Reijo juures õhtul jõin paar keskmise suurusega kohvi. Kui esimene oli enamvähem normaalse kangusega, siis teise tegi ta lahjema, mis mõjus lausa kui unerohi. Igatahes kui olin veidi aega üht filmi jälginud, tuli peale uni ning umbes kl 2 ma juba magasin.
Ehkki mitte päris õiges järjekorras, pidin ma algusse panema paar torekaadrit loomaaia asukatest.
Igasuguseid sõralisi oli loomaaias liiga palju, seda nii liigiliselt kui ka isendite hulgalt. Kõige koledam on see, et ka mina õppinud zooloogina neil eriliselt vahet ei tee.
21. september kujuneski peamiselt loomaaiapäevaks. Selgus, et ma polnud juba hulk aega Tallinna loomaaias käinud, ega teadnudki sealsetest toredatest uuendustest!
Reijo võimaldas mul lahkesti oma arvutit kasutada ning mina lootsin naiivselt, et viitsin oma blogidega tegeleda, kuid juba kella kaheks murdis uni mind maha ja ma magasin suisa kaheksa tundi ühtejärge. Ilmselt kui Reijo poleks sihilikult kolistanud, oleksin veelgi maganud.
Kohe pärast ärkamist jäi mulle vaid tunnike, et Jaanusega bussipeatuses kokku saada. Eks see peatuse leidmine oli ka omaette ooper, kuid siiski mitte päeva nael.
Loomaaias võtsin kl 12:30 hommikueineks viinerid friikatega. Muidugi ka kohvi.
Poole kolme paiku võtsin veel kohvi ning kreemisaiakese. Alles enne viit olime Kristiine keskuses ning otsustasime sisseoste sooritavat Reijot oodates sändvitši süüa.
Pärast maitsvat ja uhket võileiba võtsin teisegi kohvi koos banaanisaiakesega.
Hommikul rääkis Reijo öö jooksul toimunud seiklustest, naabrite kolistamisest ja muust seesugusest. Kui mina magan, siis ei kuule ma midagi. Magasin 8 tundi nagu surnu ning ärkasin, vaatamata eelmisel päeval toimunud suurele tervendusshowle, suure seljavaluga. Ka käsi polnud terveks saanud ega uued hambad kasvanud. Reijo masseeris veidi. Siis helistas Jaanus ning me leppisime kokkusaamise kl 11.
Samal ajal kui Reijo duši all toimetas, tegin ma endale ühe pisut kangema kohvi, kolme lusikatäie Luxuse puruga. Ent selgus, et mulle ei meeldi siiski purukohv. Tundus kuidagi mõruhapukas teine.
Reijo läks daamiga kinno, juhendanud mind eelnevalt ust avama ja sulgema, mis käis tal trikiga. Veidi enne 11 koputas keegi Dimat meenutav mehike paar korda ukse taga, mida ma ei avanud. Lahkus vaikides ja ma poleks nagunii midagi tarka talle osanud öelda.
Tagasiteel põikasime Viljandist läbi, et Jaanus koju viia. Tema ema oli meile valmistanud võileibu, mida olnuks patt söömata jätta ning mis üldsegi mitte pahad polnud. Kohv oli hea, ent minu jaoks pisut lahja.
Koju tagasi jõudsin ma alles 22:45. Öisesse menüüsse mahtusid pirn ja viinerid.
26 kommentaari:
Loodame esmalt, et käesolev lugu saab peagi jõulist täiendust. Teisalt loodame ka, et selle ja eelmise pala vahele kiilub end terve rida puuduolevaid päevakokkuvõtteid. Kolmandaks loodan ma isiklikult, et webxan hindab veidi ümber oma suhtumise usutervendajatesse, kuna nood on tõsiusklikele inimestele sageli tähtsaks "päästikuks" sisemise ravijõu vallandamisel. Rääkimata kristlikku "vaimsesse välja" ehk egregori talletatud kollektiivse energia hüpoteetilisest lisatoimest pastori poolt sobivalt juhitud keskkonnas. Aga webxan lubas David Hathaway suurüritusest ka ise pikemalt pajatada, nii et jääme ootele!
Kõik Su lootused mingu täide, välja arvatud mu suhtumise muutumisele. Igasuguseid pasapuhujaid ei võta ma iial tõsiselt, pole võtnud tõsiselt ega hakka ka võtma tõsiselt...
Pealegi puhus too pastor ropeltpaska, kutsudes rahvast ühinema kogudusega (vene k. tõlkes kirikuga), kuna üksi ei saavat inimene oma tervisega hakkama.
Milleks peab seda tervendamist ja tervenemist nii kuramuse keeruliselt käsitlema. Piisab täiesti sellest, et uskuda tollesse lõusta, kes peeglist vastu vahib ning iga päev ikka uuesti astuda välja oma mugavustsoonist. Ongi kogu teadus.
Muide, tean ka isikuid, kes "palvetavadki" hädas iseenda (täpsemini oma Kõrgema Mina) poole. Põhiline on siin usk ja häälestumine, kõik muu on üldjuhul vaid dekoratsioon.
Mina isiklikult põlgan igasugust palvetamist, olgu siis kasvõi iseenda poole.
Palvetamise asemel tasuks hoopis tegutseda. Puid raiuda, kui vaja...
Iga päev tuleb leida aega iseenda kuulamiseks. Igaühe enda asi, kas teeb sellest rituaali või mitte. Mina eelistan mõtisklemise ajaks oma korpuse seliti käänata ja lakke või taevasse vahtida.
Taas ei tahaks ma nõustuda sõnadega, mis reglementeerivad kirjeldatud toimingu sageduse ja kirjelduse ning veel peaaegu ka nimetuse.
