eelkõige noori. Saime teada, et Saaremaa loobus ELOst ning et umbes 15st Tallinna Reaalgümnaasiumi kutsutud õpilasest olla väga vähesed registreerunud.

Rudolf pakkus, et tulevikus tuleks ikka olümpiaadi teema ette anda, siis teavad lapsed järgmise klassi õpikutki lugeda. Küsiti ka, kas kusagilt oleks võimalik saada abilisi ning arutleti pikalt selle üle, kes kuhu õppima on asunud.

Koosoleku käigus jõin ma kl 18:45 ühe pisikese kohvi ja sõin ligi 100 g mingit täidisega seemnesepikut. Seisme paiku alustasin manustasin pisitasa ligi paarisaja grammi viinamarjade manustamist ning 19:30 sõin kääru Rimi puuviljaleiba.


Siis räägiti sellest, kes assistentidest saab või ei saa olümpiaadil osaleda. Selgus, et inimestest tuleb puudus. Pakkusin välja, et mina kutsun Marge appi, kuna pildistajana oli neile tarvis profesiionaali, kelleks pidi just Timo hästi sobima. Mina siis pidanuks kokku kirjutama assistentide täpse tööjuhendi, kuid arutamata jäi, kes assistentidele punased pastatsid hangib.

Leppisime kokku, et koguneme laupäeval kl 9. Rudolf pakkus veel, et bioloogiaolümpiaadi eeskujul võiks protokollis kõik töövahendid ära nummerdada ning samad numbrid ka esemetele ja ainetele paigutada. Päris mitu minutit kulus sellele, et arutada, kas soolale ikka märkida juurde, et see on sool või ei. Sama mõõtsilindri kohta. Ma siis pakkusin, et kui õpilane juba joonalaua ja käärid ära tunneb ning silindrit mitte, siis jääb tal see nimetus lihtsalt üle ning küllap ta lõpuks aru saab, kui ta just päris loll pole. Ülle siis toetas mind ning arvas samuti, et ega olümpiadistid nii rumalad ka pole.

Et vene keelt kõnelevaid inimesi olla vähe, tuli kõik panna ühte ruumi, kuhu juurde siis vene keelt oskavad laborandid ja venelasest asssistent. Selgus, et mina nende hulka polnud arvatud.

Karinil oli ju kole palju tegemist, kuna igaühel oli temaga vaja individuaalselt kõnelda. Mina pidin ootama. Kasutasin juhust ning käisin vetsus põit väänamas ning helistasin seejärel Dimale, kelle juurde ma enne koosolekut ei jõudnudki. Leppisime kokku, et ma helistan talle, kui vabanen.

Pärast pikka ootamist sain lõpuks näha faili, sedasama 20. versiooni, mille enda meelest lõplikult vormistasin. See oli sisuliselt punaseks värvitud ning nõudis vähemalt 21. versiooni. Sain kaubale, et saadan faili ise otse tõlkijale, et Karini koormust vähendada. Vahepeal viskas Karin mulle ette ministeeriumist Jakobi tn saadetud kirja, millel olevale aadressile oli keegi rohelise tindipliiatsiga risti tõmmanud ning Vanemuise 46 asemele kirjutanud. Siis aga oli Tago märkinud sinna, et "Ei tööta Van. 46" ja lasknud kellelgi varesejalul uuesti Jakobi aadressi märkida koos õppetooli nimetusega. Ümbrikus oli kutse Dorpatisse, edukate olümpiadistide vastuvõtule.

Vabanesin alles pärast 21. Kui Dimale helistasin, oli tema telefon välja lülitatud. Proovisin mitu korda, ikka sama. Mõtlesin veel, et ise ta alati kirub teisi, kui nood oma telefoni välja lülitavad... Sõitsin siis lõpuks Vanemuise juurest mööda ning tuvastasin, et maja oli pime.

Kui Dima 21:45 paiku MSNis jutlema hakkas, selgus, et talle oli nii palju päeva jooksul helistatud, et mobiili aku olla tühjaks saanud. Dima oli totaalselt rahulolematu AHHAA asjade korraldamisega, õigemini korraldamatusega. Aga see on omaette teema, millest ta ise oskaks kindlasti kõige paremini pajatada.

24. septembrer algas tegelikult aga eelmises sissekandes kirjeldatud jogurtitega.

Kogu päeva tegelesin vahelduva eduga ELO asjade ning AHHAA kodulehe kallal. Koosolek algas alles kell 18, mina jõudsin pooletunnise hilinemisega.

Kl 14:30 manustasin Alma jogurtit (450 g), vinegretti (236 g) ja seakaela. Saia vaid nakitsesin, kuna see oli üldjoontes hallitanud. Kokku vähenes toidkuhi 820 g võrra.

Tubli söömine päeval hoidis täiskõhutunnet südaööni, alles seejärel tundsin taas nälga ja pidin end tankima.