Niipalju kui on inimesi, nii palju on ka arvamusi. Mõni loll peab oma söömiste ja sittumiste sageduse päevikut ja on kole õnnelik :P
Siinkohal tuleb vahelduseks jälle nõustuda pigem kass27-ga. Enesereflektsioon ja -juhtimine on ka minu hinnangul väga tarvilikud tegevused.
See "taas kord vahelduseks kassiga nõustumine" kõlab täpselt nii, justkui minuga ei kõlba nõustuda. See on kole imelik.
Ma ei ole ju eitanud enesereflektsiooni vajadust, küll aga selle reglementeerimist.
Sõna vahelduseks võtsin kasutusele sihilikult, et jätta kergnördivale webxanile mulje, et enamasti nõustun ikka temaga. Aga näe - ikka leidis ainest pahustuda! :P
Aga regulaarse enesereflektsiooni alal olen tegelikult nõrk minagi - reflekteerin ikka siis, kui mahti on ja meelde tuleb.
Nonii!
Viimase loo algus on otse minu pihta suunatud. Ja siis tuleb justkui võrdlus: "nõrk minagi". Tohoh, kas see peaks nüüd tähendama, et mina olen ka nõrk?
Kassi kaugustest paraku paistabki, et need kaks isast imetajat siin blogis on üpris nõrgukesed end kehtestama ja oma tegemisi planeerima. Lasevad teistel end lohistada ja/või ära kasutada.
Eks, kui laiemalt vaadata, siis inimene on üldse üks nõrk olevus. Ja raske on leida kedagi, kes oleks kaasinimestest täiesti sõltumatu. Selle käigus esineb ka kahtlemata ärakasutamist, enamasti mõlemat pidi. Siinjuures tuleks harmoonilise elu huvides silmas pidada, et andmise ja saamise suhe enamvähem balansis püsiks. Siintoksija ei julge küll öelda, et tema puhul asjad liialt andmise poole kaldu oleksid.
Teisalt, ka karakteri ja EGO silmapaistev tugevus võib mõnes mõttes nõrkuseks olla ja probleeme valmistada.
Kass võiks teinekord muidugi ka siis sõna võtta, kui ei õnnestu kasutada kaht oma lemmiksõna (neid vist on kokku umbes viis): kehtestama ja mugavustsoon.
No mida asja siin kehtestada? Asjad on nagu need on, mõned ainult kujutavad ette, et need on palju enamat, kui on.
Vot nüüd küsiksin kohe, millise valemiga määrata seda andmise ja saamise suhet? Vaevalt see lihtsa liitmise ja lahutamisega seotud on :D
Ning need mugavus ja kehtestamine on ka olulised. Eks mõni mees kehtestab end mugavusega :P Paraku ajab see temale lähedal olevad isikud marutama, oratsema, iseseisvaid otsuseid tegema ja teda sootuks ignoreerima.
Olgu, mina kehtestan end mugavusega, miks ma peaksin rabelema? Miks ma peaksin uurima ja urgitsema küsimustes, mis mind ennast üldse ei huvita?
Kes kellega käib, kes kui palju mida saab - miks see peaks mind huvitama? Keda huvitab, see uurigu ise!
Väga hää, jõudsimegi tuumani :D
La webxan jätab õhku rippuma just nood küsimused, mis puudutavad neid, kellega ta ise käib. Küsimusele kes-kui-palju-mida-saab tuleb vastus isevoolu teel. Vastuse kohandamine on sageli palju tülikam ja piinlikum kui küsimuse püstitamine. Näotute tagajärgede lakkumisest hoidumiseks ajangi mina alati joont, et koostoimimise võimalikud nüansid oleks täpselt ette planeeritud ning ka untsuminemise vältimiseks abiplaanid tehtud.
Jätkuks eelnevale: ega siis muidu juba aastakümneid tagasi Viimsi kandi lapsed öelnud, et Margega on turvaline :)
Vaata, kui asi minust ei sõltu ning nende asjaolude detailne klapitamine ammugi mitte, siis ma lihtsalt ei viitsi nahast välja pugeda, et tagada turvalisust neile, kes ise seda õhkavad.
Kui la kassile meeldib nii väga tituleerida pisikest webxani süüdlaseks, pahatahtlikuks, ülbeks, isekaks, kehtestajaks, mugavustsoonis olijaks jne, siis jaksu selleks!
Tituleerin just täpselt niipalju, kui minule kätte paistab ;)
Olgu nüüd webxani konkreetsete vigadega, kuidas on, aga üks on ilmne: ise ta oma käituuslikke eksimusi iial tunnistama ei kipu. Sarnast kummalist omadust evib veel näiteks ka minu isa.
Mis aga puutub andmisesse-saamisesse, siis minu meelest on vastav isiklik bilanss kainel järelemõtlemisel täiesti hoomatav. Matemaatilistest rehkendustest siin muidugi abi ei ole, pigem tuleb kasutada "tunde järgi" meetodit. Vajadusel võib ka tabelisse kirja panna, kellega ja mil määral ollakse andmise või saamise suhtes. Sealhulgas ka mõeldes, miks mõni pealtnähavaid andmise- või saamise-suhe ootamatult kaua vastu on pidanud - ehk annab/saab teine osapool ka midagi teadvustamatut vastu.
Vot mina ei tea, mis on tolle minu isaga, aga minul lihtsalt puuduvad mistahes käitumuslikud eksimused.
M.O.T.T. :P
See "tunde järgi" meetod on üks subjektiivne nähtus. Ma siin pirisen kogu aeg La webxani kallal, et ta teeb mulle liiga. Aga ta ei räägi üldse sellest, kui palju mina talle liiga teen. Laupäeval mul tekkis kahtlus, et öö jooksul migagi toimus ;)
Õnneks on sel kuul vaid neli laupäeva!
Postita kommentaar